palaval päeval on toas väga hea. Elamine on suhteliselt jahe, meeldivalt ja koduselt segamini, abikaasa sõitis just hambaarstile (millal siis veel endale hambaarstiaeg panna, kui puhkuse esimesel päeval, mida sinu depressiivne abikaasa on nädal otsa oodanud, et saada leevendust lapsehoidmise juures), konnakesed vaatavad telekat, mina istun arvuti taga. Talvel seda kõike on ju hoopis igavam teha, kas pole? Aga nagu märkis tabavalt minu abikaasa: sa ise ju ütlesid, et mine hambaarsti juurde, seega mul pole ka millegi üle nuriseda. Vastutuse pall on ikka minu õlgadel.
Nädalavahetus oli meil tõeliselt tormiline. Sõitsime Eestimaa ülalt alla läbi ja kondasime mööda paiku, mida mina isiklikult pole varem kunagi näinud, osadest pole isegi mitte kuulnud. Nimelt tahtsin mina minna antiigilaadale. Pole vahet, kas raha on või mitte, sest vanade asjade lood ja lummus meelitavad kasvõi ainult vaatama. Ja vaadata oli palju, kuigi selleks ajaks, kui meie pesakonnaga kohale jõudsime, hakkas osa kaupmehi juba lahkuma. Jaa, seal oli portselani, seal oli münte, mööblit oli, tikitud saanitekke ja rahvariideseelikuid nägime, oli nidi-nodi ja ehteid. Pean enda häbiks tunnistama, et rüüstasin pere eelarvet setu kaelaehte ostmise näol, aga see lihtsalt OLI minu ehe, midagi ei ole teha. Kuhiksõlge ei hakanud ostma, seda nagunii ei kanna, kuigi ahvatlus oli suur. Aga kui pere nälga jääb minu kirgede tõttu, on kah nadi olla. Ja kuna ostu sooritas minu abikaasa oma vanematelt saadud raha eest, siis vastutuse pall on mütaki! hoopis tema väravas.
Edasi suundusime Vargamäele, kus toimus talulaat ja oli ka niisama põnev olla. Käisime kõiksugu hooneid kaemas nii seest kui väljas, lisaks nägime Viljandi Kultuurikolledži üliõpilaste kootud voodikatteid (oijee, ma ütlen, ma tahan ka!) ja istusime Tammsaare muuseumi verandal ning kujutasime ette, et elame hoopis teisel ajal. Tammsaare kabinet oli selline, et istu aga laua taha ja haara sulg, tekst ilmub iseenesest paberile. Lapsed lustisid talulaste mänguasju (lehmi ja hobuseid) mööda ronides (need olid suured-suured, pisikesi versiooni tegi muuseas mulla ka emme, kui ma laps olin) ja pidasid end üldse suurepäraselt ülal. Tegelikult mööduski meie reis väga valutult kastisüsteemi tõttu, mille ma autosse tekitasime. Et vältida peksmist, küünistamist, kiusamist ja ülearust virinat, panime auto tagaistmele tühja pappkasti. Lapsed üksteist kuulevad, aga näha ja puudutada ei saa. Konflikte peaaegu ei tekkinudki! Mina oleksin muidugi eelistanud kuulikindlat klaasi, aga kitsa eelarve tingimustes ajas minu mehe leiutatud kastisüsteem asja igati ära.
Edasi oli meil plaan süüa, mida me ei saanudki teha, kuna söögikohad Vargamäe kandis on nirud, eriti peale nelja. Otsustasime siis reisiseltskonna tungival nõudmisel suunduda Võsu randa, et nautida merevett ja sooja liiva. Mingil hetkel helistas õemees, et nemadki on teel ning kokkusaamiskohaks sai Võsu rand, kus me veetsime kolm tunnikest ujudes ja ujudes ja ujudes ning liival lesides. Lapsi oli kokku 7, suuri neli ja ei meie hoolinud sellest, et suurem osa rahvast juba rannast lahkus. Tegelikult õnnestus mul hilisest kellaajast hoolimata (peale viite randa saabudes) päevitada peale täiesti ebavajalikud päevitusriiete jutid, nii et päike võtab ka õhtul täitsa hästi.
Aga jätkan ma meie saagat mõni teine kord, sest pisike pai paharet Ingel ei anna mulle hetkel enam asu.
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar