Külmapoisid oksal reas...

ja katel muudkui köeb. Mis viga kütta, kui on olemas puud. Ehh, linna keskküttega majade elanikud on ikka või sees, sest nad saavad kütte eest maksta igal kuul, mitte ei pea korraga välja köhatama terve kütteperioodi kulusid. Rääkimata sellest, et tuba on soe ilma nõela pistmata. Kuid samas, ei mingit romantikat. Nii kelmikas on öösel katlaruumi suunduda, lumi kriuksumas saabaste all, siis süüdata keskküttekattel ja siis süüdata uuesti (sest ta ramp ei taha süttida), vaadata, kuidas tuli ahjus puid noolima hakkab ja lõpuks jälle läbi kriuksuva lume tuppa sooja teki alla kõmpida. Mulle meeldib tuld teha ja seepärast olen selle töö vaikselt enda õlule võtnud. Ma muidugi ei julge lubada, et kui külma veelgi rohkem on, kas ma siis tahan ka romantikat nautida, kuid praegu pole ju kõige hullem. Kui miinus 20 on korra ära olnud, tundub praegune miinus 10 nagu suvi. Lihtsalt kohanemine külmaga võtab aega. Ja ma olen ka jube külmavares, teate küll, madal vererõhk ja rasvapolstri puudumine:)

Jaa, kui mul oleks ometi palk käes, siis ma saaksin endale osta talvesaapad, sest mul on madala säärega botikud, mis ei ole külmaga just parim variant (a see-eest on nad väga ilusad). Palga osas on info, et rahastaja olevat lõpuks raha üle kandnud, aga millal minu osa arvele jõuab, ei oska keegi öelda. See projektivärk on  ikka äärmiselt tüütu! Samas pakutakse tööd ja veel tööd ja siis veel tööd, ning äkki keegi isegi maksab minu aja ja vaeva eest! No igatahes vähemalt ma olen ootel! 

Eile tikkisin vöökotti. Mul on ees Kihnu pulmapõlle muster ja sealt siis valin motiive ning miksin neid kokku. Tundub, et selle põlle autor ei öelnud teps mitte ära kärbseseene ampsust, sest need motiivid on nii meeldivalt ajuvabad, kaine peaga sellist asja välja ei mõtleks. Minu kindel käsi muidugi ei lase nii kelmikatel kujunditel esile tulla, aga ma püüan anda endast parima. Tahaksin kotiga varsti ühele poole jõuda, sest käed sügelevad kirikinnaste kudumise järele. Ma vist ei jõuaks eluski midagi müügiks teha, ma ei jõua kinkegi õigel ajal valmis. Muidu kirikindad on küll väga hea leiutis, sest nad on tõesti väga soojad.

Nojah, eks ma siis unistan edasi oma peagi laekuvast palgast ja katsun mitte ära külmuda!

Kudzu

Kulgen...

nagu öeldakse. Või tiksun. Raha põle, aga aega on see-eest lahedalt käes. Varsti enam ei tea, kust ja kelle käest laenata, sest ei oska ju öelda, millal palk laekub. Vastust pole siiani saanud, küll aga infot uu tööotsa kohta. Aga no kulgejad on ju kannatlikud!

Alustasin uue vöökoti tikkimist, mis läheb jõulukingiks:) Tagantjärele, sest parem hilja kui mitte kunagi. Valisin mustriks Kihnu pulmapõlle, kui ma nüüd õigesti mäletan. Loomulikult ei kopeeri ma mustrit, vaid lasen fantaasial vabalt voolata ja kasutan erinevaid motiive neid enda maitse järgi kokku miksides. Järge ootab e-lugeri kott, mille tahaksin ka tikkida ja voodriks kasutada eriti ägedat neerumustrilist sitsrätikut, sain neid tükki kolm kaltsukast, väga hea leid, ma ütlen! Tellisin raamatukogust ühe Kihnu käsitöö raamatu, tahaks teha mõned vardakotid ka, materjale olen selleks hoolega kogunud. Paljundasin lisaks ühe 60-ndate mulgi kirikinnast ja kirisukkade raamatu, kel on huvi, saab seda mult laenutada. Seal on tõeliselt vingeid kindaid, lausa suu jääb lahti, kui vaatad. Kindaid tahaks ka kududa - talv saab muidugi enne otsa, samas kinnast saab ju järgmisel talvel ka kasutada. Oi, mul on nii palju ideid, jõuaks ainult kõiki realiseerida!

Olen oma Kindlest suures vaimustuses, kuigi raamatud on kõik ingliskeelsed. Pärast seda, kui tabasin ära, et ma olen täiesti võimeline inglise keeles lugema lausa ahmin raamatuid. Praegu on mul käsil Jo Nesbo krimkad, neli juba loetud, eile alustasin uut. Mulle üldse meeldib põhjamaade krimikirjandus ja eriti just see autor, kes oskab väga põnevalt kirjutada, nii et peaaegu lõpuni ei saa aru, kes on kurjam ja miks ta seda kõike teeb. Ma mõistan, et kusagil oma sisimas olen ma ilmselt sarikurjam, kes oma mustad kired realiseerib siiski vaid raamatuid lugedes (olgu saladuskatte all öeldud, et ma olen nõrganärviline isend, kes ei kannata verd ega valu, eriti just teiste puhul, nii et asja minust nagunii poleks).

Selline see vaikne kulgemine siin on. Hea on!

Kudzu

Kaua Sa kannatad...

eksole! Ootan pikisilmi oma palka, töö sai tehtud detsembri keskel ja peale pikki pongestusi õnnestus ka tööleping enne aastalõppu allkirjastada. Aga vat nüüd nagu tahaks palka ka kätte saada, sest küttepuude varu vajab täiendamist ja igasuguseid megakulusid on olnud seoses aastalõpuga, rääkimata pidevast hinnatõusust.

Eksämm otsustas lapselapse toetamisest loobuda peale seda, kui kuulis, et mina käisin reisil Itaalias. Mida ta ei tea, on see, et reisi tegi mulle välja ema ülikooli lõpetamise puhul, mitte ma ise ei leidnud kusagilt rahaauku, kust vajadusel pappi juurde ammutada. Rääkimata siinkohal sellest, et noorem poeg vajab raha ikka samamoodi nagu enne ja selle peame me talle kui ülalpidamiskohustusega lapsevanemad kuskilt leidma, midagi pole parata.

Elada kuude kaupa ilma enda sissetulekuteta pole just kuigi mõnus. Mitte et ma vajaksin niiväga midagi, samas ikka ju ühtteist vajalikku tuleb osta (ja vahel ka mittevajalikku eesmärgiga kindlustada ennast hädade vastu mõningase koguse väärismetalliga). Minu panus perekonna rahakotti on siiani olnud miinustes, juba ainuüksi minu ravimid maksavad üle 30 euri kuus ja seda isegi soodushinna juures. Eks see rahata olek omakorda jällegi tekitab stressi ning deprekas sellevõrra kasvab, mitte ei kahane.

Täna ma igatahes palusin projektijuhil uurida, millal on lootust palka saada. Lõppude lõpuks olin ma nõus töö vastu võtma justnimelt sellesama töötasu pärast, ei mingil muul põhjusel. Ehk siis loobusin ajutiselt kudumisest, tikkimisest ja maalimisest peamiselt perekonna hüvanguks (ja ma usun küll, et leiaksin ostjaid oma käsitööle, kui hinda väga kõrgeks ei aja, nii et oleks võinud teoreetiliselt ikkagi käsitöö juurde jääda). Pähh ja pöhh, ma ütlen.

Kes kannatab, see kaua elab - seega olen jälle paar aastakest oma ellu juurde võitnud:)

Kudzu

Ja õitseb rosmariin...

siinsamas, minu kirjutuslaual. Õied on ilusat sinised, taime nimi "Corsican blue". Mul on ka üks teine suur rosmariinipõõsas, mille ma suvel toidupoest ostsin ja aeda istutasin ning praeguseks hetkeks on seegi tuppa talvituma toodud. Olgem ausad, tali pole enam mägede taga, mistõttu sügistööd nagu muldamine, multshimine jne ootavad minu töökaid käsi. Loodetavasti soosib ka ilm aiatööde tegemist pluss tuleb ära korjata õunad ja talveks kuhugi pakkida, on see siis kelder või moosipurk. Mul on tekkinud hulk ideid, mida annaks veel kokku keeta nt kõrvitsa-porgandi-astelpajumoos jne. Seega tuleb sammud seada turu suunas, sest mul endal astelpajusid pole. St on, aga nad on ilmselgelt ühest soost ehk siis ei kanna vilja. Jaa, aedniku aasta, see ei lõpe iial nagu märkis juba Karel Chapek oma kuulsas raamatus.

Muidu elan vaikselt, kuid tormiliselt. Ingel on kodus ja sekeldab nagu jaksab. Homme saadame ta lasteaeda, sest energiat on tal ülearu ja nohu on ka natuke tagasi tõmmanud. Eile kerisin lõnga, piigade lahkel kaasabil. Vaikselt on hakanud tekkima mõtted kudumite osas, mida saaks ehk ka turustada st kasutades kõikvõimalikke raamatuid, on mul vaja välja mõelda unikaalseid mustreid ja kombinatsioone. Loomulikult loen ma edasi Troonide mängu ingliskeelset järge, üle 300 lk juba läbi, kuid minu rõõmuks on tegemist 1000 lk tellisega ja seega on, mida lugeda.

Töö osas on seis põnev, st pärast seda, kui ma pahaaimamatult lugesin läbi töökaaslase isiklikud kommentaarid minu tagasihoidliku isiku kohta, on pinge õhus. Me mõlemad teeme näo, et kõik on OK, kuid ütlemata sõnadest moodustatud müür tiheneb ja on muutunud suht raskesti talutavaks. Samas makstakse töö eest tõesti väärikat tasu ja mul on mõtet mõni asi alla neelata ning edaspidi pealegi töötan ma üksinda, asi seegi. Peaasi, et allaneelatud tükk mind päris põrgupõhja ei vea, teist ülidepressiivset talve ma ei tahaks üle elada.

Homme saabub ilmselt noorem poeg, tal on mingeid asju ajada ja koolist lubati osa sõidurahast kinni maksta. Kuna minu suureks rõõmuks oli pangaarvele tõesti ülikiiresti laekunud summa minu III sambast, siis suudame me poja ka ära sööta ja talle mingit nänni ning natuke taskuraha kaasa anda. Kusjuures alati, kui mul on raha, siis ma muutun jubedaks koiks, aga kui raha eriti pole, raiskan suurima rõõmuga. Nii et praegu on mul koi-periood, mistõttu kaalun hoolega, kuhu raha kulutada. Ja mis puutub pensionifondi, siis ma ilmselt ei ela niikaua, et seda kunagi vanaduses kasutada. Meie ebakindlas maailmas ju nagunii ei tea, kas see kõik üldse kuigi kaua veel kestab. Elagem siis siin ja praegu!

Kudzu