Väsimus...

selline, et võtab eluisu ära. Mitte et mul seda üldse niiväga oleks, aga praegu on kuidagi eriti räme olukord. Ausalt öeldes pole ma siiani saanud ühtki päeva puhata, on vaja olnud igasuguseid kooliasju ja tööasju ajada, lastele poest mingeid vidinaid ja riideid kokku osta, pluss igapäevane kokkamine, pesupesemine ja loomadega jauramine. Aed seisab jumala rahus ning kasvatab umbrohtu, õunad mädanevad maas ja muru on varsti põlvini. Ükski vägi ei aja mind täiskohaga tööle. Ma ausalt öeldes ei suuda aru saada, kuidas töötav ema peaks tulema toime lisaks veel laste ja majapidamisega. Millal siis inimene endaga tegeleb või oma hobidega? Öösiti tuleb ikka kasvõi paar tundi ka magada, näed, mina olen aastaid unenäljas olnud ja nüüd hakkan vaikselt otsa saama.

Ja mis ma ütlesin, kui mäletate? Peale laste kooli- ja lasteaeda minekut võtan aja maha ning puhkan end ometi ükskord välja. Mul hakkab tekkima tunne, et tegelikult ma söön oma sõnu ja mingit puhkeaega mul ei tule. Hea uudis on see, et meie endine lapsehoidja on nõus aeg-ajalt tüdrukuid vaatama, asi seegi. Ehk siis mõnikord õnnestub ka abikaasal puhata. Me mõlemad kaotame kaalu ja muutume järjest väsinumaks ja väsinumaks. Ainsad, kes ei väsi, on meie lapsed. Nad ärkavad ka nädalavahetusel varakult, Ingel tormab kindlasti kohe meie tuppa ja hakkab mul jõuga silmi lahti katkuma, et ma ometi ükskord üles tõuseks. Samas ei saa ma oodata, et 4-ne ja 7-ne saaksid aru, et nende ema lõpetas nominaalajaga ülikooli (tegelikult suisa cum laude), tehes seda pere ja töö kõrvalt teises linnas, ise samal ajal deprekat põdedes, ja tema tass on tilgatumaks tühi. See oli ju minu valik õppima minna, nemad ei vastuta minu jamade eest.

Nojah, ma rooman nüüd magama. Vaja hommikul vara tõusta ja lapsed kooli saata, siis hakata tööd vihtuma, siis käia linnas ühe teise töö pärast, siis tagasi tööd vihtuma, siis söögivalmistamine, lapsed ja kõik muu. Nii et ärge imestage, kui ma siia jälle mõned päevad ei kirjuta, pole lihtsalt energiat ja lõppude lõpuks, ega oma väsimusest raporteerimine kedagi ju õnnelikumaks ei tee.

Kudzu