Inimesed on kenad...

on ikka küll! Aga kuna aegruum on praegu minu jaoks nihkes, siis ma kirjutan kunagi hiljem, kes on kenad, miks on kenad ja kuidas on kenad.
Olen elus...

Kellele keeratakse kella?

Ikka veel leidub minusuguseid, kes väidavad, et eriti just kevadine kellakeeramine on stressitekitav ettevõtmine. Ma ei saa aru sellest väidetavast kasust, et küll on ikka kena pikka päeva nautida jne. Palun, ärgake kell viis, või ärge minge üldse magama, ja muudkui nautige. Minu jaoks, kes ma olen öökull nagu ka meie pere pisikesed, on aga kellakeeramine selge kuritegu ja mina ei tunne mingit naudingut asjaolust, et tavalise poole kuue asemel tuleb mul nüüd ärgata oma keha jaoks kell pool viis ja minna rongile ning tunda end terve järgneva päeva jooksul veel kehvemini kui tavaliselt. Ja kus on väidetav majanduslik kasu, kui kuu aega ei suuda osad inimesed end normaalselt tunda, ei suuda keskenduda, on stressis ja ärritunud ning ei jaksagi töötada?

Eurooplased ja muud valged inimesed, kes peavad kas endale või oma ülemusele mammonat kokku kühveldama, võiksid võtta elu rahulikumalt ja lasta oma isiklikul ajal endale sobivas suunas kulgeda. Küllap siis oleks stressi ka vähem ja mammon kasvaks hoopis kiiremini.

Oi jeerum...

detailidesse laskumata võin öelda, et minuga juhtus täna seokseid asju, et hakka või jooma. Maailm on kummuli, ei tea, kas saabki enam seda püsti. Siin ei aita supervisioon ega teraapia, siin aitaks ainult krematsioon (minu kremeerimine otse loomulikult).

Ma jõuan järjest kindlamale veendumusele, et (eriti poiss) lastega töötamine ei ole minu valdkond. Ja üldse on hetkel tunne, et ma ei kõlba kuhugi, mitte midagi minust ei saa, aga eks maailma kokkukukkumise tagajärjed on ikka sellised.

Akadeemiline puhkus? Lahkumine Eestist? Lahkumine elust? Kindlasti on ka lihtsamaid lahendusi, aga hetkel ei meenu kahjuks ükski.

Purikate langemise aeg...

mina olen terve kui purikas. Kõik analüüsid olid OK peale veresuhkru, mistõttu on mul jälle ees visiit endokrinoloogi juurde. Kuidagi väga kujukas on asjaolu, et minu ainumased terviserikked on seotud valdkonnaga, millega tegeleb minu lugupeetud ämm. Aga no see võis olla ka juhuslik anomaalia, see veresuhkur, kuna ma olen kord selline anomaalne tegelane. Ja diabeeti haigestuda tõesti ei tahaks, kuna seda ei saa välja ravida. Mina eelistan ikka "pind sõrmes" tüüpi asju, kus on olemas kiire ja operatiivne ravi ning haigus unustatakse juba järgmisel päeval peale tervenemist.

Süda on mul korras, kolesterool on korras, aga vererõhk on siiski liiga madal. See võib olla ka põhjuseks, miks ma olen pidevalt väsinud. Mis aitaks, oleks füüsiline aktiivsus - ja seetõttu olen ma asunud vaikselt tegelema loovtantsu rühma kokkupanekuga. Et jääda jalgele. Ja tegeleda millegi tõeliselt toredaga. Nüüd sõltub kõik sellest, kas ma saan rühma kokku ja kas 65.- eeku kahe korra eest kuus (poolteist tundi kord) on inimestele vastuvõetav hind. Kuna ruume ei saa tasuta, siis selle raha eest saakski ruumi rendi maksta. Ma ise töötaksin nö palgata, kui välja arvata kasu, mida ma saan tundide läbiviimisest ja mis ei ole rahas mõõdetav.

Mulle on öeldud, et terapeut peaks olema 24/7 empaatiline, teiste vastu huvi tundma ja neid tupsutama. No ma ei tea - me ju ei oota, et tuletõrjuja tormab peale tööaega ringi, vahtkustuti igaks juhuks näpus, või et arstiga tohib ainult haigustest rääkida või et politseinik patrullib ka peale tööaja lõppemist ning pensionil sõjaväelane paneb magades Kalašnikovi padja alla. Kas terapeut võiks väljaspool teraapiasuhteid olla ka nii nagu ta hetkel jaksab olla? Minu jaoks siin küsimust ei ole, aga kahjuks on paljudel inimestel teatud ametimeeste- ja naiste suhtes ebarealistlikud ootused. Mina olen õpetaja lapsena piisavalt kannatanud seetõttu, et tuleb õppida viitele, olla vaikne ja hästikasvatatud, ning mis peaasi - kui ema on keemia õpetaja, siis otse loomulikult oleksin pidanud mina olema ka keemias tegija. Mis siis, et mul olid hoopis teised eelistused ja need ei olnud reaalained.

Kudzu

Bussike, kollane....

või misiganes värvi - igal juhul hakkavad suvest bussid sõitma täiesti uutmoodi. Ma siiralt loodan, et seekord võitis terve mõistus ja toimumas on sisulisi muudatusi, mitte nagu eelmisel korral, kus bussidel sildid ära vaheti. Nt meie linnaosas käivad asjad nii, et kaks ühes suunas liikuvat bussi väljuvad meie peatusest 5-minutilise vahega, samas kui teise suuna buss käib üldse kord tunnis. Mul ei ole Tlna bussi-, trolli- ja trammiliikluse osas mingeid etteheiteited, pidevalt miski sõidab. Siin on aga nii, et eriti just nädalavahetusel sureb kogu ühistransport justkui välja ja kui autot ei ole ning taksoraha ka, siis aitavad ainult kiired jalad. Õnneks annab siin külas jala liikuda küll. Ja suve poole ka rattaga.

Käisin täna arsti juures. Homme saan proovide vastused teada, kuigi olen kindel, et ega seal ikka midagi ei ole küll. Vererõhk oli 90/60, EKG tehti ja ma lausa nautisin seda, kuidas minu süda rahulikult, aeglaselt ja ühtlases rütmis tuksub. Mulle tundus, et EKG on ideaalses korras nagu ilmselt ka muud proovid. Perearst arvas, et kui me proovidega midagi välja ei kaeva, siis tasuks võtta Q10 -nimelist preparaati, mis pidi ainevahetusele väga hea olema. Ja rahakotile valus. Aga midagi teha ei ole, ma tahaksin ikka ööpäevas natuke rohkem kui 10h üleval olla.

Jaa, akna taga sajab vaikselt lund,

mina magan talveund,

unes ja ka ilmsi magan,

olgu minu akna taga

kasvõi mõni Jõuluvana.

Kasvõi Saatan punases

või lihavõttemuna sees

tibu, kollane ja kohev -

magan veel ja magan kohe.

Naiste õigustest...

väga hea artikkel.

Kõik on kusagil olemas...

muhu sussid ja kirja eelharjutused vasakukäelistele lastele. Sussid asuvad Kuressaares ja need tuleb sealt kuidagi kätte saada. Ja Ingel on tõenäoliseselt ka vasakukäeline, nii et teda kirjutama õpetada saab olema lihtsam kui meie pere vanima poisi õpetamine oli. Tema nimelt on ka vasakukäeline.

Küllap on kusagil olemas maailm, kus on rahu. Kus ei olegi teisi inimesi, on lihtsalt vaikus, sinine taevas, meri ja soojus. Palme pole vaja, piisab soojusest ja rannaliivast ning mõningatest kividest. Seal ei pea mina oma viimase jõuga kellegi teise vajadusi rahuldama, seal maailmas pole näljaseid lapsi, mustapesuhunnikuid, pesemata nõusid, seksinäljas isaseid, probleemipuntras kaaskondlasi. Seal maailmas olen mina koos rahu ja vaikusega.

Kui kõik on kusagil olemas, siis peab see maailm ju kuskil peituma. Kui ma selles elus sinna ei jõua, siis järgmises ehk ... aga ma tõesti loodan, et järgmist elu ei tule kunagi. Mulle piisab sellest elust aegade lõpuni.

Muhu susside obsessioon...

läheneva juubeli valguses mõtlesin, et kingiks õige endale Muhu pätid. Lapsena olid mul oma pisikesed sussid, mille kirjas minu emme, aga sellest ajast on nüüd juba aastakümneid möödas ja emmetki pole enam. Asusin siis esialgu netis surfama, leidsin kah midagi , aga mingit konkreetset müügikohta ei hakanud silma. Siis otsisin läbi kohalikud suveniiripoed, jälle ei midagi. Tuleb veel Tallinnas ka ringi vaadata, Muhu saar on Tlnale lähemal, äkki leian endale ilusa ja väärika kingituse, mida lisaks saaks loovtantsu tunnis tantsujalatsina kasutada. Tean, et olen koolis mõnel kodanikul neid jalas näinud ja nii tahaks, nii tahaks endale ka! Aga siin, provintsikolkas kahjuks kubisevad poed igavatest ühtmoodi kaupadest, mis on masendav, sest turiste käib ju siingi. Ja kohalikke rahvakunstiaustajaid kah.

