on nagu taeva kingitus. Siin puude vahel, kus tuul ei liigu, suudab päikepaistelise ilmaga väljas olla alles õhtul. Aga täna olen ma isegi suutnud mõned kuivanud lilled peenrast eemaldada, põõsastel paar kuivanud oksa ära lõigata ja ka niisama aias lonkida. Roosid hakkavad järjest õitsema, minu hommikud algavadki roosiringiga ja kohviga aias. Kahjuks purunes meie rippkiik, nii et loksumist terassil endale praegu lubada ei saa. Ja uut kiike kahjuks ka mitte, kuigi selle ostaks ära küll, kui kusagil raha pudenema hakkaks.
Laupäeval tahaksime sõita Vargamäele. Seal on talulaat ning mingis lähedalasuvas mõisas ka antiigilaat. Vargamäel käisin viimati klassiekskursioonil, aastanumber 1996. Usun, et sellest ajast on ikka üht-teist muutunud, seda enam, et Vargamäe polnud teps mitte antud ekskursiooni tipphetk. Viimane möödus hoopis pr Mikkeli aias, kus meie muidu suhteliselt tagasihoidlikud klassivennad otsustasid vägijooke pruukida ja korraldasid üht-teist, mis tagantjärele on väga naljakas, aga siis ajas vihale ja tundus üpriski totter pealekauba. Nii et Vargamäel käimist ma küll mäletan, samuti oma klassijuhataja küsimust, et kumb mina tahaksin olla, kas Krõõt või Mari. Mina oma nooruseses olin võitlev feminist ja kinnitasin, et mingi Krõõt ma kindlasti ei oleks, sest ainult loll tõstab raskeid ämbreid üle kõrge lävepaku. Mnjaa! Praegu teen ma ise sedasama, ehkki ülekantud tähenduses, ja Jussikese hinge mul ka hinge peal ei ole. Vähemasti ma loodan, et pole. Siinkohal saan ma südamest ohata:"Jaa, lapsepõlve süütud, muretud mängud!". Klassijuhataja on surnud, klassikaaslastest olen ainsana kohtunud R-iga viimase aasta jooksul, teisi pole näinud vaata et juba kümme aastat. Ei teagi, mis neist saanud on. Loodetavasti tegelevad millegagi, mis neile tõesti meeldib ja on eluga rahul. Ma võin siis rahulolematuse koormat ise kanda.
Aga nüüd siis algab mehel lõuna ja tuleb minna poodlema.
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar