Mere tagant, metsa äärest...

tagasi. Olen endasse kogunud suvist päikest, meretuult, soolast vett, kadakaid, meelõhna mereäärsetest lilledest, liblikate lendu ja sookurgede kutset. Vastukaaluks olen ära andnud mõningase koguse pekki ja hunniku energiat, aga no see reis oli iga viimsetki pingutust väärt.

Maailmas pole ilusamat kohta kui äia maakodu. Seal on säilunud aegade hõngu ja maskuliinset ilu, see maja on tõeliselt vana ja väärikas ning seda pole ilusaks remonditud, mis mulle väga meeldib. Maja ümber seisavad eakad puud, mis meretuulte sõnumeid kandes kohisevad. Aed on täis lõputul hulgal liblikaid, kes tantsivad sooja päikese käes, sumisevaid kumalasi ja isegi paar maipõrnikat põristas oma teekonnal aiast läbi. Maja juurde viib vana kitsuke külatee, mida ääristavad lopsakad kadakad ja sammaldunud kiviaed. Mul on seal olles järjest rohkem tunne, et midagi väga tuttvalikku on ses kõiges nagu ma oleksin seal juba ammust ajast elanud. Justkui oleksin lõpuks ometi pikalt-pikalt teelt jõudnud tagasi koju. Mõne kilomeetri kaugusel asuvad liivarannad, kus ei ole õnneks väga palju turiste ja seal sai siis iga päev paar tundi mõnuletud, nauditud sooja vett ja suuri lained, kuigi jah, viimane torm tõi ranna äärde jäise vee kusagilt merepõhjast, nii et me ei saanudki eile ujuma minna.

Ma tulin ära suure kurbusega. Pisarad hakkasid iseenesest jooksma, enne lahkumist silitasin majas üle kõik toad ja lubasin endale, et kui Jumal ja vana-Juhan annavad, siis ma tuleval suvel tahaksin seal olla natuke pikemalt. Sel suvel paraku on kõik ajad broneeritud, sest eks mandrirahvas taha ju ka suvel natuke mereäärset ilu nautida. Aga ma ei usu, et keegi neist tajuks seda kohta nii suure osana iseendast. Isegi nii suure osana, et praegu on veel tunne nagu ma oleksin midagi väga väärtuslikku maha jätnud.

Äi andis meile vaba õhtu ja me käisime Kihelkonna kirikus Ain Angeri kontserdil, mis oli suurepärane ja ausalt öeldes ka esimene kontsert, kuhu me peatelt 11 aastat kestnud kooselu jooksul mehega saanud oleme. Laupäeval oli äi veel lahkem ja tuli lapsi vaatama (koos ämmaga nagu selgus, aga olgu pääle), et me saaksime kahekesi koos sõita minu kursaõe laulatusele Hageri kirikusse. Laulatus oli imeilus, tõeline unistuste pulm ja mul on hästi hea meel, et ma sinna sõita sain. Vahepeal hakkas mu usk inimeste paremasse minasse kuhugi kaotsi minema, tundus, et kogu maailm nõretab sarkasmist ja õelusest, aga nüüd ma nägin, et ilusad puhtad tunded pole maailmast teps mitte otsa saanud.

Lapsed olid nagu nad ikka on, pakatades energiast ja tehes igasugu tempe, aga ei see olnud midagi erilist. Olid ikka head ja armsad nagu nad on. Saime mitmeid kordi kokku ka noorema poisiga, kes elab mingis kahetsuväärses osmikus, aga see-eest on tal vinge auto, mida ta seal putitab ja patsutab. Maale emme koju saime ka ikka kahel korral. Päästsin mõned asjad nt emme Haapsalu räti, mille ema talle noore tüdrikuna kingituseks kudus ja mille lõnga emme ise ketras. See on mul juba pestudki ja kuivab õues, et maalõhna peletada. Tõin ära ka oma Püha kihelkonna rahvariide seeliku, mille ema mulle kunagi kinkis ja mille väärtust ma kahjuks nooren inimesena ei osanud hinnata. Ja emme ning oma päris vanaema haual käisime ka. Lihtsalt vanus on juba selline, et tahaks vahel käia neid kohtades, kust on pärit minu juured. Sest eriti sel korral sain ma aru, et mitte ükski koht maailmas ei saa asendada mereäärset maad Saaremaal. Ma pean sinna igal aastal pääsema, see on minu jaoks vajalik, et järgnev aasta mandril üle elada. Kusjuures ma annan endale selgelt aru, et elada pidevalt ma seal ei tahakski. Pigem naudin magusat valu lapspõlve paikades, imetlen mere avarust ja kadakasi karjamaid ning muulikate maitset, et siis jälle oma koju tagasi tulla (ja ikkagi jäi seekord minust suur tükk saarele maha!).

Jõudsime ka Suuriku pangal roosikive otsimas käia, külastasime kaht väga head sõpra, kes kahekesi maal elades oma maailma loovad, saunas sai mitu korda käidud, tiigis ujutud ja lammastele leiba viidud. Ja isegi paar pisikest kadakat joonistatud.

Nüüd aga vajab mu armastust aed, mis on üsna metsikuks muutunud. Päevaliiliad õitsevad ja roosid õitsevad ja marjad on valminud. Panen söögi keema ja hakkan peenraid rohima ning meenutama, kuidas kõik lõhnas ja oli, kui ma veel eile maal olin...

Kudzu