Minu pere ja muud loomad...

abikaasa, lapsed ja Seti läksid kõik koos loomaarsti manu. Ei, mitte seetõttu, et lastel oleks veterinaarilt abi vaja, vaid oli tarvis minna Setile rasestumisvastast süsti tegema. Peale 10 kutsika sündi mõned aastad tagasi (jaa, mõelda vaid, suvi koos 10 kutsika, 3-aastase MM-i ja pooleaastase Ingliga! - ja ma jäin ellu, kuigi abikaasa töötas linnas ja ma olin siin hullaris päevad läbi ainus täiskasvanu), ei ole mul enam soovi tegeleda pisikeste nunnuda loomalastega. Piisab täiesti inimlastest! Aga jah, Seti istus eesistmel abikaasa kõrval, lapsed taga, ja nad pidid ka veel poest läbi käima! Paljas mõte sellest, kuidas nad seal autos kõik sõbralikult koos on, ajab mind kihistama! Õnneks jätkus mul oidu end koju jätta!

Hommikul ärgates oli õues meeldivalt jahe, praeguseks hetkeks aga on jälle kenasti kuumaks muutunud. Ööösel olevat ka sadanud, väitis minu abikaasa, kuigi lillepeenrad on täitsa tuhkkuivad ja on selge, et ma pean neid täna jälle kastmisveega turgutama. Muidu on aed küll väga uhke, roosid õitsevad, õisi tuleb veelgi juurde, ja siis õitsevad veel eri värvi päevaliiliad, mille olemasolu ma olin juba unustanudki. Kohe, kui saabub uus kuu, täiendan oma kollektsiooni veel mõne lillekesega. Tore uudis on muidugi see, et mulle pole kahe kuu eest palka makstud siiani (st mai ja juuni palk), eile spetsiaalselt veel kontrollisin pangast. Kui nüüd augustis ka raha ei tule, siis ma väidan, et MTÜ on töölepingut rikkunud ja loen selle lõppenuks. Nii lahke ma ka ei ole, et täitsa ilma palgata tööd teen.

Pärandist on loobutud, noorem poiss peab ka veel notaris käima. Siiani on kulu olnud 727 krooni! Ma leian, et aus oleks, kui minu isa selle kulu kinni plekiks! Miks peaksin mina tema sugulaste surma tõttu kannatama rahalist kahju! Aga olgem ausad, sellise asja peale see tropp nagunii ei tule. Ilmselt leiab ta, et kui ta 18 aastat alimente maksis, siis on ta piisavalt vaeva näinud, ja ongi hea! Mina leian ka, et tema suhtes pole mul tulevikus mingeid kohustusi, kuna tal on OMA lapsed, kes teda aitama peavad. Mina, eikellegi laps, hoolitsen seega ainult OMA järeltulijate eest, eelutlijad peavad kuidagi ise hakkama saama.

Aga milleks mõtlgutada kurbi mõtteid. Ilm on ilus ja on aeg minna randa. Kõigi reiside ja muude sekelduste tõttu on meil rahad otsas, nii et mingeid väljasõite me sel kuul endale lubada ei saa. Eks siis tuleb külastada siinse Solgi-Neeva kaldaid ja nautida südasuvist mandri-Eestit.

Kudzu

Mere tagant, metsa äärest...

tagasi. Olen endasse kogunud suvist päikest, meretuult, soolast vett, kadakaid, meelõhna mereäärsetest lilledest, liblikate lendu ja sookurgede kutset. Vastukaaluks olen ära andnud mõningase koguse pekki ja hunniku energiat, aga no see reis oli iga viimsetki pingutust väärt.

Maailmas pole ilusamat kohta kui äia maakodu. Seal on säilunud aegade hõngu ja maskuliinset ilu, see maja on tõeliselt vana ja väärikas ning seda pole ilusaks remonditud, mis mulle väga meeldib. Maja ümber seisavad eakad puud, mis meretuulte sõnumeid kandes kohisevad. Aed on täis lõputul hulgal liblikaid, kes tantsivad sooja päikese käes, sumisevaid kumalasi ja isegi paar maipõrnikat põristas oma teekonnal aiast läbi. Maja juurde viib vana kitsuke külatee, mida ääristavad lopsakad kadakad ja sammaldunud kiviaed. Mul on seal olles järjest rohkem tunne, et midagi väga tuttvalikku on ses kõiges nagu ma oleksin seal juba ammust ajast elanud. Justkui oleksin lõpuks ometi pikalt-pikalt teelt jõudnud tagasi koju. Mõne kilomeetri kaugusel asuvad liivarannad, kus ei ole õnneks väga palju turiste ja seal sai siis iga päev paar tundi mõnuletud, nauditud sooja vett ja suuri lained, kuigi jah, viimane torm tõi ranna äärde jäise vee kusagilt merepõhjast, nii et me ei saanudki eile ujuma minna.

Ma tulin ära suure kurbusega. Pisarad hakkasid iseenesest jooksma, enne lahkumist silitasin majas üle kõik toad ja lubasin endale, et kui Jumal ja vana-Juhan annavad, siis ma tuleval suvel tahaksin seal olla natuke pikemalt. Sel suvel paraku on kõik ajad broneeritud, sest eks mandrirahvas taha ju ka suvel natuke mereäärset ilu nautida. Aga ma ei usu, et keegi neist tajuks seda kohta nii suure osana iseendast. Isegi nii suure osana, et praegu on veel tunne nagu ma oleksin midagi väga väärtuslikku maha jätnud.

Äi andis meile vaba õhtu ja me käisime Kihelkonna kirikus Ain Angeri kontserdil, mis oli suurepärane ja ausalt öeldes ka esimene kontsert, kuhu me peatelt 11 aastat kestnud kooselu jooksul mehega saanud oleme. Laupäeval oli äi veel lahkem ja tuli lapsi vaatama (koos ämmaga nagu selgus, aga olgu pääle), et me saaksime kahekesi koos sõita minu kursaõe laulatusele Hageri kirikusse. Laulatus oli imeilus, tõeline unistuste pulm ja mul on hästi hea meel, et ma sinna sõita sain. Vahepeal hakkas mu usk inimeste paremasse minasse kuhugi kaotsi minema, tundus, et kogu maailm nõretab sarkasmist ja õelusest, aga nüüd ma nägin, et ilusad puhtad tunded pole maailmast teps mitte otsa saanud.

Lapsed olid nagu nad ikka on, pakatades energiast ja tehes igasugu tempe, aga ei see olnud midagi erilist. Olid ikka head ja armsad nagu nad on. Saime mitmeid kordi kokku ka noorema poisiga, kes elab mingis kahetsuväärses osmikus, aga see-eest on tal vinge auto, mida ta seal putitab ja patsutab. Maale emme koju saime ka ikka kahel korral. Päästsin mõned asjad nt emme Haapsalu räti, mille ema talle noore tüdrikuna kingituseks kudus ja mille lõnga emme ise ketras. See on mul juba pestudki ja kuivab õues, et maalõhna peletada. Tõin ära ka oma Püha kihelkonna rahvariide seeliku, mille ema mulle kunagi kinkis ja mille väärtust ma kahjuks nooren inimesena ei osanud hinnata. Ja emme ning oma päris vanaema haual käisime ka. Lihtsalt vanus on juba selline, et tahaks vahel käia neid kohtades, kust on pärit minu juured. Sest eriti sel korral sain ma aru, et mitte ükski koht maailmas ei saa asendada mereäärset maad Saaremaal. Ma pean sinna igal aastal pääsema, see on minu jaoks vajalik, et järgnev aasta mandril üle elada. Kusjuures ma annan endale selgelt aru, et elada pidevalt ma seal ei tahakski. Pigem naudin magusat valu lapspõlve paikades, imetlen mere avarust ja kadakasi karjamaid ning muulikate maitset, et siis jälle oma koju tagasi tulla (ja ikkagi jäi seekord minust suur tükk saarele maha!).

Jõudsime ka Suuriku pangal roosikive otsimas käia, külastasime kaht väga head sõpra, kes kahekesi maal elades oma maailma loovad, saunas sai mitu korda käidud, tiigis ujutud ja lammastele leiba viidud. Ja isegi paar pisikest kadakat joonistatud.

Nüüd aga vajab mu armastust aed, mis on üsna metsikuks muutunud. Päevaliiliad õitsevad ja roosid õitsevad ja marjad on valminud. Panen söögi keema ja hakkan peenraid rohima ning meenutama, kuidas kõik lõhnas ja oli, kui ma veel eile maal olin...

