Minu sõber depressioon...

ei ole ta kuhugi kadunud. Istub teine minu pisikeses peakolus ja ajab vaikselt kombitsaid laiali. Arst leidis, et ma peaksin vähemalt kaks kuud veel võtma topeltannuse rohtu ja siis vaatame oktoobris, kuidas edasi. Et kas saab ühe tablaka peale minna või jätkame kahega. Nojah, muidu tore küll, kuid õige pea lõpeb minu ravikindlustus ja kui lapsed on kodus, siis minust ei ole asjaajajat. Ma ei kuule oma mõtteidki, rääkimata millegi tegemisest. Varsti olen töötu ja ravikindlustamata ja depressioonis ka veel takkapihta. Eriti lõbus!

Loobusime raske südamega vanema tütre iluvõimlemisest. Selgus,et nende trennid kolitakse siit meie lähedalt ära teise linnaosasse. Et kui meie elame äärelinnas ja meie laps hakkab käima koolis teises linnaotsas, siis peaksime veel viima kolm korda nädalas teda trenni veel ühte linnaosasse. MM-i trenn algab kolmveerand viis, mil minu abikaasal on tööaeg. Ja kui mina hakkaksin teda bussidega tooma ja viima, siis peaksin kodust umbes pool neli lahkuma, sest ühtki bussi sinnakanti meie juurest ei lähe, tuleks vahepeal ümber istuda. Ausalt öeldes on mul ka muid asju teha ja ühistranspordis istunud olen ma enda arvates viimase kolme aasta jooksul piisavalt, nii et tänan, aga me ei hakka isegi üritama.

Ma olen väsinud. Olen väsinud sellest, et koguaeg käib mingi tramburai. Olen väsinud kolm korda päevas sööki vaaritamast. Olen väsinud sellest, et pean oma elu elama öötundidel, mis keerab tuksi järgmise päeva, sest ma ei jaksa hommikul tõusta. Olen väsinud olemast meie kõigi ema.

Ma ei taha uuesti kukkuda auku, kust ma olen kuidagi end välja vinnanud. Samas ei ole pääsu, see on nagu aamen kirikus. Ilmselt on minu aju harjunud sügisel depresseeruma ja ma ei saa selle vastu, isegi tabletid ei aita. Aga noh, alati on võimalik passiivselt suitsiidne olla. Mis siin muud, kui kohv kurku ja sigaret hambu. Ükskord see lõppeb niikuinii!

Kudzu

Sm kunstiteadlast oleme valmis kuulama tundide kaupa....

käisin laupäeval Tallinnas eesmärgiga nautida kunsti ja suurepärast seltskonda. Ja see õnnestus! Kellel vähegi võimalik on, soovitan Kumus näitust ise külastada, see on väärt asi, mida Eestis igal ajal näha ei saagi.

Üksiti teatan,et olen elus ja valmis tööks ning kaitseks ehk siis teisisõnu koolialguse meluks. Sügis saabub sel aastal teisiti, sest mina ei lähe kooli, kooli läheb hoopiski meie MM. Mina tahaksin jõuda seenele ja keeta moosi, nokitseda aias, teha natuke käsitööd ja viia end uuesti kunstilainele. Suvi on olnud väga kiire,väga intensiivne ja samas mõnus, nii et olen mälupagasisse poetanud hulga hetki,mida külmal talvel meenutada.

Tervitades

Kudzu

Purgimajandus vol 2

olen keetnud sidruni-ingveri-õunamarmelaadi, õuna-mündimarmelaadi, sidruni-kaneeli-õunamarmelaadi, apelsini-õunamoosi ja plaanis on veel õunamoos pohladega. Olgu öeldud, et paar purki on juba laiali rännanud ja pisike purgike apelsini-õunamüdi on juba ka nahka pistetud. Üldiselt on väga lõbus katsetada erinevate huvitavate moosidega, palju põnevam kui lihtsalt õunamoos. Õunu muidugi on lademetes, jagan neid vasakule ja paremale ning sügisõunad pole üldse valmiski veel. Ma ei räägi siinkohal talveõuntest, sest muidu ma muutun varsti ise ka õunaks. Ja kui on kellegi soovi meie aia õunu saada, siis palun tulge ja korjake, see teeks mind väga õnnelikuks.

Tuunin vaikselt elamist. Abikaasa töötuba (mis tegelikult peaks olema minu ateljee, aga noh, ma olen nõus sellest mõneks ajaks veel loobuma) näeb välja nii ahvatlev, et seal ainult elakski. Panen siia üles ka pildi kaktustest, mille mehe töölauale sokutasin. Esiteks vähendavat kaktused arvutikiirgust ja teiseks ... noh, sellest saate isegi aru, kui pilti vaatate.

Selline hilissuvine aruanne siis.

Kudzu

Purgimajandus....

sügis on käes ja nüüd pole muud, kui hoidistada ja vekkida ja konserveerida. Juba on valmis 6 purki Värska kurke ja 6 purki Kudzu tomati-sibula moosi. Järge ootavad paprikad ja segasalatid ja ma ei tea, mis kõik veel. Olen endale krähmeldanud hunniku hoidisteraamatuid ja sealt siis katsetan, et mis on hea ja mis on väga hea. Kahjuks ei ole seeni, eile tavapärases seenekohas ei kasvanud isegi sitaseeni, söögiseentest rääkimata. Kuiv ja kuum on teinud ilmselt oma töö.

Kirjutada saan ma aga seetõttu, et saatsin oma perekonna poetripile. Ma ei saanud kaasa minna, kuna tomatimoos oli vaja purkidesse organiseerida ja seetõttu ongi mul tekkinud vaba hetk, mis tavalistel päevadel on haruldus. Lapsed sekeldavad alati siinsamas ja kui ma ka olen mõelnud, et vat nüüd ma kirjutan siia natuke või teen käsitööd või loen (see on eriti suur luksus), siis selgub alati, et kellelgi on kiiresti midagi vaja. Aga eks minagi vajan midagi, näiteks kübekest isiklikku aega.

Eile oli abikaasa sünnipäev. Valmistasin talle udupeene koogi ja kinkisin suure ägeda kaktuse, mille ta tegelikult küll isikliku raha eest ostis, sest mul pole muud kui tühjad peod. Kuid tähtis on ju hea kavatsus, eksole. Laulsime lastega sünnipäevalaulu ja vedasime kandikuga koogi ja kohvi abikaasale voodisse. MM filmis 20 filmikest, mis on kõik issile sünnipäevaks - seal tegutsevad erinevad loomad ja MM on ise nii näitleja kui loo autor kui filmimees. Vägev värk, ma ütlen! Millal need kõik vaadatud saavad, seda muidugi ei tea, kuna see nõuab palju vaba aega, mida meil teatavasti pole.

Mu vanem poeg oli koguni nii lahke, et lubas lapsi vaadata täna, kui meil peaks soovi olema. Ilmselgelt meil seda on, ja et kodus on palju tegemist seoses sügishooaja saabumisega, siis on igasugune lapsehoiuabi ainult teretulnud. Aga nüüd ma lähen ja vaatan, mida selle paprikahunnikuga saaks peale hakata.

Kudzu-vekkimismasin

Ajaaugus....

mingil hetkel olid meie majas kõik kellad seisma jäänud, mis tundus väga kõnekas, sest ajaga on miskit lahti. Ühest küljest lendab aeg kohutava kiirusega, ärkamisest magamaminekuni ei jõua eriti midagi teha, ainult süüa keeta ja pesu pesta, kui aus olla. Teisalt venib august nagu üks eriti äranaätsutatud närikas ning ei taha kohe kuidagi otsa saada. Peale augustit tuleb september teatavasti, algab MM-i koolitee ja Inglike läheb lasteaeda ning pr Kudzu kavatseb logeleda, kuniks võhma jätkub (loe: üks päev näiteks, siis tahaks juba sekeldama hakata).

Olen vahepeal tuuninud oma elamist ja pesnud vaipu, üles riputanud kardinaid ja teinud korda töökabineti. Siis olen ma natuke ka tuuninud iseennast või õigemini enda garderoobi, lisades sinna heegeldatud pika valge kampsuni ja rohelise jaki (leiud kaltsukast). No ma ei tea küll, kuhu nende ilusate riietega küll minna, kodukana nagu ma olen, aga küll ikka mingeid kohti leidub, kus enda garderoobiga laineid lüüa (nt kodus abikaasa silma rõõmustada või Selveri kassapidajate ees kekutada).

Samas pean ma siiski mainima, et olen ikka veel väga-väga väsinud. Magasin täna jälle kolm tundi ja oleksin vist edasigi maganud, aga õnneks oli abikaasal nii palju oidu peas, et ta mu poole kaheksa paiku üles ajas. Eks need õhurõhud siin käivad üles-alla, kord palavus ja päikesepaiste, siis jahe ja pilvine, mis ilmselt loksutavad ka minu vererõhku ja sellest ka üüratu väsimus. Või siis on asi lihtsalt selles, et majapidamine ja lapsed võtavad mult tublisti energiat, nii et see suvepuhkus võiks tõesti ära lõppeda, enne kui mina ära lõppen. Positiivne asja juures muidugi on sale figuur ja võimalus S suuruses riideid kanda. Iga asja juures ka midagi head, aga seda head ka nagu lõpmatuseni ei taha, sest kaugel see XS enam on. No ei taha ju välja näha nagu oleksin eile kuskilt sunnitöölt lahti lastud!

Kudzu

Siis, kui sajab...

on just paras aeg koristamiseks. Siinkohal ei pea ma silmas mitte põrandate pesu ja tolmulapiga uhjutamist, vaid korra loomist kaoses. Praeguseks hetkeks olen ma näiteks laste mänguasjad ära sorteerinud, suurema osa neist majas välja nihverdanud ja loodan nüüd vaikselt, et kui asju on vähem, on mul ka väheke lihtsam. Järgmiseks plaanin ma tekitada endale suurema tööruumi, sest praegune pisike kaldus laega tuba on suuremalt jaolt täis asju, mis ei pea seal teps mitte olema. Kui ära toimetada üks kapp ja seejärel ka üks riiul, siis ma saan täiesti arvestatava hulga põrandapinda ning ruumi, kus saab rahus teha käsitööd ja kunsti. Lisaboonusena on selle toa sissepääs raskendatud pisikeste nobenäppude jaoks, mis on eriti sulnis, arvestades, kui huvitavad on nende jaoks minu asjad. Talvel on see ruum küll väga külm, aga selleks ajaks kolin mina oma koladega vast alla ja panen üles talvituma oma värske kaktustekollektsiooni.

Varsti tuleb abikaasa sünnipäev. MM arutas eile autos, mida isale kinkida ning tema mõtteavaldused päädisid lausega:"Ma tahaksin kinkida ikkagi midagi liigutavat!". Kust küll meie lapsed endale nii peent sõnavara hangivad, mina tõesti ei tea. Meenub nt Inglikese ütelus, et meie isa ei jäta kunagi oma abikaasat (loe: mind) kuhugi üksinda. Ja et kui me saime kunagi ammu tuttavaks, siis lõpuks sai abikaasa hakata minuga ühes voodis magama - see on ka Inglikese tarkus.

Aga muidu olen ma väsinud nagu vana ront, sest õhurõhku netu ja mul käib pea ringi.

Kudzu

Aianduse-eri...

sain saarelt kaasa kotiga inspiratsiooni selle kohta, mida oma aias oleks vaja toimetada - tulemuseks uued lilled ja ilupõõsad ning üks pisike kadakas. Laiendasin ka kiviktaimla ala ning tõin sinna mõned kukeharjad ja paar mägisibulat, pluss tääkliilia. Näis, kas see elukas elab meie talve üle. Vaatasin just hiljuti külmaõrnade taimede nimekirja ja avastasin sealt terve hunniku neid, mis minu aias kasvavad. Kusjuures kasvavad täitsa kenasti, ilma probleemideta nt hõlmikpuu, mis on istutatud neli aastat tagasi ja seega juba karastunud külmataluja. Muidugi tekivad kohe uued ahvatlused - tahaksin endale väga-väga sirmokast ja tegelikult ka põõsaspojengi ning magnooliat. Loomulikult ei tea neist ju ette, kas nad tahavad minu aias kasvama minna ja kas nad kannatavad välja miinus kolmekümnesed külmad, kuigi üldiselt olen ma pigem rohenäpp ja taimesõber, mis aitab neil ehk külmast jagu saada. Ja kuna olen likvideerinud köögiviljapeenrad ning ära põletanud hunniku oksi, siis mul on aias ruumi küll, kuhu uued taimed endale pesa leiaksid. Paar rodo tahaks ka kuhugi tsusata, siis mul on tulevikus mändide all ilus rodoaed.

Muidugi tuleb tunnistada, et kiirelt ja ootamatult saabunud sügis (ausõna, kaselehed juba kolletuvad) paneb aiatöödele teatud piirid ette. Samas niiskus ja jahedus soosivad taimede istutamist ja ümberistutamist, mistõttu aiandusärid võivad oma makseterminalid hoida avatuna, sest kogu pisku raha, mis mul on, kavatsen justnimelt sinna viia. Või vähemalt osa sellest, sest saabumas on kooliaeg ja tuleb osta mingeid asju. Õnneks on olemas koolikott, jalatsid, dressid ja riided (garderoobi osas täname Riinat!). Minu aju on hetkel küll veel suvelainel, mis tähendab, et kooliasjadesse süvenemine jääb edaspidiseks, minu poolest kasvõi septembrisse.

Tegelikult tahaksin ikkagi suve tagasi. Pr Lendav õnnistas mind imeimeilusa heegeldatud kleidiga, millega ma kindlasti tahaksin tiirukese linnas teha. Ja üleüldse - 10. august pole see hetk, kus sooja on kümme kraadi ja vuhiseb külm tuul ning sajab jäist vihma. Loodan, et ilmavana kuuleb minu nurinat, igatahes saarel õnnistas ta meid küll imeilusa ilmaga. Kuuled, vana - anna palun soe tagasi, me tahame veel suvitada!

Kudzu

Puhkus puhkusest...

oli see vast puhkus, ma ütlen! Ühe nädala sisse mahtus Tallinna külastamine sh loomaaed, siis kammermuusikapäevadel osalemine, lossi külastamine, ühe kena inimese kihvti aia ülevaatus (see on meil iga-aastane traditsioon), kivide korjamine rannalt, haakriku otsimine, ema maakodu külastamine, kohtumine äia ja ämmaga (!), saunatamine, tiigis ujumine, söögivaaritamine, laste kantseldamine ning päevad täis päikest ja tuult mere ääres.

Võtsin ema sedakorda endaga äia suvekoju kaasa, kuna abikaasal oli vaja tööd teha ja mulle meeldib, kui ma ei pea üksi lastega rannas jaurama. Saime ilusti hakkama ja mingeid probleeme polnud. Nalja tegi mulle see, kui meid ämm külastamas käis ja ema haaras löögi endale ning vatras ämmaga ennastunustavalt aiandusest ja ma ei tea millest veel, nii et meil abikaasaga polnud vajadust suudki lahti teha. Ühesõnaga - kõik oli suurepärane, kuigi tuleb tunnistada, et kodus on ikka nii hea olla üle hulga aja. Morgie hooldas meie loomi ja lilli, kes (ja mis) olid kõik on suurepärases konditsioonis, nii et kui meil edaspidi on koduhaldjat vaja, siis me teame, kelle poole pöörduda. Suur aitäh igatahes!

Lapsed on täiesti vagurad, ilmselt seetõttu, et reis oli pikk ja väsitav. Ma ise korjasin endale mingi palaviku, eile õhtul lebotasin voodis, praegu ka on natuke kummaline olla. Ega ei ole imestada ka, sest merevesi oli jäine ja mina väga kindlameelselt käisin ujumas. Üleeile oli lõpuks ka soe veemass kohale jõudnud, nii et lapsedki olid nõus meres sulistama, teistel päevadel leidsid nad, et on ikkagi liiga külm. Ja me oleme kõik ilusad pruunid, mis siin salata. Ma pole vist aastaid nii päevitunud olnud. Muidugi õnnestus mul end natuke ka ära kõrvetada, sest mereäärne päike on ikka midagi muud, kui siin konnatiikide ääres.

Kahjuks ei jõudnud ma teha pooltki, mida planeerisin ja külastada kõiki, keda näha oleksin tahtnud. Ilmselt tuleb mul järgmisel suvel endale pikem tripp tekitada, sest teha, vaadata ja külastada on oi kui palju.

Kudzu

PS Ei lugenud nädal otsa meile, ei vaadanud uudiseid ja mitte midagi ei juhtunudki sellest. Netipaast on tegelikult täitsa tore asi!