Kirjaks ise - aega pole, vahendeid pole, emme liistud on vist koide poolt nahka pistetud ja ma ei osanud õigel ajal paluda, et ta mulle õpetaks, kuidas neid pätte ikka täpselt teha. Nii palju tähtsaid oskusi on koos emmega maamulda läinud, ei oska ma kedrata, kangastelgi kasutada (meie kangasteljed vedelevad maal kuuris, ilmselt kah koidest söödud ja vammi täis), ei oska Haapsalu salli kududa, ei oska ise leiba küpsetada ja sülti keeta. See-eest oskan ma poes käia - aga kui ikka raha pole, siis sellest oskusest on vähe abi.

Nii et kui keegi teab öelda, kust mina saaksin osta Muhu pätid, siis andke teada. Juubelipäeval tahaks varbaid juba nende sees sirutada.

Kudzu

Potjomkini küla...

ojaa, meil on siin kõik hästi. Kevad tuleb, mis mühiseb ja siis algavad kevadised tööd aias. Sügistööd jäid küll, jah, kõik tegemata, eksole, ma olin koolis pidevalt ja eks ma siin ju põhilisellt üksi elan ja toimetan. Andestage! Aga muidu on kõik ideaalne. Imeline!

Koolis läheb hästi, tänan küsimast. Hea, et asjad pidevalt muutuvad, et õppekava muutub ja praktikakorraldus. Siis saab harjutada paindlikkust ning kohanemisvõimet, see on oluline oskus tänapäeval, kas pole?

Lapsed - ilusti, ikka ilusti. Kuigi neil on riided mustad, nad ise on räpased ja meie elamine nagu seapesa, kus seintelt rebitud tapeet enam ei häirigi, pigem need kohad, kus veel on tapeeti ja mis on kaetud kõikvõimalike plekkide, sodide ja joonistustega, ikka oleme kõik õnnelikud. Kuidas siis muidu!

Näed, eile suure hirmuga äia külaskäigu eel sai isegi vannituba korda. Noh, tegelikult oli abikaasa kord koristada, aga sellest ajast, kui mina viimati kuu aega tagasi vannituba koristasin, on tal nii kiire olnud - ei ole seda va aega. Ma vist pean rohkem koolist kodus käima, et öösel jõuan kohale ja siis küürin ja koristan. Kes siis muu, kes siis veel.... Ja ülemine WC on juba aasta otsa koristamata, noh, ma ise seda ei kasuta, aga ju ikka tuleb minul panna kummikindad kätte ja alustada otsast. Ega siis meeste töö ei ole ju koristada, eriti kui mees on pere leivateenija. Olgem ausad, minu ju elan ka tema kulul, peaksin veel rohkem perekonda panustama, kui seni, selge see. Ülikooli pisike stipendium ei ole ju mingi sissetulek. Eks ma üks muidusööja ole.

Enih, ma olen muidugi üldse halb abikaasa. Muidugi on minu ämmal ja äial õigus olla minus pettunud. Et ma pole piisavalt hea naine nende pojale. Ei jaksa koristada üksinda, ei jaksa viie inimese pesu pesta üksinda, ei suuda aeda koristada üksinda ja ei jaksa piisavalt oma lastega tegeleda. Muidugi ma olen vilets, andestage mulle. Ma oleksin pidanud teadma, et nii väärt suguvõssa muidugi minusugune külajoodiku lapselaps ei sobi. Mul on kahju, et ma olen Teie poega kurnanud ja sundinud lapsi hommikul aeda viima ja pärast poodi ja trenni. Ma saan aru, et peaksin kõik ise tegema, laudes ja tantsides ning olema tänulik, et mul on nii hea kaasa kõrval. Ja sellised mehevanemad. Ma olengi ainult seda väärt, et korsitada ja kasida ja kõigi vajadusi rahuldada. Milleks siis naised üldse võetakse?

Kindlasti on veel midagi, mida ma peaksin suutma teha ja mille eest vastutada. Ma ju veel jaksan küll. Noh, tahaksin tõesti enamasti surnud olla, aga ma ei saa - mu pere upub siis sõnnikusse päriselt ära. Ja siis on kõik minu peale veelgi rohkem tigedad, et ma olen jälle teisi alt vedanud.

Nii tore, et Te, austatud mehevanemad, meile maale ka maja aitate ehitada. Edaspidi saan kahe maja ja kahe aia eest hoolitseda, seejärel jääte ju Teiegi vanaks ja vajate abi, ma aitan, eksju, sest me oleme võlgu nii maja eest kui muidugi minu isiklik võlg, et nii lugupeetud perest poeg võttis minusuguse naise.

Mul on liiga kerge elu - tööl ei käi, silmnähtavat füüsilist viga pole, lapsed terved ja maju ja maid maailm täis. Ma olen ikka tänamatu, et selle kauni koorma eest ei oska tänulik olla. Aga andke mulle veel kohustusi juurde, siis ma saan ise ka aru, kuiväga mul on vedanud.

Armastusega

Kudzu

Laiskuseuss...

ma ei ole täna koolis. Ei jaksanud olla. Istun kodus, mõtisklen praktikamõtteid, võtan hoogu, et protokollimisega jätkata, mõtisklen selle üle, et hea on mõtiskleda.

Väljas näitab talv veel viimast korda hambaid. Arutasime mehega taaskord kolimist soojale maale. Et isegi kui enda probleemid on samad (isiksus ei muutu), siis vähemalt keskkond on meeldiv ja see on ka suur pluss.

Eile käisin esimest korda kuulsas Paldiski mnt haiglas oma sõpra külastamas. Ootamatult selgus, et ma olen sealkandis palju kordi viibinud, kuna aastaid tagasi elas Paldiski mnt äärses ühikas minu boyfriend. Olen ka varem sõitnud mööda kuulsast rohelisest plangust ja mõtisklenud, et mis seal taga küll olla võiks (ma muidugi teadsin, et selle tänava ääres see haigla asub, aga no ei tekkinud seost tookord). Noh, nüüd siis lõpuks sain teada. Muljed on sellised, et kui enne ei ole haige, siis talvisel pärastlõunal mööda sünget alleed liikudes ja möödudes majadest, mis lähemal vaatlusel on lagunevad, mustunud või muidu ebasõbraliku ilmsega, on kindel, et haigus tuleb. Ega ta tulemata jää! Seesamunegi allee tundus nii pikana, et oleks hea meelega vahepeal istunud. Kujutan ette, et südatalvel on seal veelgi õudsam, eriti õhtupimeduses. Haigla ise tuletas mulle meelde vanu aegu Tallinnas Hiiul asuvas tuberkuloosihaiglas, kus oli ka kõle, sünge ja toit söögikõlbmatu, aga see-eest tekkis meil seal elav seltsielu. Mistõttu 3-kuuline raviperiood kokkuvõttes ei tundunudki väga vastik, eriti enne väljasaamist. Aga jah, depressioon lahkub hetkega, kui Paldiski mnt nimi suhu võtta, uskuge mind. Mis muidugi ei aita Lõuna-Eesti kodanikke - meil on siin oma haigla. Kuhu ma ka kellelegi külla ei ole sattunud õnneks.

Niisiis, sm depresiivikud - olgem edasi haiged, kuid mitte haiglaravil. Profülaktika mõttes tasuks teha tiir eelkirjeldet alleel ja tunnete, et tervis tuleb mis mühin.

Terv

Kudzu

Mina, selline...

hea, et on olemas inimesi, kes minu vigadele läbi sõrmede ei vaata nagu nt meie draamateraapia õppejõud. Ja vead ei ole teps mitte seotud millegi tegemise või millegi tegematajätmisega, vaid pigem üleüldise võimetusega enda eest seista. Nagu ikka, elan ka mina oma kaassõltuvuselu teiste heaskkiidu peal liugu lastes, ja nagu ikka, jääb sellest oluliselt väheseks, et oma minapilti rohkem austama, armastama hakata. Seega tuleb võtta veel rohkem kohustusi, teha veel ülejõukäivamaid asju kuni vaimse, emotsionaalse ja füüsilise kurnatuse viimase astmeni. Mu hädad karjuvad mulle näkku, aga keegi ei märka. Ma ise muuseas olen selle eest vastutav, sest tegelikult ei peagi keegi teine märkama. Mina vastutan oma ellujäämise eest. Praegu antud ajahetkel on küsimus tõesti juba ellujäämises.

Ometigi on valikute tegemine väga raske. Ma saan aru, et lapsed ja pere on minu jaoks kõige tähtsamad. Siis tuleb kool. Siis tuleb töö. Siis hobid, et end kuigivõrd taastada. Siis seltsielu. Kätt südamele pannes tuleb tunnistada, et kahe viimasega on asjad kehvasti. Olud on ebasoodsad, kui nii võib öelda. Tegelikult on mul tugev vajadus lugeda, kunsti teha, kirjutada - niimoodi ma laen akusid. Ja vajadus saada oma isiklikku aega. Samuti tahaksin ma, et inimesed, minu sõbrad, minu tegemiste ja toimetuste vatu huvi tunneksid. Ma tahaksin kellegagi peale oma mehe arutada, mis minuga toimub, mis mõtted ja tunded mul on. Mul oleks väga hea meel iga inimese üle, kes korrakski laseb minul olla just nii hädine ja õnnetu nagu ma olen ega oota, et mina saaksin kibekiiresti asuda tema probleeme lahendama, et niimoodi osavalt kandlemängu taha varjates oma probleemidega tegelemist ignoreerida. Mina ei oota lahendusi (ma tean neid tegelikult ju ise), ma tahaksin lihtsalt rääkides saada peegeldusi iseendale, mis aitaksid mul selle segaduse, väsimuse ja kurbusega toime tulla. Mis mind takistab, on võimetus kellelegi öelda, et palun aita mind, kuula mind ära. Kui ma laupäeval kodus korralikult vaimses mõttes kokku kukkusin, siis ma ei suutnud mitte kedagi välja mõelda, kelle poole pöörduda, et kasvõi natukene leevendust leida. Mul on raske ja peaaegu võimatu abi otsida, nii on.

Kaua ma ikka jaksan kõigile jätta muljet, et Jumal on minust ainult koht kõrgemal. Turvaline, soe, usaldav, empaatiline inimene minus on varjanud abitu, segaduses, ülekoormatud minu.

Mingeid samme ma olen astunud. Järgmiseks nädalaks on arstiaeg, et uurida, kas see pole mitte terviserike, mis minu enesetunnet mõjutab. Ja et ma siia kirjutan.

Keegi ei tohi tunda end süüdi, et mina ennast viletsalt tunnen. See on minu oma otsuste põhjal tekkinud õudukas ja ma söön ise selle supi ka ära. Iga kell!

Tervitades

Kudzu

Seitse...

surmapattu, seitse venda, seitse aastat Tiibetis, film "Seitse", seitsmes meel, seitse maailmaimet, seitse tarka, kuldne seitse, seitse sammu, usundi seitse dimensiooni, Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi, seitse vaba kunsti, seitse Teeba vastu, hunt ja seitse kitsetalle, Ambla kiriku ehitus seitse aasta, seitse kuud, seitse päeva, seitse päkapikkude sõrmust, ülistada Jumalat seitse korda päevas (allikas: Wikipedia otsing) ... seitse aastat abielu. Oimaeivõi!

Seitse aastat Tiibetis on lapsemäng abielu kõrval. Abielu on nagu hunt ja seitse kitsetalle, kus tuleb end aeg-ajalt kellakappi peita ja loota, et sealt väljudes on midagi muutunud. Tavaliselt ei ole. Seitse korda päevas Jumalat ülistada oleks lihtsam, kui leida iga päev paar positiivset sõna kalli kaasteelise kohta, kuna Jumal ei jäta oma musti sokke vedelema, Jumal suudab teha mitut asja korraga ja Jumal koristab enda järelt üsna agaralt, igasugu taude ja loodusõnnetusi inimestele kaela saates (kui Jumal üldse on olemas?). Võimalik, et meessoost inimesed ongi üks Jumala peen sadistlik nipp naistele häda ja õnnetust kaela saata, sest naised teatavasti olevat altimad pattulangejad. Ei suuda ka seitse tarka välja mõelda, kuidas saaks abielu olla õnnelik ilma, et naine end naha ja karvadega sellesse ei peaks pühendama ehk siis moodsas keeles - kuidas vältida traditsioonilist koduste tööde jaotust perekonnas.

Mis ma oskan selle seitsme aasta kohta öelda? Olen elus, see on hea; kui ma vähegi suudan, siis peres asjad liiguvad, see on ka hea - kui ma ei suuda, nagu nt täna, siis on katastroof. Vahel on ilusaid hetki, ja vahel on koledaid hetki, ja vahel on hetki, kus tahaks pigem surnud olla. Aga no nii laias laastus - paremat meest maailmas ei ole, kallis abikaasa, see on kindel (mnjaa, ma ei taha isegi teada või pigem mäletada, millised need kehvemad veel võiksid olla). Parema naise leiaks aga iga kell, kuigi kahjuks tuleb tunnistada, et minu eelistus on siiski vastassoost partner. Kuniks aga on kirge, armastust ja piisavas koguses musti sokke, on elu nagu abielu ja kestab veel kaua-kaua (vähemalt seitse aastat veel, siis ma mõtlen, et oleks vähemalt minul küll aeg kirstu ronida ja kaas kõvasti peale tõmmata).

Õnne!

Kudzu

Projektijuhtimise ABC

Olen vist maininud, et MTÜ-s, kus ma töötan, on augustist uus projektijuht. Toon teile siinkohal näite tema organisatoorsetest võimetest, mille tõttu mina täna hommikul sain sõna tõsises mõttes närvivapustuse.

Meil pidi täna toimuma koolitus, mille kohta info saadeti 01. veebruaril. Kuna toimumise kohta ei olnud mainitud, siis ma eeldasin, et see toimub tavalises kohas. Jäin 5 minutit hiljaks ja kui prjoktijuht helistas, siis ütlesin, et kohe jõuan. Tormasin ruumi ja vastasin, et see oli täidetud võhivõõraste inimestega, seal toimus mingi muu üritus. Siis ma olin sunnitud helistama oma mehele, et tulgu aga uuesti autoga kohale, ma ei tea, kuhu minna: projektijuht telefonile ei vastanud, sõnumile ei reageerinud. MM oli üksinda kodus, Ingel autos kaasa. Siis me sõitsime Kaubmajja, kus on võimalus pääseda netti, et kontrollida meilist, kas seal oli kirjas, kuhu minna. Veendusime mehega mõlemad, et ei olnud mingit info toimumise koha suhtes. Siis sõitsime tagasi Lutsu tn, veendusime koos, et need inimesed, kes sinna olid kogunenud, rääkisid tööandjatest ja ametiühingust. Helistasin uuesti projektijuhile, ei vasta. Siis saatsin sõnumi, et niisuguse korraldamatuse juures ei pea mina võimalikuks koolitusel osaleda. Kõik.

Siiani ei ole ka tagasi helistatud, ei messi saadetud. Vaikus.

Mind, nelja lapse ema, haritud naist niimoodi solgutada - mu tütar peab istuma üksinda kodus, teine peab meiega kaasa jõlkuma ainuüksi seepärast, et mingi inimene istub toolil, kuhu ta ei sobi istuma! No andke andeks - kui mina viisin läbi loovtantsu tunde, siis ma iga kord enne järgmist tundi saatsin meili, et meenutada infot toimumisaja ja koha suhtes, kuigi see iialgi ei muutunud. Mina ei eelda, et igaüks individuaalselt peaks minule helistama ja uurima, kuhu tulla. Sellise info jagamine on projektijuhi kohus. Minu jaoks on see kokku üks selline häbematus, et ma ei kavatse sellel koolitusel osaleda üldse ja mõtlen väga tõsiselt, kas ma jätan niisuguses kaootilises süsteemis töötamist. Mul on nii palju muid kohustusi, et mingi 600 eegu eest kuus ma ei hakka oma närve kulutama, oma lastelt aega varastama ja teiste inimeste lolluse pärat kannatama.

Ma olen tõsiselt vihane, tõsiselt häiritud.

Õnneks paistab päike, on ilus ilm ja ma saan nädalavahetuse veeta oma perega, mitte õppides seda, kuidas toetada inimesi - minu keissi puhul oma pere ja oma ressursside arvelt.

Kudzu

Elamine linnas on riskantne...

kõnniteel ei saa käia, sest võid surma saada , sõiduteel ei saa käia, sest saad kindlasti surma, ja muidugi siis veel igasugu kurikamehed ja nuianaised.
Maal keset metsa on rahulik. Kui karud ja hundid ära ei söö, siis muus osas pole karta kedagi. Isegi kodukäijad ei viitsi kuhugi Alutagusele kolistama tulla. Minema siit, minema!
Kudzu

Kes ei oska lugeda, see saab tukast...

vaatasin hiljuti üht Soome filmi, kus tegelane ütles, et tahaks oma ülejäänud elu veeta raamatuid lugedes. See on täpselt minu mõte, kuigi ma saan aru, et ega ikka praegu küll ainult lugemisele pühenduda ei saa. On palju muid asju, mis vajavad ajamist ja inimesi, kes vajavad mind kas 24/7 või igal juhul päris palju. See viimane on minu igavene teema, mida ma hekseldan ja ei suuda ära hekseldada: kuidas satun mina alailma ema rolli väljaspool kodu, tegemata selleks üldse midagi? Mitte et mul midagi niisuguse rolli vastu oleks, kaugel sellest, ma pigem imestan - minus ei ole ju mingit erilist emalikkust, kui ülekaal välja arvata. Aga ei tahtnud ma siinkohal üldse pajatada endast, vaid ikka ja jälle ja ainult raamatutest. Ehk siis minu Varjust, mis jumaldab kriminulle, põnevusfilme, teravaid elamusi ja võllahuumorit. Praegu on mul nt käsil suurepärane raamat "Mõrvad põrgus". Aega mul lugemiseks ei ole, jaksu ka mitte, aga nii paarikümne lehekülje kaupa ma end sellest raamatust läbi närin ja muhelen. Päris head naljad on seal, ja paistab, et Zotovi käsitluses on Põrgu üpriski kodune paik, vähemalt neile, kes Nõukogude Liidus elanud on. Kas teadsite, et Põrgus on ühiseks keeleks vene keel, sest seda on teistel kõige raskem ära õppida? Või et katlas keedetakse ainult siis, kui tulevad turistid Paradiisist? Või et alla 10-aastaseid lapsi Põrgus peaaegu ei olegi, ainult Pavlik Morozovit on õlleputka juures nähtud ning aeg-ajalt lippab ringi Hitlerjugendi noori. Ühesõnaga - mulle meeldib. Ma arvan,e t hangin endale selle raamatu edaspidi - mul on hetkel raamatukogust laenutatud.

Apollos on ka praegu soodushindadega igasugu kraami. Ma ostsin endale nt vägivallatu suhtlemise raamatu, ja siis veel paar asja. Raamaturiiulis ootavad ingliskeelsed kunstiteraapia raamatud, mille tähtaega saab veel õnneks pikendada . Raamatud kogunevad riiuleile nagu mingi isetekkiv organism ja suisa anuvad, et keegi neid loeks. Palun, inimesed, tulge mulle külla ja lohutage minu raamatuid! Ma ise ei jõua enne suve midagi lugeda. Keskendun praegu ainult praktikale ja koolile ja tööle ja perele, aga hobideks aega paraku ei jää.

Ootan Padjaklubi kohtumist, kas siin või kusagil mujal. Tahaks juba Kohvi Paks olla, tahaks juba, et keegi ütleks, mis homme saab - kas jääb lugemiseks aega või mitte!

Kudzu

Ah, ilma naisteta on kurb maailm!

Õnne, sm naised! Ilma meieta oleks maailm kurb, külm ja kaunikesti räpane. Vähemalt nii mõtlesin ma eile, kui abikaasa haigevoodis pikutas ja mina tõelise nõukogude naisena süüa keetsin, nõusid pesin, lapsi kantseldasin, koristasin ja pesu masinasse toppisin. Jääb mulje, et minu äraolekul naudivad tolm ja koerakarvad meie kodus elamist täiel rinnal, asjad liiguvad neile mõeldud kohtadest kuhu juhtub, isegi tuhakotid keldri ukse taga on endale lumme pesa teinud ja ootvad pikisilmi, millal meie tüdrukud nad õuele tühjaks valavad. Mida nad ka eile tegid. Ja mis tekitas minus sellise pahameeletormi, et ajasin oma haige abikaasa õue ja palusin tal see sigadus likvideerida. Seda enam, et need kotid vedelesid ukse taga juba vähemalt paar nädalat, ma pakun. Kokkuvõttes siiski asjad liikusid - maja oli puhas ja korras, lapsed söönud, rõõsad ja roosad, lisaks söödetud veel sugulasi ja sõpru pluss küpsetasin õunakooki ja seenepirukaid.

Koolis oli meil viimati teemaks "edu" ja "edevus", pluss mitmesugused arutelud teiste inimeste blogides. Mõlemat sõna saab naissooga päris ilusti siduda. Mõtiskledes teemade üle ja võib vist öelda, et edu on väga lai mõiste. Inimene, kes on mingil alal tipus, on ilmselt edukas. Mis aladel ta samaaegselt tipus ei ole, sellest pole kombeks rääkida, eriti kui tegu on väga prominentse isikuga. Kaldun arvama, et ideaalset inimest, kes oleks ilus, tark ja hea, pole olemas. Suurepärane tipp-poliitik nt võib samal ajal olla halb lapsevanem või vahetada tihti partnereid või suhtuda endast madalamal positsioonil inimestesse üleolevalt või tal on väga jäigad hoiakud mingite gruppide suhtes või ta armastab pahesid nagu suitsetamine jne jne jne. Siis tekib loogiliselt edasi küsimus, et edukuse hindamine sõltub vaataja enda väärtushinnangutest. Et kui mina hindan püsivat paarisuhet, siis minu jaoks ei ole edukas inimene, kes vahetab oma partnereid nagu sokke (noh, see oli nüüd puhtalt näide, tegelikkuses on mul kama, ja ausalt öeldes mind ka väga ei huvita edukus kui selline, inimene jääb inimeseks nii ehk naa), kuigi ta on väga kõva tegija nt kunstivallas. Ühesõnaga - kõik sõltub vaatajast, sest eduka inimese kuvand luuakse ju ka kellegi poolt ja tõstetakse esile. Muidugi on tublisid ja oma valdkonnas tegijaid inimesi, kellest me midagi ei tea eriti, aga siis ongi ehk puudu see imetlejate plejaad, kes ta pjedestaalile tõstaksid ehk edevuse nuumamine on miskipärast ära jäänud. Ja ehk nad ei olegi siis ka edukad selle sõna tõsises mõttes.

Vaat edevusega on nii, et päris-päris tippu ilma ei saa. Ikka peab olema mingi vajaduse ennast eksponeerida ja näha imetlevaid nägusid, kes andunult oma iidoli poole üles vaatavad. Mul on justkui meeles, et iidolite imetlemine on omane pubekatele, kelle enda identiteet on alles kujunemisjärgus. Aga nii üldiselt öeldes, siis edevus ei ole iseenesest halb ju, see on viis, kuidas end kuuldavaks-nähtavaks teha, sest inimene sotsiaalse olendina vajab teiste tähelepanu ja tunnustust. Probleem tekib siis, kui suurem osa inimese energiast kulub enda edevuse nuumamisele ja muuks nagu ei jätkugi ruumi. Nt kui inimene ehib end kasvõi võõraste sulgedega, et saada mingitki tähelepanu (näete, ma tunnen kuulsat inimest! ma olen ise ka peaaegu kuulus! - võiks olla näide siinkohal). Või kui edevuse varju jäävad saavutused - nt keegi, kes oma eraelu eksponeerides jõuab niisugusele tasemele, et ülejäänud inimesed on ammu unustanud, mis valdkonnas see kodanik muidu tegutseb.

Kokkuvõttes tahaks öelda, et edukus ja edevus ei ole head ega halvad mõisted, nad lihtsalt on. Ja mingis koguses on nad vajalikud ja väärtuslikud. Ma ise olen edu suhtes pigem ükskõikne, ei pea end ambitsioonikaks inimeseks (mida kinnitab ka hiljuti tehtud sisemise ja välise motivatsiooni test, kus selgus, et sisemine motivatsioon on minu puhul tunduvalt olulisem), edevuse osas aga tuleb tunnistada, et siin ma olen keskmisest üle. Patune ühesõnaga! Aga kuniks edevus ei ole muutunud minu elu sisuks, ja edukus mõõdupuuks, mille alusel endale sõpru valida, siis on kõik just nii nagu peab.

Veelkord - ilusat naistepäeva ja edu ning edevust!

Kudzu

Ootamine

ehk Waiting for on tantsuetendus, mida 03. märtsil vaatamas käisin. Ja kui siiani on tantsuetendused mulle lihtsalt meeldinud, siis nüüd nägin ma midagi, mis mind tõesti puudutas. Puudutas sügavalt, isiklikult, valusalt. Mu oma elu, kõik see valu ja vaev ja mõttetu ootus, hirm üksindus ees, paanika, hüsteeriline lõbusus ja tühine petlik karglemine oli ühtäkki laval mu silme ees. Nii tuttav oli see kõik, nii oma ja nii karjuvalt õudne. Ja Jüri Naela vaadates ka väga ilus. Ma soovitan - minge ja vaadake oma silmaga, minge ja veenduge ise. Mis siis, et on valus, mis siis, et on õudne. See etendus on midagi, mida lihtsalt peab nägema. Ma ei taha siin kirjeldada, mis toimus, milline oli koreograafia või muusikaline kujundus, sest tunne, mida kogesin, on liiga võimas, et seda tehniliste üksikasjade lahtikirjutamisega tükeldada. Veelkord - minge, kui vähegi võimalik, ja vaadake oma silmaga. Vaadake, mis on ootamine - teie jaoks.

Muus osas - kulgen niisuguse kiirusega, et ei ole aega atra seada. Kalender täitub pidevalt uute kohustuste ja uute tähtaegadega; uute nimekirjade ja memodega minu värskel korgist tahvlil, kuhu ma enda augulist mälu arvestades kõikvõimalikku infot üles riputan. Midagi jääb muidugi ka meelde, aga olgem ausad - suur osa asju salvestub minu ajukäärude vahele ainult tänu sellele, et ma kõik kirja panen. Silmamälu on mul hetkel veel õnneks säilunud. Aga see-eest ei mäleta ma inimeste nimesid, ja kui ma niimoodi edasi kihutan, siis pean ma ka peeglisse vaadates mõtlema, et kes see lopsakas vanaproua mulle sealt nüüd õieti vastu vaatab. Näiteks ei suuda ma juba paar nädalat meenutada üht Kalda PK tädi, kes oli minu naaber kõrvaltoast. Kõik, absoluutselt kõik teised töötajad on mul meeles, aga tema nime ei suuda ma meelde tuletada, kuigi olen tal külas käinud ja päris tihedalt suhelnud omal ajal (no ma ei suutnud enam kauem mõelda, vaatasin järele - mnjaa, seda nime mu mälus isegi mitte ei vilksatanud). Aga võib-olla on tegu lihtsalt algava dementsusega, mis õnneks on kurnav peamiselt pereliikmete jaoks.

Kudzu