Õnne, sm naised! Ilma meieta oleks maailm kurb, külm ja kaunikesti räpane. Vähemalt nii mõtlesin ma eile, kui abikaasa haigevoodis pikutas ja mina tõelise nõukogude naisena süüa keetsin, nõusid pesin, lapsi kantseldasin, koristasin ja pesu masinasse toppisin. Jääb mulje, et minu äraolekul naudivad tolm ja koerakarvad meie kodus elamist täiel rinnal, asjad liiguvad neile mõeldud kohtadest kuhu juhtub, isegi tuhakotid keldri ukse taga on endale lumme pesa teinud ja ootvad pikisilmi, millal meie tüdrukud nad õuele tühjaks valavad. Mida nad ka eile tegid. Ja mis tekitas minus sellise pahameeletormi, et ajasin oma haige abikaasa õue ja palusin tal see sigadus likvideerida. Seda enam, et need kotid vedelesid ukse taga juba vähemalt paar nädalat, ma pakun. Kokkuvõttes siiski asjad liikusid - maja oli puhas ja korras, lapsed söönud, rõõsad ja roosad, lisaks söödetud veel sugulasi ja sõpru pluss küpsetasin õunakooki ja seenepirukaid.
Koolis oli meil viimati teemaks "edu" ja "edevus", pluss mitmesugused arutelud teiste inimeste blogides. Mõlemat sõna saab naissooga päris ilusti siduda. Mõtiskledes teemade üle ja võib vist öelda, et edu on väga lai mõiste. Inimene, kes on mingil alal tipus, on ilmselt edukas. Mis aladel ta samaaegselt tipus ei ole, sellest pole kombeks rääkida, eriti kui tegu on väga prominentse isikuga. Kaldun arvama, et ideaalset inimest, kes oleks ilus, tark ja hea, pole olemas. Suurepärane tipp-poliitik nt võib samal ajal olla halb lapsevanem või vahetada tihti partnereid või suhtuda endast madalamal positsioonil inimestesse üleolevalt või tal on väga jäigad hoiakud mingite gruppide suhtes või ta armastab pahesid nagu suitsetamine jne jne jne. Siis tekib loogiliselt edasi küsimus, et edukuse hindamine sõltub vaataja enda väärtushinnangutest. Et kui mina hindan püsivat paarisuhet, siis minu jaoks ei ole edukas inimene, kes vahetab oma partnereid nagu sokke (noh, see oli nüüd puhtalt näide, tegelikkuses on mul kama, ja ausalt öeldes mind ka väga ei huvita edukus kui selline, inimene jääb inimeseks nii ehk naa), kuigi ta on väga kõva tegija nt kunstivallas. Ühesõnaga - kõik sõltub vaatajast, sest eduka inimese kuvand luuakse ju ka kellegi poolt ja tõstetakse esile. Muidugi on tublisid ja oma valdkonnas tegijaid inimesi, kellest me midagi ei tea eriti, aga siis ongi ehk puudu see imetlejate plejaad, kes ta pjedestaalile tõstaksid ehk edevuse nuumamine on miskipärast ära jäänud. Ja ehk nad ei olegi siis ka edukad selle sõna tõsises mõttes.
Vaat edevusega on nii, et päris-päris tippu ilma ei saa. Ikka peab olema mingi vajaduse ennast eksponeerida ja näha imetlevaid nägusid, kes andunult oma iidoli poole üles vaatavad. Mul on justkui meeles, et iidolite imetlemine on omane pubekatele, kelle enda identiteet on alles kujunemisjärgus. Aga nii üldiselt öeldes, siis edevus ei ole iseenesest halb ju, see on viis, kuidas end kuuldavaks-nähtavaks teha, sest inimene sotsiaalse olendina vajab teiste tähelepanu ja tunnustust. Probleem tekib siis, kui suurem osa inimese energiast kulub enda edevuse nuumamisele ja muuks nagu ei jätkugi ruumi. Nt kui inimene ehib end kasvõi võõraste sulgedega, et saada mingitki tähelepanu (näete, ma tunnen kuulsat inimest! ma olen ise ka peaaegu kuulus! - võiks olla näide siinkohal). Või kui edevuse varju jäävad saavutused - nt keegi, kes oma eraelu eksponeerides jõuab niisugusele tasemele, et ülejäänud inimesed on ammu unustanud, mis valdkonnas see kodanik muidu tegutseb.
Kokkuvõttes tahaks öelda, et edukus ja edevus ei ole head ega halvad mõisted, nad lihtsalt on. Ja mingis koguses on nad vajalikud ja väärtuslikud. Ma ise olen edu suhtes pigem ükskõikne, ei pea end ambitsioonikaks inimeseks (mida kinnitab ka hiljuti tehtud sisemise ja välise motivatsiooni test, kus selgus, et sisemine motivatsioon on minu puhul tunduvalt olulisem), edevuse osas aga tuleb tunnistada, et siin ma olen keskmisest üle. Patune ühesõnaga! Aga kuniks edevus ei ole muutunud minu elu sisuks, ja edukus mõõdupuuks, mille alusel endale sõpru valida, siis on kõik just nii nagu peab.
Veelkord - ilusat naistepäeva ja edu ning edevust!
Kudzu
2 kommentaari:
võibelt ilma naisteta oleks maailm veidi rõõmsam koht, aga inimkonda poleks siis jo olemaski.
Kui nüüd hästi järele mõelda, siis kellele seda inimkonda üldse vaja on. Maailm ilma inimesteta oleks kindlasti parem koht.
Postita kommentaar