detailidesse laskumata võin öelda, et minuga juhtus täna seokseid asju, et hakka või jooma. Maailm on kummuli, ei tea, kas saabki enam seda püsti. Siin ei aita supervisioon ega teraapia, siin aitaks ainult krematsioon (minu kremeerimine otse loomulikult).
Ma jõuan järjest kindlamale veendumusele, et (eriti poiss) lastega töötamine ei ole minu valdkond. Ja üldse on hetkel tunne, et ma ei kõlba kuhugi, mitte midagi minust ei saa, aga eks maailma kokkukukkumise tagajärjed on ikka sellised.
Akadeemiline puhkus? Lahkumine Eestist? Lahkumine elust? Kindlasti on ka lihtsamaid lahendusi, aga hetkel ei meenu kahjuks ükski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar