lugejad on kindlasti juba kannatamatud, oodates lubatud reisimuljeid. Oleksin varemgi kirjutanud, kui oleks jaksanud, aga kuna nii esmaspäev kui teisipäev peale reisilt saabumist olid tööpäevad, siis eile ma lihtsalt molutasin ja magasin ja sõin ning täna võin lõpuks peale järjekordsete tööülesannete täitmist endale ka blogimist lubada. Kuid alakem algusest.
Enne reisi oli mul kolm tööpäeva ja juhtus nii, et reedel pidin veel grupile materjale laiali saatma. Pilet kella ühesele Tallinna bussile oli eelnevalt ostetud ja kui ma siis kell pool kaksteist tööasjad jonksu sain, tuli kolmanda kosmilise kiirusega asuda asju pakkima. Viimasel minutil asjade pakkimine on mulle kahjuks üsna tüüpiline ja ka seekord juhtus kaasa nt riideid,mida ma selga ei pannudki. Kohver oleks võinud vabalt olla mu enda pisike, aga no kust sa tead ette, eksole. Ma pole ju viimased kümme aastat kaugemale jõudnud, kui pealinna. Selline kodukeskne väikekodanlane nagu ma olen!
Pealinn oli kole nagu alati - palju kurje morne inimesi, hall ja räpane ning ebasõbralik (sain reedel näiteks taksojuhilt sõimata, et seisin vales kohas ja mida ma üldse endast mõtlen, normaalne, eksju!, rääkimata sellest, et laupäeva hommikul oli peaaegu võimatu taksot tellida, sest kõik numbrid olid kinni). Muljet muidugi parandasid nagu alati minu head sõbrad, kellest ühega sai veini limpsitud ja kino vaadatud ning teise juures öömajal oldud. P laenas mulle ka Itaaliat puudutava raamatu (no mul polnud lihtsalt aega endal kuskilt sellist raamatut välja kaevata) ja padja, sest enda oma ma muidugi unustasin suure ähmiga koju. Laenatud padi teenis mind truiste ning pakkus mõnusat kaelatuge kõigil nendel lõpututel bussisõitudel ikka ühest riigist teise ja teisest kolmandasse /aitäh, kallis P). Õnneks, tõesti õnneks ma jumaldan bussisõitu. Nii tore on aknast välja vaadata, maailma avastada ja ka endas tuhnida ning vahepeal tukkuda. Kui jalad paiste ei läheks, siis ma oleksin nõus veel kaugemalegi sõitma. Aga see selleks - Pärnus oli esimene peatus, kus meiega ühinesid saarlased ja sõit algas Poola suunas, kus pidi olema meie esimene ööbimiskoht. Poola hotell oli puhas, korralik ja mugav, õhtul panin pea padjale ja ei mingit vähkremist või kügelemist, magasin nagu kott ja ei näinud isegi unenägusid. Ema oli muidugi varakult ülal, aga et minu armas mees on muutnud mindki flegmaatikuks, siis hommikusöögile saabusime viimasena, mis ei tähendanud, et oleksime millestki ilma jäänud. Üldse terve reisi jooksul olin mina pea alati viimane, kes hotelli jõudis või sööma läks, sest elu näitas, et tänavale mind ei jäetud ja söök ka eest ära ei jooksnud. Ma ei oska trügida ja rabeleda, ei suutnud seda ka reisil olles juurde õppida ja üldse on raske aru saada, miks peab kuhugi kiirustama, aga noh, selline ma lihtsalt olen.
Pühapäeval sõitsime läbi Poola, sh ka Varssavi. Poola tundus ilus, puhas maa, inimesed olid sõbralikud ning Poolasse tahaks veel kunagi tagasi minna ning põhjalikumalt seda maad tundma õppida. Eriti muidugi meeldib mulle nende põhimõte, et söök peab olema külluslik, samuti on nad väga külalislahked, mis paneb mõtlema, kas pole minuski tilgakest poole verd, eriti arvestades, et meie perekonnas on slaavi veri täiesti esindatud vanavanaisa näol. Külalislahkust ja külluslikke söömaaegu illustreeris edukalt lõunapausi ajal külastatud restoran, kus ühest praest sai söönuks kaks inimest ja jäi ülegi veel. Sõitmise ajal tegelesin usinalt paelapunumisega, sest olin endale vahetult enne sõitu tikkinud kihnu-mulgi tikandis vöökoti (tulevad pildid, luban!), millele oli vaja vööpaelad nikerdada. Ja kui pimedaks läks ning enam punuda ei saanud, siis vaatasin niisama aknast välja ja ootasin, kunas öömajale jõuame. Öömaja asus juba Austrias, Tshehhi piiri lähedal (olime ka Tshehhimaalt läbi sõitnud õhtuks) ning kuigi pisike Austri linnake tundus sulnis ja igati nukulik, siis öömaja osutus tõsiseks pettumuseks. Ruum oli pisike, külm ja pime, dushiruum räpane ning ema kamandamine hakkas ka ajudele, rääkimata sellest, et katki läks Metsamoorilt laenatud kohvri käepide. Olin tige nagu pull ja õnnetu nagu lastud vares, mis ei takistanud mul jälle nagu kott magamast. Ja kompensatsiooniks oli hommikusöök mitut sorti vorsti, juustu ja korraliku kohviga, mis pani andestama kõik eelnevad ebamugavused.
Seejärel sõitsime läbi Austria, külastasime Viinis põnevat vetsumaja, mille projekteeris ja kujundas keegi tuntud arhitekt, kelle nime ma jällegi ei suuda meenutada. Igal juhul oli tema sirgjoonte vastane, mida selles põnevas hoones sai igal pool näha ja kogeda (tulevad pildid, tulevad!). Edasi kulges sõit läbi Alpide. Ma pole ju eluski kõrgemat küngast kui Munamägi näinud ja muidugi vaatasin suu ammuli aknast välja, kuigi ilm oli veits sudune. Sõitsime muudkui edasi, mina punusin paela nr 2 ja imetlesin loodusvaateid ning korraga suisa ootamatult olime juba jõudnud Itaaliasse. Oo, milline maa, ma ütlen! Piiniad ja küpressid ja mõnusad maamajad, viinamarjaistandused ja mandariinipuud, viljade all lookas. Vaatasin ja imetlesin, imetlesin ja vaatasin! Õhtul näidati mingit filmi, mida ma ei näinud eriti hästi, selle asemel kuulasin Kinod ja mõtlesin omi mõtteid kui hetkeni, mil jõudsime hotelli, kus ööbisime kolm järgnevat ööd. Kui Austria hotell tekitas mõtteid selle kohta, et kõik pole kuld, mis hiilgab, siis Itaalia perehotell pisikeses linnakeses, mille nime ma jällegi ei suuda meenutada, oli nagu unelm. Mõnus rõduga tuba, plaaditud vannituba koos vanni, bidee ja muu vajalikuga, valged seinad, kõrged laed, avarus ja lihtsus. Kolistasin loomulikult kohvitassiga rõdule, sigureerisin ja kujutasin ette, kuidas oleks selles linnakeses elada. Õhtul kukkusin magama ja isegi ei liigutanud unes, nii et ärgates oli padja jälg näol. Puhkasin korralikult välja, kuna ees oli ootamas Rooma, igavene linn!
Siinkohal ma teen pisikese pausi ja jätkan juba homme või millalgi, sest Rooma võitis mu südame ja selle linna kohta tahan ma eraldi postituse kribada.
Kudzu
