hea, et on olemas inimesi, kes minu vigadele läbi sõrmede ei vaata nagu nt meie draamateraapia õppejõud. Ja vead ei ole teps mitte seotud millegi tegemise või millegi tegematajätmisega, vaid pigem üleüldise võimetusega enda eest seista. Nagu ikka, elan ka mina oma kaassõltuvuselu teiste heaskkiidu peal liugu lastes, ja nagu ikka, jääb sellest oluliselt väheseks, et oma minapilti rohkem austama, armastama hakata. Seega tuleb võtta veel rohkem kohustusi, teha veel ülejõukäivamaid asju kuni vaimse, emotsionaalse ja füüsilise kurnatuse viimase astmeni. Mu hädad karjuvad mulle näkku, aga keegi ei märka. Ma ise muuseas olen selle eest vastutav, sest tegelikult ei peagi keegi teine märkama. Mina vastutan oma ellujäämise eest. Praegu antud ajahetkel on küsimus tõesti juba ellujäämises.
Ometigi on valikute tegemine väga raske. Ma saan aru, et lapsed ja pere on minu jaoks kõige tähtsamad. Siis tuleb kool. Siis tuleb töö. Siis hobid, et end kuigivõrd taastada. Siis seltsielu. Kätt südamele pannes tuleb tunnistada, et kahe viimasega on asjad kehvasti. Olud on ebasoodsad, kui nii võib öelda. Tegelikult on mul tugev vajadus lugeda, kunsti teha, kirjutada - niimoodi ma laen akusid. Ja vajadus saada oma isiklikku aega. Samuti tahaksin ma, et inimesed, minu sõbrad, minu tegemiste ja toimetuste vatu huvi tunneksid. Ma tahaksin kellegagi peale oma mehe arutada, mis minuga toimub, mis mõtted ja tunded mul on. Mul oleks väga hea meel iga inimese üle, kes korrakski laseb minul olla just nii hädine ja õnnetu nagu ma olen ega oota, et mina saaksin kibekiiresti asuda tema probleeme lahendama, et niimoodi osavalt kandlemängu taha varjates oma probleemidega tegelemist ignoreerida. Mina ei oota lahendusi (ma tean neid tegelikult ju ise), ma tahaksin lihtsalt rääkides saada peegeldusi iseendale, mis aitaksid mul selle segaduse, väsimuse ja kurbusega toime tulla. Mis mind takistab, on võimetus kellelegi öelda, et palun aita mind, kuula mind ära. Kui ma laupäeval kodus korralikult vaimses mõttes kokku kukkusin, siis ma ei suutnud mitte kedagi välja mõelda, kelle poole pöörduda, et kasvõi natukene leevendust leida. Mul on raske ja peaaegu võimatu abi otsida, nii on.
Kaua ma ikka jaksan kõigile jätta muljet, et Jumal on minust ainult koht kõrgemal. Turvaline, soe, usaldav, empaatiline inimene minus on varjanud abitu, segaduses, ülekoormatud minu.
Mingeid samme ma olen astunud. Järgmiseks nädalaks on arstiaeg, et uurida, kas see pole mitte terviserike, mis minu enesetunnet mõjutab. Ja et ma siia kirjutan.
Keegi ei tohi tunda end süüdi, et mina ennast viletsalt tunnen. See on minu oma otsuste põhjal tekkinud õudukas ja ma söön ise selle supi ka ära. Iga kell!
Tervitades
Kudzu
3 kommentaari:
Avastasin täna netist Osho kaardid. Vaatasin, mis need siis on - esimeseks kaardiks viskas: receptivity (vastuvõtlikkus). Ja sinna järgi pikk jutt kuulamise kunstist.
Vahel mulle tundub, et ma võiksin olla parim kuulamises. Mitte midagi vahele öelda, mitte midagi arvata, lihtsalt kuulata neid, kes vajavad kuulajat.
Täna hommikulgi olin kuulaja, mõnel hetkel võibolla vilets kuulaja (enda sees oli asju, mis väljarääkimist ootasid), aga sellegipoolest... Eks ma õpin.
Ma ei tunne sind väga hästi, aga see polegi tähtis. Kuulaja minus on sinu jaoks alati olemas.
Aitäh! Kasvõi teadmine, et keegi on nõus kuulama, teeb enesetunde oluliselt paremaks.
Huvitav fenomen on veel, et mulle tehakse viimasel ajal tihti komplimente stiilis, ah, sa näed nii hea välja. Kuidas saab olla võimalik, et inimene, kes tunneb ennast nagu surnu, saab väliselt jätta särava ja terve mulje. Minu aju ei suuda selle infot töötlemisega ikka kohe üldse toime tulla.
Postita kommentaar