Laiskuseuss...

ma ei ole täna koolis. Ei jaksanud olla. Istun kodus, mõtisklen praktikamõtteid, võtan hoogu, et protokollimisega jätkata, mõtisklen selle üle, et hea on mõtiskleda.

Väljas näitab talv veel viimast korda hambaid. Arutasime mehega taaskord kolimist soojale maale. Et isegi kui enda probleemid on samad (isiksus ei muutu), siis vähemalt keskkond on meeldiv ja see on ka suur pluss.

Eile käisin esimest korda kuulsas Paldiski mnt haiglas oma sõpra külastamas. Ootamatult selgus, et ma olen sealkandis palju kordi viibinud, kuna aastaid tagasi elas Paldiski mnt äärses ühikas minu boyfriend. Olen ka varem sõitnud mööda kuulsast rohelisest plangust ja mõtisklenud, et mis seal taga küll olla võiks (ma muidugi teadsin, et selle tänava ääres see haigla asub, aga no ei tekkinud seost tookord). Noh, nüüd siis lõpuks sain teada. Muljed on sellised, et kui enne ei ole haige, siis talvisel pärastlõunal mööda sünget alleed liikudes ja möödudes majadest, mis lähemal vaatlusel on lagunevad, mustunud või muidu ebasõbraliku ilmsega, on kindel, et haigus tuleb. Ega ta tulemata jää! Seesamunegi allee tundus nii pikana, et oleks hea meelega vahepeal istunud. Kujutan ette, et südatalvel on seal veelgi õudsam, eriti õhtupimeduses. Haigla ise tuletas mulle meelde vanu aegu Tallinnas Hiiul asuvas tuberkuloosihaiglas, kus oli ka kõle, sünge ja toit söögikõlbmatu, aga see-eest tekkis meil seal elav seltsielu. Mistõttu 3-kuuline raviperiood kokkuvõttes ei tundunudki väga vastik, eriti enne väljasaamist. Aga jah, depressioon lahkub hetkega, kui Paldiski mnt nimi suhu võtta, uskuge mind. Mis muidugi ei aita Lõuna-Eesti kodanikke - meil on siin oma haigla. Kuhu ma ka kellelegi külla ei ole sattunud õnneks.

Niisiis, sm depresiivikud - olgem edasi haiged, kuid mitte haiglaravil. Profülaktika mõttes tasuks teha tiir eelkirjeldet alleel ja tunnete, et tervis tuleb mis mühin.

Terv

Kudzu