Aasta kõige pikem kuu...

on teatavasti veebruar, mis küll sekundite mõttes peaks olema kõige lühem, aga võta näpust! Kuigi päevad vilksavad suhteliselt kiiresti mööda (ja mitte midagi kasulikku tehtud ei saa), siis ometigi on veebruar veninud nagu üks lõputu-lõputu sajand. Täna viimaks on lootust, et koidab 01.märts ning elu saab jälle uue hoo sisse. 

Veebruaris on meil käinud kõige rohkem külalisi, mina olen teinud üle aastate kõige enam tööd, kulunud on erakordselt palju raha ja seda aega, kus vaikselt midagi nokitseda ning akusid laadida, on olnud õige vähe. Näiteks lastevaba õhtu magasime mehega sõna otseses mõttes maha. Eks magamine ole ju ka puhkamise aeg, samas eelistaksin mina pigem oma mehega koos ärkvel olla ja nautida üksteise seltskonda. Meist on saanud Koit ja Hämarik, kes vilksamisi üksteist lõuna ajal toidupoes näevad ning see on enamvähem kõik. Vähese suhtlemise tagajärjel tekivad kommunikatsiooniprobleemid, mis kokkuvõttes võivad tekitada veel muidki arusaamatusi stiilis, et miks sina ei teinud seda ja seda, mina arvasin, et sina teed jne. Vahetevahel ma helistan oma mehele II korrusele, et kuule, tule sööma või et kas koer on toas või õues. Tegelikult ei anna meie olukorda ka kuigivõrd parandada, kuna mõlemad lapsed käivad trennis ehk siis igal tööpäeval veedab abikaasa umbes poolteist tundi kusagil spordisaali fuajees ja sel ajal me jälle ei saa omavahel suhelda. Aga no vähemalt saab ta sel ajal rahulikult tööd teha:)
Samas, ega ma ei kurda. Hea on, kui on tööd ja eriti hea, kui see töö teeb meele rõõmsaks. Hea on ka see, kui tead, et on hulk inimesi, kellele sa korda lähed. Või et kuskil vilksatab abikaasa, kes on kõige, kõige, kõige... ja kellega tahaks muudkui koos olla. Või et mul on maailma parimad lapsed. Ja et kuskil ootavad näputööd ja kunstiprojektid ja uued õpingud ja uued väljakutsed ning õige natuke arengut. Kui neid alussambaid mul poleks, siis kukuksin üha uuesti näoli mutta, sest elu on nagu sebra, kellel varuks musta ja valget ning vahele natuke halli ka.
Head argipäeva, armas rahvas! Nautigem seda, mis on, sest alati võib ju hullemaks minna:)
Kudzu

Friikshow...

esinumber olen mina, vähemalt meie perekonnas. Mina olen Must Lammas, PatuOinas, Narride Narr, ja olen mingis mõttes kõigega juba ammu leppinud. Ma ei tee ju probleeme sellest, et olen inetu, loll ja rõve, vaid võtan vastu, mis antakse, kuigi teise põse ettekeeramise asemel on mul kombeks hoopistükkis jalga lasta. Tuleb välja, et ma olen lisaks veel ka ArgPüks! 

Toon väga lihtsa näite. Meil oli neljapäevast alates äi külas. Kõik kulges toredasti, mul oli hea meel, et ta meie pere jaoks aega leidis, et ta viitsis lastega jännata, kala soolata ja leiba küpsetada. Ühesõnaga - sattusin liigsesse vaimustusse ning unustasin, et äi tahab asju ajada keerulisemaks kui nad on. Ma mõtlen just neid asju, mis puudutavad suhteid minu mehe perekonna sees. Pärast seda, kui ämm kuulutus mind kõlbmatuks ja kui meheõde minust tänaval teretamata mööda marssis, olen ma nende inimestega suhtlemist vältinud. Ma ju saan isegi aru, et olen tõesti kõlbmatu, amoraalne ja poolsegane isend, kelle varigi ei kõlba väärika suguvõsa perepilte reostama. Olen olnud nõus sellise imagoga, pole püüdnud midagi parandada ega seletada, vaid peitnud pea sügavale liiva alla ja nautinud pepu peale paistvat sooja päikest:) Mida aasta edasi, seda lihtsam on olnud kurbus enese kõlbmatuse pärast kuhugi ajusoppidesse ära peita ja püüda elada enamvähem normaalne inimese moodi. Aga vot tänaseks otsustas äi täiesti oma initsiatiivil kutsuda meile oma tütre ja tütretütre appi puid saagima. Vara hommikul oli kogu mansa kohal ja mida tegin mina? Lihtsalt ignoreerisin kõiki ja kõike ehk siis lamasin kütmata majas paksu teki all, puhur vastu varbaid ning tekk üle pea ja püüdsin meeleheitlikult endale segleks teha, et tegelikult on kõik hästi, tegelikult ma ju suudan siit voodist end välja vinnata ja viisaka inimesena talgulistele kohvi pakkuda. Et ma pole ju ometigi niiiiiiiiiiii vilets! Kahjuks see üritus siiski luhtus, ma ei olnud suuteline nende inimestega suhtlema, isegi äiale head aega ja aitäh ei ölenud. Peitsin end ära, peitsin nii ära, kui ma sain, lasin kurbusel ja valul oma urgudest välja ronida ning leppisin sellega, et ma olen friik, kes ei oska inimese moodi suhelda ja kes ei suuda oma valust välja tulla. Ehk küsimus ei ole mitte andestamises (ma ei saa ju inimestele pahaks panna, kui nad tõtt räägivad), vaid selles, et minu õhuloss enda kohta (ilus, tubli, vapper ja tark) kukkus järjekordselt kolinal kokku ja ma pole võimaline seda üles ehitama niipeagi veel. Ja ma ei suuda olla nagu teised. Ma olen tõesti kõlbmatu inimene, isegi nii kõlbmatu, et ei suuda viisakat kohvilauajuttu ajada ja naeratust kõrvade taha venitada.

Mul on äia üle hea meel, ta on tore ja tubli inimene. Austan teda ja imetlen. Kuid meil kõigil on õigus oma valikutele ja minule suisa pealsunnitud valik on olnud juba aastaid mitte suhelda ämma ja meheõega ning ma ei ole võimeline seda muutma. Siiani on mul vähemasti olnud õigus oma majja ise inimesi kutsuda ja ütlen ausalt, ma hea meelega jätkaksin seda. Ma hea meelega näen, et mu lapsed oma sugulastega suhtlevad, mitte selles pole asi, aga minu sugulased nad ju pole ja paluks ikka endiselt vabadust enda suhtlusringkonna osas ise valikuid teha. Või on see liiga palju tahetud?

Kudzu

Aastapäev...

siis neljateistkümnes juba, kui meie emmet enam meiega pole. Laual põleb pr Lendava kingitud kuldne küünal, tuba on vaikne, peod on peetud ja mõtted mõeldud. Vist esimest korda elus oli meil ka mingisugune V-aastapäeva moodi asi, sest meil on äi külas ja me olime lahkelt nõus temaga pingviinide paraadi vaatama. Veendusin, et väärikad eestlased on ülekaalulised ja vajaksid õpetajaid riietumiskunsti vallas ning daamid trenni, kuidas maani kleit välja kanda. Ehk siis pilt ei olnud esteetiliselt nauditav, ja mida sealt muud vaadata ongi? 

Nagu ka teised blogijad on maininud, on õhus tunda kevadet. Täna sadas katuselt all lund ja jääd, mitte nii palju, kui eelmisel aastal, kuid piisavalt, et see oleks ohtlik. Hr abikaasa ronis vapralt katusele, kuid tal ei õnnestunud viimaseid känkraid alla sadama sundida. Mina tahaksin, et lumi oleks lõplikult läinud ja saaks aeda minna, suruda näpud mulda, tunnetada maaema sooja südant pihkude vahel, istutada, rohida ja imetleda. Maakamar, millel elan, on mulle armas. Siin on elanud minu esivanemad ja loonud maailma ilusaid asju (noh, ka koledaid, kuid kes halba mäletab, see ... jääb dementseks?), naised on teinud kaunist näputööd, mehed väärikaid tööriistu ja mööblit. Siin on armastatud ja vihatud, sünnitud ja surdud, on oma juured sügavale mulda aetud ning kestma jäädud. Siia on viimasele unele suikunud mu emme ja päris vanaema ja omakorda veel nende vanemad ja siis veel nende vanemad, lõputu hulk inimesi.. Siia, Läänemerre tuleks kunagi puistata minu tuhk. Ma armastan Eestimaad, siinseid metsi ja mäemügarikke, laugeid luhtasid ja kadakasi karjamaid, tumedaid kuusetihnikuid, rabasid ja vaikust, mida mujal maailmas on järjest vähem leida. Aga vat seda va EV-d pole mul põhjust eriti armastada. Mul on pigem piinlik ja häbi, kui järjekordne lollus kusagilt meediast maha röögatatakse. Õnneks võin ma käe südamele panna ja öelda, et mina pole neid tegelasi valinud, seega vastutavad need, kes on andnud oma hääle üleüldise rumaluse edendamiseks., ülbuse ja enesekesksuse arendamiseks. Millest on nii kahju, sest see maalapp siin vääriks paremaid juhte. Muidu varsti võtab viimane väsinud maksumaksja oma jalad selga ja sammub minema paremat elu otsima. Ja elu võibki mujal parem olla, kuid seda maad, seda ei ole mitte kusagil.

Emme puhkab vaikselt surnuaial, lumevaip on seal ühtlane, jälgedeta ja puhas, puutumatu, nii nagu Sinu elugi oli. Mul on kahju, et Sa ei saanud minu tütreid näha, kuid samas on mul hea meel, et Sul jäi nägemata palju asju, mida poleks keegi nägema pidanudki. Mõtlen Sinu peale pidevalt ja räägin oma lastele Sinust lugusid, sest nii kaua, kui meie Sind mäletame, Sa elad edasi.

