on selline, et ärkad hommikul liiga vara, lõunaks teed pisikese uinaku, õhtul üritad raamatut lugeda ja jääd tukkuma. Vahepeal suhtled pr Emaga, saades sel moel teada, kui kole on elu Eestis, siis keedad kolm korda päevas süüa, pistad paar pesu masinasse, shoppad korra päevas kaltsukates ja pauside ajal sügad kassi, sest üks korralik vananaine on kassipidaja. Ahsoo, kütmas tuleb ka käia. Ausalt, ma tunnen end nagu noor pensionär ja ei jõua ära imestada, kuidas minu enda pisike elu on võtnud sellised magedad mõõtmed. Aga noh, õnneks pole miski igavene ja täna näiteks on mul täiesti vaba päev. Ma kohe ei teagi, mis selle vabadusega pihta hakata.
Kõikvõimalike pidustuste, seltsidaaminduste ja koduste toimetuste vahepeal olen teinud natuke tööd ikka kah. See on hea, sest muidu ma oleksin nii nüri, et isegi fooliumist mütsikesest poleks enam kasu. Töö annab võimaluse täiesti ausal teel kodust välja saada ja tegeleda natuke muuga, kui inimeste kirumise kuulamisega. Ma tõesti ei taha teada, kuidas ühel või teisel on on armuke ja kuidas üks või teine inimene väärib kas täielikku hukkamõistu või kadedusega segatud imetlust. Inimesed on inimesed, nad kõik on väga kenad omast kohast, neil on kõigil omad põhjused, miks nad just neid asju teevad, mida nad teevad. Veendusin läinud nädala jooksul, et väikelinnades vohav sotsiaalne kontroll pole ikka minu jaoks ja see oli tõesti õige samm siia kolida, kus anonüümsus on piisavalt suur selleks, et end hästi tunda. Tokio, New York ja London oleksid muidugi veel mugavad, kuigi suurlinnades ma ka elada ei tahaks.
Mõtlesin, et minu ema on tegelikult päris õnnetu inimene. Kibedust on tunda tema suhtumises teistesse ja hoiakutest maailma suhtes. Mul on täitsa kurb seda kõike kuulata-vaadata ja muidugi on ka natuke hirmu, et äkki muutun samasuguseks. Kuigi teisest küljest - ma olen kohati väga õnnelik, ja pole põhjust kibedust tunda, sest lõppude lõpuks teen ma seda, mida armastan ja elan nagu mulle meeldib. Mul pole vaja kedagi kadestada, kedagi hukka mõista, kedagi kiruda, sest oma elu elamine võtab kogu aja ja negatiivsuse tootmiseks pole lihtsalt mahti. Ja kui mina ükskord pensile jään, siis on mul nii palju tegemata käsitööd, lugemata raamatuid ja kasvatamata toalilli, et ma saangi ainult nende asjadega tegeleda. Vaevalt, et mul tekib üldse kunagi aega teiste inimeste elus tuhnimiseks. Pealegi need, kellega suhtlen, on kõik nii kenad inimesed, et mul pole midagi halba öelda ega kedagi vaja kiruda.
Niisiis võtab nüüd vananaine end kokku ja teeb midagi kasulikku siin koduvanavallatus maailmas.
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar