Mint....

meil on pulgake, mis annab arvutile interneti ja ma saan nüüd järgneva nädala jooksul kah netis kolada. Tegelikult pole mul netti vaja, aga abikaasa tahab teha lisatöid, et oma depressiivset ja saamatut naist ülal pidada. Olgu, depressioonist aitab vabaneda merevesi, päike, maamaja üksildases kohas, palju-palju kunstitarbeid ja võimalus, et äkki tahab äi veel mõnikord meie lapsi hoida.
Eks selle deprekaga elamine on nagu on. Pean endale selgelt aru andma, et kui ma olen üleväsinud, vaevlen hambavalus ja kurvastan iga asja pärast, siis ma ei lähe rahva sekka teiste tuju rikkuma ja pean olema suuteline ausalt ära ütlema, et minust pole asja millekski (nagu ma poleks seda siin blogis korduvalt viimaste kuude jooksul maha hõiganud!). Nii et andestust, kui ma kedagi alt vedasin, aga inimgrupid, eriti väga kaootiliselt ümberformeeruvad, süsteemivabad, suurtes kogustes ülienergilisi lapsi sisaldavad ja ilma kindla struktureeritud päevakavata, need hetkel mulle ei ole jõukohased. Ehk kunagi edaspidi. Ja muidugi ei tähenda minu siinne kommentaar, et midagi peaks kellegi teise jaoks olema pahasti - lihtsalt ma olen täitsa läbi omadega, vajan puhkust ja eraldatust vähemalt mõnda aega. Kui muidu ei kiputa minu hala vist eriti tõsiselt võtma, siis paari kuuga langenud kehakaal võiks ikka ju midagi näidata (jess, ma kannan juba number väiksemaid riideid, vat! Iseenesest kilod kuluvad).

Ingel valas täna salaja maha peaaegu kõik päikesekaitsekreemid. Praami ootasime poolteist tundi. Ega rohkem midagi huvitavat ei juhtunudki. Õnneks on päev möödas!
Kudzu