Kudzu

Kõige raskem töö, mis toidab...

on söömine! Iga kord, kui kõhu täis söön, tabab mind selline ränkraske väsimus, mis lausa niidab jalust. Seega on mul kaks varianti: ma ei söö üldse või siis lähen peale sööki magama. Lõunane hernesupp igatahes mõjub laastavalt ja kohe, kui ma selle suurepärase üllitise siin kirja panen, viskun voodisse ja magan. Väsinud olen ma veel seetõttu, et ei suutnud öösel kuidagi lõpetada ühe skandinaavia naiskirjaniku krimka lugemist. Ikka oli tunne, et loen ühe peatüki veel ja siis kohe lähen magama, kuni lõpuks hakkas kell neli saama ja ma lihtsalt olin sunnitud lõpetama. Raamatusõltuvus on tõsine probleem, sest kui elu on nagu on ja raamat on nagu elu pole, siis eelistan mina iga kell raamatuid. Krimkade lugemine on muidugi veel eraldi sõltuvuse liik, mille all mina väga tõsiselt kannatan. Kohe nii tõsiselt, et unes üritasin peita üht lapia, mille ma olin täiesti ise tekitanud. Ja veel mõtlesin unenäos, et huvitav, miks mul pole süümepiinu, vaid hoopiski vahelejäämise hirm? Nii palju siis krimkadest.

Homme saabub külla lp Äi, kes viibib meie külalislahkes majakeses päris mitu päeva. Mõtlesin, kas hakkan tema auks koristama, kuid otsustasin siiski kasutada oma selle nädala ainsat vaba (sh lastevaba ) päeva siiski molutamiseks, lugemiseks ja muudeks toredateks asjadeks.Koristada võin homme ka, kuigi mul on väikestviisi tööpäev. Olen oma elu jällegi niimoodi korraldanud, et lõbutsemiseks (loe: joonistamine, käsitöö jne) pole üldse aega, sest võtsin vastu ühe tööotsa, mis erinevalt ülejäänutest ei pane minu südant rõõmust hüppama, kuid raha on ju vaja:(. Ma ei jaksa koguseg olla sotsiaalne või siis jällegi kodus ringi unnata, tolmulapp peos ja põrandahari näpus. Nojah, samas meie elu on meie enda valikute summa, seega tuleb kaaluda, keda, millal ja kuidas valida. Mis on raske ja keeruline ülesanne, sest ma tahan rohkem, kui võimalik. Maksimalist, idealist ja intorvert, kes näeb välja ja käitub nagu ekstravert - selline on minu diagnoos. Teistel inimestel tekib deprekas, sest nad on liiga palju omapead, aga minul jällegi siis, kui üldse omapead ei saa olla.

Kuid ma pean vastu! Kui pinsile jään, siis kolin Kapa.-Kohilasse või Alutagusele ja siis palun tehke mulle märkus, kui juhtun soiguma üksinduse üle:)

Terv

Kudzu

PS Bonsai kasvab mis kole, olen teda juba mitu korda kärpinud, järgmisel kuul panen talle uue mulla ja vähendan juuri. Ütleme siis nii, et bonsai vajab sama palju hoolt, kui suvaline koduloom, nii et kellele loomad ei istu, siis sellel soovitan lemmikuks valida ühe pisikese sõbraliku bonsai.

Aga noh, see ei pea niimoodi jääma...

kui miski tundub olevat hästi. Ehk siis viidates kurikuulsale oraaklile "Ärge olge rumal!", kui hakkad mõtlema, et nüüd asjad ometi kord sujuvad. Lugu puudutab minu tööd ühes mitmest töökohast, kuhu ma end panustan. Mul on praegu väga mõnus grupp, kus on lisaks ka töökas ning motiveeritud rahvas. Kui eelmine kord olin pidevalt hädas sellega, et aega jäi üle, siis nüüd on vastupidi - aega on pigem puudu. Ja üldse mulle see töö väga meeldib. Aga nüüd on tekkinud probleemid:( Eelmisel korral pidin kohvipausi kannud ise peamajja viima ja täna ehk siis nädal hiljem selgus, et üks kann on minema kõndinud. Lisaks olevat millalgi kadunud netipulk ja et kunagi varem polevat midagi kaduma läinud, siis ... no ütleme, et otseselt mind keegi ei süüdistanud, aga vastik tunne jäi ikkagi. Mina olen selles organisatsioonis pisikeste pausidega tegutsenud neli aastat ja mul pole ka siiani midagi kaduma läinud. Ütlen ausalt, mitmeliitrise termoskannu pihtapanemisest on mul üldse raske aru saada (mida sellega õieti öeldes teha?), rääkimata netipulgast, mida saab kasutada ainult siis, kui tead vastavat parooli ja olgem ausad, meil on kodus WiFi, mul poleks selle pulgaga küll miskit pihta hakata. Mind on siiani süüdistatud pigem ülbes hoiakus ja isekuses, aga vargustes? Ma ei saa ju vastutada mitmeteisme täiskasvanu eest, kes majas toimetavad, onju, enda eest aga võin küll vastutada ja panna kasvõi näpud sahtli vahele, et minu käed on selles asjas puhtad. Eelmisel korral ootas mind autos pr Ema, kes oleks kindlasti imestusest pikali kukkunud, kui peen pr Kudzu oleks töölt naasnud mitmeliitrise termoskannuga.

Mul on eluaeg olnud raskusi, kui keegi vihjab mingitele tegudele, mida ma pole sooritanud. Tean, et kui südametunnistus on puhas, võiks jääda rahulikuks. Aga see tundub nii ülekohtune, et ma annan endast tööd tehes kõik, mis mul anda on, teen seda armastuse ja kirega ning ei hakkaks küll kunagi midagi pihta panema. Pigem olen osa materjale oma kulu ja kirjadega välja printinud ning otsinud pidevalt täiendavaid materjale ja lisaharjutusi, et programmi huvitavamaks muuta. Ehh, elu on ebaõiglane, pr Kudzu! Teen endale pika pai ja lohutan optimistlikult, et on ju ette teada, kui kodust väljud, siis hakkab asju juhtuma. Kui keegi maksaks mulle selle eest, et ma olen lihtsalt üks kena inimene, siis ma istuksingi kodus. Vähem riske ja rohkem meelerahu, kui nii võib öelda.

Loomulikult elan ma selle üle, mul pole ju valikut. Aga see tundub lihtsalt väga vastik ja väga ebaõiglane. Nuuks-nuuks!

Kudzu

Draamakuninganna

see on meie vanema tütre kolmas nimi (mitte teine, sest tal on kaks nime ennegi). Kui ikka vähegi võimalik, siis korraldab ta igast asjast effektse show, nt eile õhtul seoses luuletuse päheõppimisega. "Ma ei saa" Mul ei jää meelde! Ma ei oska!" ja muidugi siis veel pisarad, nuuksed, dramaatilised liigutused ning üleüldine vastupanu minu tagasihoidlikele vihjetele, et koolis käiakse siiski õppimas, mitte mõnusalt aega veetmas. Ja et kooliasjade tegemine on lapse vastutus ja tema tööülesanne, millesse tuleks siiski tõsiselt suhtuda. Draama võttis lõpuks kuninglikud mõõtmed, pisaratele lisandusid karjatused, et enam kunagi kooli ei lähe ja üldse ei taha siin majas elada ja üleüldse ei taha elada. Pärast pikki läbirääkimisi ja katseid olukorda leevendada, leppisime lõpuks ära ja täna hommikul läks preili reipalt kooli ning nagu hiljem selgus, vastas ta luuletuse ära ja oskas seda suisa peast! Õhtul ei suutnud ta väidetavalt isegi kahte esimest rida meelde jätta! Mina seevastu süümlesin terve õhtu, et ma olen halb ema ja ei oska lapsi kasvatada ning mis fenomen see on, et võõraste lastega saan ma ideaalselt läbi, aga vat näed oma lastega on ikka aeg-ajalt maade jagamist ja kokkupõrkeid. Muidugi - eks lapsed ole pärinud minult kangekaelsuse ja oma asja ajamise joone, ega siin polegi muud, kui peegli ette seista ja imetleda! Kui ikka majapidamises on mitu kangekaelset, ega siis sellest head nahka tule.
Homme toimub Padjaklubi kokkusaamine kellu kuie-seitsme paiku. Pr Lendav pakub sooja toitu, minu poolt tordike ja niksi-näksi. Kaasa võtta näputööd, hea tuju ja soojad sokid, sest meie põrandad on külmad. Ühed külalistesussid on ka pakkuda, jalale nr 38.
Terv
Kudzu

Vananaiste talv...

on selline, et ärkad hommikul liiga vara, lõunaks teed pisikese uinaku, õhtul üritad raamatut lugeda ja jääd tukkuma. Vahepeal suhtled pr Emaga, saades sel moel teada, kui kole on elu Eestis, siis keedad kolm korda päevas süüa, pistad paar pesu masinasse, shoppad korra päevas kaltsukates ja pauside ajal sügad kassi, sest üks korralik vananaine on kassipidaja. Ahsoo, kütmas tuleb ka käia. Ausalt, ma tunnen end nagu noor pensionär ja ei jõua ära imestada, kuidas minu enda pisike elu on võtnud sellised magedad mõõtmed. Aga noh, õnneks pole miski igavene ja täna näiteks on mul täiesti vaba päev. Ma kohe ei teagi, mis selle vabadusega pihta hakata.

Kõikvõimalike pidustuste, seltsidaaminduste ja koduste toimetuste vahepeal olen teinud natuke tööd ikka kah. See on hea, sest muidu ma oleksin nii nüri, et isegi fooliumist mütsikesest poleks enam kasu. Töö annab võimaluse täiesti ausal teel kodust välja saada ja tegeleda natuke muuga, kui inimeste kirumise kuulamisega. Ma tõesti ei taha teada, kuidas ühel või teisel on on armuke ja kuidas üks või teine inimene väärib kas täielikku hukkamõistu või kadedusega segatud imetlust. Inimesed on inimesed, nad kõik on väga kenad omast kohast, neil on kõigil omad põhjused, miks nad just neid asju teevad, mida nad teevad. Veendusin läinud nädala jooksul, et väikelinnades vohav sotsiaalne kontroll pole ikka minu jaoks ja see oli tõesti õige samm siia kolida, kus anonüümsus on piisavalt suur selleks, et end hästi tunda. Tokio, New York ja London oleksid muidugi veel mugavad, kuigi suurlinnades ma ka elada ei tahaks. 

Mõtlesin, et minu ema on tegelikult päris õnnetu inimene. Kibedust on tunda tema suhtumises teistesse ja hoiakutest maailma suhtes. Mul on täitsa kurb seda kõike kuulata-vaadata ja muidugi on ka natuke hirmu, et äkki muutun samasuguseks. Kuigi teisest küljest - ma olen kohati väga õnnelik, ja pole põhjust kibedust tunda, sest lõppude lõpuks teen ma seda, mida armastan ja elan nagu mulle meeldib. Mul pole vaja kedagi kadestada, kedagi hukka mõista, kedagi kiruda, sest oma elu elamine võtab kogu aja ja negatiivsuse tootmiseks pole lihtsalt mahti. Ja kui mina ükskord pensile jään, siis on mul nii palju tegemata käsitööd, lugemata raamatuid ja kasvatamata toalilli, et ma saangi ainult nende asjadega tegeleda. Vaevalt, et mul tekib üldse kunagi aega teiste inimeste elus tuhnimiseks. Pealegi need, kellega suhtlen, on kõik nii kenad inimesed, et mul pole midagi halba öelda ega kedagi vaja kiruda.

Niisiis võtab nüüd vananaine end kokku ja teeb midagi kasulikku siin koduvanavallatus maailmas.

Kudzu

Ikka veel kuum...

teate, olenemata sellest, et neljakümne piir ületatud. Vaadake, millise suurepärase üllitise ma sain netlogi kaudu. Hoiatasin juba oma abikaasat, et kui ta minust ilma jääb, siis süüdistagu iseennast:
"Tere, minu ilus naine, on rõõm teiega kohtuda. Loodan, et kõik on hästi koos sinuga ja Ur päev? Minu nimi on Gen.Clifford jet olen USA ametnik Afganistanis. Olen väga rahul ja õnnelik, et kohtuda siis. Ma olen armastav, aus ja hooliv mees heas mõttes au. Naudin kohtumine uute inimestega ja nende eluviisi. Naudin ka uus osa maailmast, rahulik meri, ilu mägede ja kõik, mis elul pakkuda on üldiselt, ma armastan filme, raamatute lugemine, muusika kuulamine, Jumal pisarad kui sajab, tantsidabeat, toiduvalmistamiseks ja hooliv ja alandlik õrn mees .. aga ma ei lihtsalt nii mugav siin kui kui ma olen kodus ... keerduv hea raamat ees kamin teiega minu kõrval ma kujutan ette, ütlen teile magusad asjad kõrva rannas poole kui tuul puhu kahekordistada minu hääl kõrva ütlen teile, kuidas vääris oma mulle armas otsin reaalse ja sisulise intiimne suhe, ma pean armastust, kirge, romantikat ja i hellitada sind, ma tahan sind, ma ei ole alati see pool, aga ma hea meelega, kui teil oleks kirjutada mind läbi: gen_clifordjet77@hotmail.comvõi saatke mulle oma e-posti aadress, et ma saaks teiega ühendust võtta, sest petturid ja häkkerid kasutab Dating sites lekib inimesed files.and ma tahan et sa teaksid, et ma räägin vene keeles, inglise ja saksa keeles. Loodan kuulda varsti mu arm.
Gen.Clifford Jet"
Loomulikult oli tekst ka inglise keeles, kuid olgem ausad, eestikeelne on siiski üle kõige!
Kudzu

21...

aastat emadust koos kõigi rõõmude ja mõningate pisikeste muredega - meie pere vanim laps sai eile 21. Ainus, mida kahjatseda, on olnud minu enda lollus ja noorus, aga ega sinna enam miskit parata ei saa. Laps on sellest hoolimata üks äraütlemata kena inimene, kohe nii kena inimene, et ma vahel murega mõtlen, kuidas tal siin koduvanavallatus maailmas elu kulgema saab. Praegu tundub ta eluga rahul olevat, sest ta on ka lisaks muule heale vähenõudlik, pluss abivalmis ja lahke. Palju õnne veelkord, armas laps!

Sünnipäevahommikul olin tööl, üle hulga aja erialasel st k-teraapia alal. Ma tahaksin siinkohal juba klaviatuuril nuppudest haarata ja kirjutada oma headest sõpradest, kes ühel või teisel moel on aidanud mul üldse nii kauge jõuda, aga ma jätan selle teisipäevaks, kui on ometigi sõbrapäev. Samas tänusõnad võib ikka lausuda nii Moorikesele, kui Morgiele kui Lendavale kui P-le, R-le ja V-le (eksole salapärane! aga ma loodan, et nad tunnevad end siit nimekirjast ära). Päev algus oli ilus ja edasi läks aina ilusamaks, külalised käisid ja eksperimentaaltort (libanapooleon) maitses hea, salat tuli ka muhe välja, seltskond oli väga mõnus ning et poig ise ka hetkeks meie juurde sisse astus (kodus oli tal haige significant other, sestap oli külastus  lühiajaline), siis tunne oli eriti pidulik. 

Mulle meeldib pidusid korraldada ja süüa vaaritada, aga ise ma ei viitsi peol käia. Sestap oli meil pr Lendavaga kurikaval plaan tema sünnipäev meie pool pidada, ühendades Padjaklubi ja pidustused ning bakhanaalid. Pr Lendav pakkus järgmist laubat, aga pr Morgiele see ilmselt ei sobi. Nüüd siis ootan ettepanekuid, et millal austet Padjaklubi liikmed saaksid koguneda, et ühiselt tähistada pr Lendava värsket eluaastat ja teha natuke näputööd ning vaadata, mida kaardid uueks hooajaks lubavad.

Muidu kulgen vaikselt, töiselt ja talviselt ning loodan, et ilmavana võtab oma mõistuseraasud kokku ja sel hooajal rohkem külmapühi ei tule!

Kudzu

Ei või olla!

Täna on mul täiesti lastevaba päev! Eile saatsime MM-i küll kooli, kuid ta laekus sealt tunni pärast, sest oli kütteavarii. Olin muidugi plaaninud puhata ja mängida, aga nagu elu näitab, ei maksa siin midagi planeerida. Tuleb vaikselt kaasa liuelda, mis iganes ka ette ei tuleks. Seda viimast on vaja alles õppida, sest kipun alati liigselt reageerima, kui asjad ei lähe minu tahtmist mööda. Eks siin ole igasugu põhjuseid, miks ma olen selline tegelane, et vajan väga palju stabiilsust ja rutiini, kontrolli oma keskkonna üle ning neid põhjuseid reeglina muuta ei saa, küll aga saab endale teadvustada, kuidas asjad on ja üritada ümber õppida. Hea üritus on väärt ka siis, kui tulemus on nigelavõitu, eksju!

Eile nokitsesin vöökotti tikkida, tikand on lõpusirgel. Siis veel väikene õmblustöö ja paelapunumine ning loodetavasti hiljemalt märtsis saan oma jõuluvõlgadega ühele poole. Noh, ütleme siis nii, et ma olen kalendrist lihtsalt mõned kuud maas ja mul on väga piinlik selle pärast. Samas tuleb väga mahlane kott, ägedam kui eelmine, sest leidsin seekord paremad lõngad värvi mõttes. Eriti meeldib mulle madarapunane, mis annab kogu kotile särtsu kõvasti juurde. Aga eks siis näete, kui valmis saab. Järgmiseks tahan ühed kirikindad valmis nikerdada, kasutades vöökirja. Sellest tuleb põnev väljakutse, mustri võttis pr Lendav küll maha, kuid see tuleb nüüd niimoodi paigutada, et kindad ilusad jääksid. Teine põnev väljakutse saab olema, kui ema annetus vanade kasukate näol minuni jõuab. Kandmiseks nad enam ei kõlba, aga neist saab teha asju. Ühesõnaga, kui olme mind vahepeal ää ei tapa, siis on ees igasuguseid huvitavaid nikerdamisi.

Ilm on väljas nii ilus! Päike särab, külm on küll, kuid keda see enam huvitab? Nüüd oleme harjunud juba tunduvalt krõbedamate külmakraadidega, ja see on hea. Ilmaennustajad lubavad külma veebruari. No see pole küll mingi uudis, sest meie esivanemad teadsid juba tuhat aastat tagasi, et veebruar on kõige külmem talvekuu. Õnneks ka kõige lühem. Ja tihased vidistavad väljas juba väga kevadiselt, nii et varsti, juba päris varsti on loota ilma paranemist. Mis see kuukene siis oodata pole!

Kudzu

Elu nagu jäälill...

aknal, ojaa! Lisaks sellele, et meie auto ei sõida, läks eile katki pesumasin, mille viimase järelmaksu just mõned päevad tagasi ära maksime. Ilmselt katkuks ma juukseid, kui mul poleks juhuslikult varuks teist pesumasinat, mis töötab (loodetavasti). Muidugi tuleb oodata ära, kuni poisid kodus on, sest katkist masinakolakat me kahekesi mehega küll vannitoast välja ei jaksa vinnata ja teist ülakorruselt alla vedada. Mis siis, et ma olen maru sportlik, joostes kümme korda ööpäevas keldri vahet, et kütta ja vean puid trepist alla nagu vana mees - jõudu mägede liigutamiseks siiski mul ei ole. 

Auto teeb inimesed mugavaks, mõtlesin täna, kui ootasin linnas bussi. Siinne bussiliiklus on meie linna häbiplekk, kahjuks. Nii palju on selle üle nurisetud ja üritatud asjapulkadele selgitada, et pole vaja kolme bussi ühel ajal sõitma panna, vaid et oleks äärmiselt kena, kui saaks iga 15 minuti tagant bussile hüpata, aga ei. Ju asjapulgad ise sõidavad autoga ja itsitavad pihku või ma ei tea, äkki neil lihtsalt puudub terve talupojamõistus. Samas on ühistranspordiga siiski võimalik kõik asjad ära ajada ja üleüldse, liikumine on ainult kasuks. 

Viimasel ajal olen kuidagi hangunud olekus. Ei mingit käsitööd, ei mingeid filme, ei miskit peale raamatute, mida ma siiani loen õnneks veel kirega. Fantaasiamaailmas elamine ei ole teps mitte hangunud, vaid pulbitseb endise jõuga. Hea, et olen võimeline kuhugi paremasse paika sukelduma, sest igapäevaelu ei ole meelakkumine, eriti praegu. Üritan siin tasapisi ravimidoose vähendada ja kui ma ei puutu kokku negatiivsete inimeste või negatiivsete asjaoludega, siis saan ühe tablakaga hakkama küll. No ja kui ei saa, eks ma siis võtan poolteist. Aga seda ma tunnen küll, et ma ei jaksa ega viitsi kuhugi murda, midagi tõestada ja kellegagi võidelda. Ma tahan praegu kulgeda ja seda vahelduseks ka natuke nautida. Mul on siin igasugu plaane ja projekte ja asju, millega tegeleda, nii et kui mind rahule jäetakse, siis ma olen tõesti täiega õnnelik. Nii vähe on vaja, jah, peaaegu et mitte kui midagi. Soojem võiks olla, see on selge, aga muus osas las olla nii kuis on.

Ülehomme laekub pr Ema, reedel noorem poig, lauba on vanema poja sünnipäev (jaa, 21 aastat täitub meie isandal, võib minna kasiinosse, eksole) ja tööpäev, ja siis muudkui aga kulgen edasi. Ja kui kulgemisest isu otsa saab, siis ... siis ma teen midagi toredat koos oma armsa perega.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Käisin täna silmaarstil. Tuleb välja, et mu nägemine on paremaks läinud, vasak silm miinus 1,75 ja parem miinus 2,25. Täitsa hea tulemus, kui arvestada, et ma kandsin vahepeal ikka tunduvalt kangemaid prille. Kolme nädala pärast saan kätte ägedad mustad plastikraamidega prillid ja ei pea enam kandma oma vanu häid punase käsitöötraadiga parandatud okulaare, millel klaasid eest kipuvad kukkuma ja vähe sellest, kultuurikiht on klaasidel ka juba selline, et nendega võib vabalt päikesevarjutust vaadata.

Kudzu

Tiksub...

see va ajake, aga jube aeglaselt. Terve maailm näib külma tõttu hanguvat ja midagi ei muutu. Ega siis ilmaasjata meie esivanemad ei maganud talvel palju. Tuli energiat kokku hoida, rääkimata toidust, mida kevadeks nappima hakkas. Tänapäeval on kõik tagurpidi - talvel vihutakse ennastunustavalt tööd teha, kasutades selleks viimsetki energiaraasu, hilja voodi ja vara üles, eksole. Suveks on kõik viimase piirini väsinud ja siis ilusatel pikkadel päevadel katsutakse puhata. Sellest ei tule ka midagi välja, sest igasugu asju on vaja teha ja toimetada ning sisemine kell sunnib aiva takka, sest meie kliimas ongi ju suvi parim aeg tegutsemiseks. Inimesed ei ole harjunud oma keha rütme kuulama ja nende järgi tegutsema, kuigi suure külmaga peab siiski kehale järele andma.

Ma olen väga väsinud. Isegi mitte niivõrd seetõttu, et öösiti on minu asi kütmas käia, vaid et kogu energia kulub enda soojendamisele, söögikeetmisele ja lastega tegelemisele. Istun kodus, väljas käin ainult kütmise pärast, kaks täiskasvanut ei saa kahjuks laste kõrvalt kodust jalga lasta, keegi peab neid siin taltsutama. Ning kaasa võtta suure pakasega tõbiseid lapsi pole mõeldav. Lapsed on toasistumisest tüdinenud, mõlemad on nohused ja köhivad, terveks saada jällegi on raske, sest kui ikka keelust hoolimata lipata koridoris üles-alla ja seda teha ilma soojade riieteta, siis haigus süveneb. Igasugune teotahe on hangunud suure külmaga, ainus asi, mida igatsen, et omaette kusagil teki all konutada.

Mõtlesin välja, miks mul pole enam FB-s kontot. Mulle tundub, et näoraamat on liiga palju päris maailma moodi - pinnapealsed suhted, mida on rohkesti. Mul pole sellist asja enam ammu vaja, inimesi on minu ümber piisavalt ja ma ei vaja sadat sõpra, et neile aeg-ajalt midagi "tähtsat" teada anda. Mõistan, et info liigub küll valdavalt FB-s, aga no mis infot mul ikka üldse vaja on? Kõik, mida vajan, on siinsamas käe-jala juures, välja arvatud kohustustevaba aeg. Aga kui enam iga nelja tunni tagant ei pea keskküttekatelt nuumama, küll siis aega ka juurde tekib.

See külm võiks nüüd endale leida teise scene!

Kudzu

Öine vahetus...

maja on vaikne, mina olen öösiti kütmiskohuslasne ja seega üleval. Istun siin arvutis, samas kui kõik ülejäänud pereliikmed magavad ja adun endalegi üllatuseks, et ülakorrusel on kahe kampsuniga liiga soe. Allkorrusel pole just eriti mõnus, sest meie kõrget lagedega tube on nii külma ilmaga raske päris soojaks kütta. Aga üldiselt on soojem kui varem, sest ma kleepisin pakettakende servad lõpuks ära - kulus ainult kuus aastat ja kuhjaga väga keerulisi plaane, et selle lihtsa ja loogilise tulemuseni jõuda. Nimelt tuulas aknapõskede juurest sellist külma sisse, et vaata ja imesta. Ma ei tea, kas eelmine omanik pani need aknad süljega ette või kuidas tal see õnnestus. Meil oli nii umbes igal aastal mingi plaan, et vat suvel soojustame väljas aknaääred ära, kuid tegudeni me paraku ei jõudnud (tüüpiliselt - sest suvel pole väikeste laste kõrvalt aega, esteks, ja teiseks pole kunagi raha). Eile vihtusin kaks tundi kleepida ja tulemus on päris hea, kui välja arvata, et vannitoas külmus soojaveetoru juba ära - mis sai fööniga jälle käima puhutud.

Kuid ärgem olgem liiga optimistlikud! Meie auto otsustas lõpetada sõitmise, ka krokodillidega käivitamine teda ei erutanud, nii et hetkel oleme jalamehed. See tähendab, et elu muutub veelgi huvitavamaks, kui enne. Mul on vaja käia tööl, sealjuures ka teises linnas, MM-il alab loodetavasti varsti kool ja Inglil lasteaed. Muidugi ei ole võimatu kasutada ühistransporti. Samas alustada MM-i iseseisvat kooliteed kesk külma talve - kahe eri bussiga teise linnaotsa, see ei tundu mulle kuigi hea mõttena. Nüüd ma olen dilemma ees, sest mul pole mingit tahtmist selle neetud autoromu remondiks rohkem raha kulutada. Tagumised uksed ei avane, juhipoolne uks ei seisa päris kinni (st ta on kinni, kuid aeg-ajalt vilgub tuli, et ikkagi pole korralikult suletud), pagasiluuk on ammu katki, ja valve alla panna autot ka ei saa, sest ta pistab siis üürgama - no kas tundub, et see auto võiks remondiraha vajada? Ilmselt saaks vanarauaks müües taksoraha rohkem, kui remont maksma läheb. Neetud, ma ütlen!

Kuid mis siin ikka kurta. Kui ma üle ei küta (sest siis hangub küttesüsteem ära, paar ööd  oli maja poolteist tundi kütmata, sest vesi radikates ei liikunud), siis on toad soojad ja saame hakkama. Kui eluvaim sees ja tervis ka (kuigi hetkel tundub, et Inglike on köhima hakanud, MM pole ka veel päris terve), siis elame selle talve üle. Me ei saa kahjuks muuta ilma, ainult elukohta - aga nagu võib uudistest lugeda, pakutakse külma ka soojal maal. Mine siis võta kinni, kus oleks parim koht oma patuste elupäevade veetmiseks.

Kudzu

Pühi ise ka...

ütleksin ma kõigile külmapühade üle rõõmustavatele kodanikele. Mina isiklikult ei näe siin muud, kui pühi meie pereliikmetele, aga mulle jälle nagu ikka lisatööd. MM on esmaspäevast kodus haiguse tõttu ja nüüd veel siis külmapühad ka - seega pole enne kooliminekut, kui vast järgmisel nädalal. Meie kodus on külmapühad sellised, et abikaasa teeb päevad läbi tööd, mina teen kõike ülejäänut - vean puid, kütan, keedan süüa, koristan jooksvalt, pesen pesu ja suhtlen MMiga. Õhtuks oleme mõlemad mehega väsinud - tema ühe koha peal istumisest, mina värtnana ringijooksmisest. Samas ma ei taha olla oma mehe suhtes ebaõiglane - ma tean ju isegi, et mõttetöö on ka üksjagu väsitav.

Eile sai vanem poeg sõjaväekutse. Täna tuli kohtutäiturilt teade, et noorem poeg peab maksma üle 400 euri trahvi. Ma sain lõpuks palka küll, aga no olgem ausad - kas on ikka õige, et ma teen tööd selleks, et täisealise trahve maksta. Poisil jääb muuseas õigust ülegi veel, et ta ikka suur inimene juba ja ise teab ja et meie ei pea maksma. Ma ei tea hetkel ise ka, mida teha, sest juhe on täitsa koos. Õnneks, sest väsimus hoiab ära üleliigsed emotsioonid. Seega olen emotsioonivaba, ajuvaba ja mõttelage nagu uppund kana.

Aga mis on hea? See on hea, et meie toad on suhteliselt soojad. Pärast kuus talve kestnud õpipoisiaega tundub, et oleme kütmise osas nipi kätte saanud. Koridoris on küll külm, lausa miinuskraadid, aga no selle vastu ei aita miski muu, kui ümberehitus ja kogu maja soojustamine. Homme toon poest kleeplinti ja kleebutan aknad ka ära enne kevadet - siis on hea aknapesu määramatusse kaugusesse lükata. Kui ma jaksaks selle kokkamine ja kütmise vahelt ka MM-iga õppida, siis oleks eriti hea, kuid ütlen ausalt, hetkel mul jaksu pole. Energia kulub käest nagu sulalumi, ja küllap seega on Suure Külma tegu.

Uudistest veel nii palju, et mul on nüüd oma pisike bonsai. Kui mulle jälle aru pähe tuleb, siis panen pildi ka üles. Väikekodanlane nagu ma olen, ei hakka toas mammutsekvoiat kasvatama, piirdun tillukese-tillukese puuga.

Kudzu