Kudzu

Mint....

meil on pulgake, mis annab arvutile interneti ja ma saan nüüd järgneva nädala jooksul kah netis kolada. Tegelikult pole mul netti vaja, aga abikaasa tahab teha lisatöid, et oma depressiivset ja saamatut naist ülal pidada. Olgu, depressioonist aitab vabaneda merevesi, päike, maamaja üksildases kohas, palju-palju kunstitarbeid ja võimalus, et äkki tahab äi veel mõnikord meie lapsi hoida.
Eks selle deprekaga elamine on nagu on. Pean endale selgelt aru andma, et kui ma olen üleväsinud, vaevlen hambavalus ja kurvastan iga asja pärast, siis ma ei lähe rahva sekka teiste tuju rikkuma ja pean olema suuteline ausalt ära ütlema, et minust pole asja millekski (nagu ma poleks seda siin blogis korduvalt viimaste kuude jooksul maha hõiganud!). Nii et andestust, kui ma kedagi alt vedasin, aga inimgrupid, eriti väga kaootiliselt ümberformeeruvad, süsteemivabad, suurtes kogustes ülienergilisi lapsi sisaldavad ja ilma kindla struktureeritud päevakavata, need hetkel mulle ei ole jõukohased. Ehk kunagi edaspidi. Ja muidugi ei tähenda minu siinne kommentaar, et midagi peaks kellegi teise jaoks olema pahasti - lihtsalt ma olen täitsa läbi omadega, vajan puhkust ja eraldatust vähemalt mõnda aega. Kui muidu ei kiputa minu hala vist eriti tõsiselt võtma, siis paari kuuga langenud kehakaal võiks ikka ju midagi näidata (jess, ma kannan juba number väiksemaid riideid, vat! Iseenesest kilod kuluvad).

Ingel valas täna salaja maha peaaegu kõik päikesekaitsekreemid. Praami ootasime poolteist tundi. Ega rohkem midagi huvitavat ei juhtunudki. Õnneks on päev möödas!
Kudzu

Kurgid-kurgud...

otse loomulikult on minul kurk haige juba mitmendat päeva. Millal siis veel, kui mitte kesksuvel! Lisaks valutab mul kogu suu, nii et ma istun suurema osa ajast, jääkott lõual ja püüan mitte mõelda kurvale asjaolule, et minu lõualuu on jäädavalt kahjustunud, hambad kukuvad varsti ie välja ja et ma ei suuda minna oma hambaarsti juurde, sest ma saan seal alati pähe. Pähe saan selle eest, et ma ei käi kaks korda aastas hambaarstil nagu peaksin, aga kuna üks visiit on miinimum 500 eek, siis ma lihtsalt hetkel ei saa endale hambaarsti lubada rahaliselt ja riidlemise tõttu ka moraalselt. Kunagi üritasin arsti vahetada, aga uus arst ei võtnud mind jutule, kuna mul on nii tõsised probeemid. Üldiselt ma ei tea, et arstid tänapäeval, kus hambaravi eest maksavad inimesed ise, keelduksid patsientidest, aga näedsa, minuga see on siiski juhtunud. Niisiis toon aga uue jääkoti, lasen natuke rohtu suhu ja unistan tervena elamisest.

Muus osas: olen väga väsinud, öösiti ei saa palavuse tõttu magada ja päeval ei ole selleks aega. Eile ausalt öeldes tegime mehega sellise tüki, et palusime äial lapsi vaadata ja ise läksime maale tööle. Niitsime natuke muru ja siis natuke saagisime, mille käigus oleks äärepealt küla elektrita jäänud, aga see selleks, kokkuvõttes lõppes kõik õnnelikult. Igatahes oleme me oma krundi suures osas võsast vabastanud ja hakkab juba natuke tekkima tunne, et keegi ikka liigutab ka seal midagi. Majakene oli ikka samas seisus, ilmelt järgmisel nädalal saabuvad uksed ja aknad ning maja värvitakse ka üle st peitsitakse. Siis on puudu veel põrandad ja ülevalt otsaseinad. Elektrit ka ei ole ja ei tule ka, sest kui kaabli vedamine maksab Eesti energia töötaja väitel 10 000 (sisaldab elektriporjekti, mis on ju väga vajalik kahe lambi ja kolme pistiku jaoks!), siis eelistan mina õlilampe ja puuküttega pliiti.

Ah, ma ei jaksa kirjutada ka enam. Ootan ööd ja vaikust, jahedat õhku ja niiskust. Ja praegu kohe ootan ma Iboprofeeni mõju saabumist, sest valu kannatamine ei ole just minu tugev külg.

Kudzu

Kirsid, vaarikad, kukeseened...

õndsusest jääb puudu ainult meri ehk nagu ütleb laulusalmgi: meri on, meri jääb, meri olema peab. Igatahes olen ma sunnitud oma mereigatsust rahuldama järves sulistades või siis suisa mere äärde sõites. Kolmapäeval näiteks käisin sõbral külas meie suurepärases pealinnas. Võtsin pere ka päälinna kaasa, et nad saaksid loomaaias ringi vaadata, selmet kodus tulipalavas aias kükitada. Ühesõnaga, pere veetis zoos aega, pärast läksime koos edasi ja sõime "Ampsus" kõhu täis ning sõitsime Kaberneeme kanti. Vaatasime ühest targast raamatust, et seal piirkonnas on imeilusad liivarannad, mis enamikus on küll ligipääsmatud, sest iga väiksemagi rajakese äärde on virutatud rasvane keelumärk. Õnneks leidus ka jupike riigimetsa (ei tea, kas Villu rattad jäid piisava määrdeta või mis põhjusel pole seda veel maha parseldatud), kuhu äärde sai parkida auto ja jalutada edasi juba vee äärde. Päikest eriti ei olnud ja taamal ka müristas, aga meil ei sadanud ning vesi oli imeliselt soe. Esmakordselt viimaste aastate jooksul ei olnud vahet, kas olla vees või veest väljas, sest külm ei hakanud. Meil oli hea ja mõnus olla, kuigi meie üritus lõppes Ingli eriti rämeda jonnihooga, kuna tal ei lubatud otsejoones sügavasse vette marssida.

See suvi on meie pere elus eriline seetõttu, et meil on null lapsehoiuabilist sel aastal. Vanem poeg pullerdab sõpradega ringi, noorem poeg on saarel ja lapsehoidja palkamiseks pole raha, sest reisimise peale kulub ikka palju. Aga ma tahan veel minna Saaremaale ka, see on minu püha kohustus oma lapsepõlvekohad üle vaadata ja emme haual käia. Vanadus, mõistate isegi! No igatahes on plaanid peetud ja järgmisel pühapäeval peaksime startima. Äi lubas meile ka oma maamajakest, jah, selle nimel olen ma valmis natuke ka põlvi lõngutama, aga midagi ei ole teha, see paik on minu jaoks nagu lapsepõlvemaailma taaskehastus. Mis siis, et emme maja oli hoopis teistsugune, ikkagi on seal mingi olemuslik sarnasus ja ausalt öeldes ema maalt ma seda tunnet enam ei leia.

Ja nüüd ma püüan teha midagi asjalikku. Eile õhtul kustusime mehega lapsi magama pannes mõlemad niimoodi ära, et riided jäid selga, hambad pesemata ja tuled põlema. Sügiseks oleme ilmselt mõlemad nagu kaks eriti viledat zombit, aga noh, mis sa teed ära. Elu on juba kord üks energiamahukas leiutis. Ja kohustused ootavad, ehk siis täna öösel me ei maga!

Kudzu

Sulnis suvi...

palaval päeval on toas väga hea. Elamine on suhteliselt jahe, meeldivalt ja koduselt segamini, abikaasa sõitis just hambaarstile (millal siis veel endale hambaarstiaeg panna, kui puhkuse esimesel päeval, mida sinu depressiivne abikaasa on nädal otsa oodanud, et saada leevendust lapsehoidmise juures), konnakesed vaatavad telekat, mina istun arvuti taga. Talvel seda kõike on ju hoopis igavam teha, kas pole? Aga nagu märkis tabavalt minu abikaasa: sa ise ju ütlesid, et mine hambaarsti juurde, seega mul pole ka millegi üle nuriseda. Vastutuse pall on ikka minu õlgadel.

Nädalavahetus oli meil tõeliselt tormiline. Sõitsime Eestimaa ülalt alla läbi ja kondasime mööda paiku, mida mina isiklikult pole varem kunagi näinud, osadest pole isegi mitte kuulnud. Nimelt tahtsin mina minna antiigilaadale. Pole vahet, kas raha on või mitte, sest vanade asjade lood ja lummus meelitavad kasvõi ainult vaatama. Ja vaadata oli palju, kuigi selleks ajaks, kui meie pesakonnaga kohale jõudsime, hakkas osa kaupmehi juba lahkuma. Jaa, seal oli portselani, seal oli münte, mööblit oli, tikitud saanitekke ja rahvariideseelikuid nägime, oli nidi-nodi ja ehteid. Pean enda häbiks tunnistama, et rüüstasin pere eelarvet setu kaelaehte ostmise näol, aga see lihtsalt OLI minu ehe, midagi ei ole teha. Kuhiksõlge ei hakanud ostma, seda nagunii ei kanna, kuigi ahvatlus oli suur. Aga kui pere nälga jääb minu kirgede tõttu, on kah nadi olla. Ja kuna ostu sooritas minu abikaasa oma vanematelt saadud raha eest, siis vastutuse pall on mütaki! hoopis tema väravas.

Edasi suundusime Vargamäele, kus toimus talulaat ja oli ka niisama põnev olla. Käisime kõiksugu hooneid kaemas nii seest kui väljas, lisaks nägime Viljandi Kultuurikolledži üliõpilaste kootud voodikatteid (oijee, ma ütlen, ma tahan ka!) ja istusime Tammsaare muuseumi verandal ning kujutasime ette, et elame hoopis teisel ajal. Tammsaare kabinet oli selline, et istu aga laua taha ja haara sulg, tekst ilmub iseenesest paberile. Lapsed lustisid talulaste mänguasju (lehmi ja hobuseid) mööda ronides (need olid suured-suured, pisikesi versiooni tegi muuseas mulla ka emme, kui ma laps olin) ja pidasid end üldse suurepäraselt ülal. Tegelikult mööduski meie reis väga valutult kastisüsteemi tõttu, mille ma autosse tekitasime. Et vältida peksmist, küünistamist, kiusamist ja ülearust virinat, panime auto tagaistmele tühja pappkasti. Lapsed üksteist kuulevad, aga näha ja puudutada ei saa. Konflikte peaaegu ei tekkinudki! Mina oleksin muidugi eelistanud kuulikindlat klaasi, aga kitsa eelarve tingimustes ajas minu mehe leiutatud kastisüsteem asja igati ära.

Edasi oli meil plaan süüa, mida me ei saanudki teha, kuna söögikohad Vargamäe kandis on nirud, eriti peale nelja. Otsustasime siis reisiseltskonna tungival nõudmisel suunduda Võsu randa, et nautida merevett ja sooja liiva. Mingil hetkel helistas õemees, et nemadki on teel ning kokkusaamiskohaks sai Võsu rand, kus me veetsime kolm tunnikest ujudes ja ujudes ja ujudes ning liival lesides. Lapsi oli kokku 7, suuri neli ja ei meie hoolinud sellest, et suurem osa rahvast juba rannast lahkus. Tegelikult õnnestus mul hilisest kellaajast hoolimata (peale viite randa saabudes) päevitada peale täiesti ebavajalikud päevitusriiete jutid, nii et päike võtab ka õhtul täitsa hästi.

Aga jätkan ma meie saagat mõni teine kord, sest pisike pai paharet Ingel ei anna mulle hetkel enam asu.

Kudzu

Pilvine taevas...

on nagu taeva kingitus. Siin puude vahel, kus tuul ei liigu, suudab päikepaistelise ilmaga väljas olla alles õhtul. Aga täna olen ma isegi suutnud mõned kuivanud lilled peenrast eemaldada, põõsastel paar kuivanud oksa ära lõigata ja ka niisama aias lonkida. Roosid hakkavad järjest õitsema, minu hommikud algavadki roosiringiga ja kohviga aias. Kahjuks purunes meie rippkiik, nii et loksumist terassil endale praegu lubada ei saa. Ja uut kiike kahjuks ka mitte, kuigi selle ostaks ära küll, kui kusagil raha pudenema hakkaks.

Laupäeval tahaksime sõita Vargamäele. Seal on talulaat ning mingis lähedalasuvas mõisas ka antiigilaat. Vargamäel käisin viimati klassiekskursioonil, aastanumber 1996. Usun, et sellest ajast on ikka üht-teist muutunud, seda enam, et Vargamäe polnud teps mitte antud ekskursiooni tipphetk. Viimane möödus hoopis pr Mikkeli aias, kus meie muidu suhteliselt tagasihoidlikud klassivennad otsustasid vägijooke pruukida ja korraldasid üht-teist, mis tagantjärele on väga naljakas, aga siis ajas vihale ja tundus üpriski totter pealekauba. Nii et Vargamäel käimist ma küll mäletan, samuti oma klassijuhataja küsimust, et kumb mina tahaksin olla, kas Krõõt või Mari. Mina oma nooruseses olin võitlev feminist ja kinnitasin, et mingi Krõõt ma kindlasti ei oleks, sest ainult loll tõstab raskeid ämbreid üle kõrge lävepaku. Mnjaa! Praegu teen ma ise sedasama, ehkki ülekantud tähenduses, ja Jussikese hinge mul ka hinge peal ei ole. Vähemasti ma loodan, et pole. Siinkohal saan ma südamest ohata:"Jaa, lapsepõlve süütud, muretud mängud!". Klassijuhataja on surnud, klassikaaslastest olen ainsana kohtunud R-iga viimase aasta jooksul, teisi pole näinud vaata et juba kümme aastat. Ei teagi, mis neist saanud on. Loodetavasti tegelevad millegagi, mis neile tõesti meeldib ja on eluga rahul. Ma võin siis rahulolematuse koormat ise kanda.

Aga nüüd siis algab mehel lõuna ja tuleb minna poodlema.

Kudzu