mina olen terve kui purikas. Kõik analüüsid olid OK peale veresuhkru, mistõttu on mul jälle ees visiit endokrinoloogi juurde. Kuidagi väga kujukas on asjaolu, et minu ainumased terviserikked on seotud valdkonnaga, millega tegeleb minu lugupeetud ämm. Aga no see võis olla ka juhuslik anomaalia, see veresuhkur, kuna ma olen kord selline anomaalne tegelane. Ja diabeeti haigestuda tõesti ei tahaks, kuna seda ei saa välja ravida. Mina eelistan ikka "pind sõrmes" tüüpi asju, kus on olemas kiire ja operatiivne ravi ning haigus unustatakse juba järgmisel päeval peale tervenemist.
Süda on mul korras, kolesterool on korras, aga vererõhk on siiski liiga madal. See võib olla ka põhjuseks, miks ma olen pidevalt väsinud. Mis aitaks, oleks füüsiline aktiivsus - ja seetõttu olen ma asunud vaikselt tegelema loovtantsu rühma kokkupanekuga. Et jääda jalgele. Ja tegeleda millegi tõeliselt toredaga. Nüüd sõltub kõik sellest, kas ma saan rühma kokku ja kas 65.- eeku kahe korra eest kuus (poolteist tundi kord) on inimestele vastuvõetav hind. Kuna ruume ei saa tasuta, siis selle raha eest saakski ruumi rendi maksta. Ma ise töötaksin nö palgata, kui välja arvata kasu, mida ma saan tundide läbiviimisest ja mis ei ole rahas mõõdetav.
Mulle on öeldud, et terapeut peaks olema 24/7 empaatiline, teiste vastu huvi tundma ja neid tupsutama. No ma ei tea - me ju ei oota, et tuletõrjuja tormab peale tööaega ringi, vahtkustuti igaks juhuks näpus, või et arstiga tohib ainult haigustest rääkida või et politseinik patrullib ka peale tööaja lõppemist ning pensionil sõjaväelane paneb magades Kalašnikovi padja alla. Kas terapeut võiks väljaspool teraapiasuhteid olla ka nii nagu ta hetkel jaksab olla? Minu jaoks siin küsimust ei ole, aga kahjuks on paljudel inimestel teatud ametimeeste- ja naiste suhtes ebarealistlikud ootused. Mina olen õpetaja lapsena piisavalt kannatanud seetõttu, et tuleb õppida viitele, olla vaikne ja hästikasvatatud, ning mis peaasi - kui ema on keemia õpetaja, siis otse loomulikult oleksin pidanud mina olema ka keemias tegija. Mis siis, et mul olid hoopis teised eelistused ja need ei olnud reaalained.
Kudzu
6 kommentaari:
Kellest sa gruppi kokku paned? Kui sul mõni minu jaoks sobiv koht on, tuleksin hää meelega.
Tugiisikutest. Aga Sina oled igal juhul oodatud. Laupäeval saan nendega kokku, siis täpsustame ajad ja ma annan teada Sulle.
Arstilt ka saatekiri käes. Diabeedi puhul on näitaja suurem kui 6,1. Mul on 6,2. Suhkrutaluvuse languse puhul oleks näitaja 5,6 ja 6,1 vahel. Nii et nibin-nabin, pole veel väga hull olukord. Allikas: http://www.diabetes.ee/dokumendid/diabeet-2-tyyp.pdf
Ma olin viimase raseduse ajal kimpus kõrge veresuhkruga (käisin koguni va vastikut glükoositesti tegemas), andsin proove ja lugesin numbreid :) Et veresuhkru taset mõjutab ju ka see, kas Sa enne proovi andmist söönud olid, kui palju enne ja mida. A küllap Sa seda ka tead, ma niisama, igaksjuhuks :D
Ei olnud söönud - ma pean kilpnäärme tõttu igal aastal kontrollis käima ja eelnevalt kokku leppima, millal proovi anda saab. Ja siis alati veel tuletatakse meelde, et enne mingil juhul ei tohi süüa ega juua.
Glükoositaluvuse testi tehti mulle umbes 4a tagasi, kui ma kahe kuuga 7kg juurde võtsin. Siis oli kõik OK, ja ka sel suvel tehti üldveri, kõik oli OK.
Aga eks endokrinoloog teeb uued analüüsid ja siis saab selgust. Mul pole nagunii enne aega asjaga tegeleda kui ülejärgmisel nädalal.
Aja arstile sain 27. aprilliks. Vahepeal tuleb teha sporti, toituda õigesti ja kanda mingit õuna vms endaga kaasas, et ei tekiks liiga pikka söögivahet, mis viimasel ajal tekitab mul sellise üliväsimuse tunde, et nt kord peale praktikasessiooni lõppu peeaegu et roomasin poodi, ostsin pudeli vett ja shokolaadi, muidu oleks vist lihtsalt kokku varisenud.
Elu nagu imikul - 5 korda päevas sööd - natuke!
Postita kommentaar