Aeg luua ja aeg hävitada...

mingil põhjusel toimub minu ümber totaalne häving. Asjad purunevad, inimesed haigestuvad ja koer suri ka ära. Põen siiani tatitõbe, paar päeva tagasi haigestus Inglike okseviirusesse, mees tatistab ka nagu nohus elevant. Kui ma rohtu ei võtaks, siis ilmselt istuksin taaskord ühes pimedas ja sügavas augus, hetkel aga blokeerub kõik negatiivne, nii et ma eriti ei tunne midagi. Tullu oleks justkui ikka veel elus, lihtsalt ajab kuskil maja peal omi asju või käratseb õues. Ma ei suuda uskuda, et teda pole. Jah, miski mind eriti ei kurvasta, aga ega miski väga ei rõõmusta ka. Selline tuim olelemine. Ja asjade edasilükkamine.

Mõtlesin, et koon endale vöökirjadega kindad. Vaja on muster maha kirjutada, aga no kus sa saad - Inglike peab kindlasti samal ajal minuga suhtlema ja kõik läheb jälle sassi. Üritan kuskilt otsast siiski alustada - tööd ootavad ja jõuluaeg läheneb kohutava kiirusega, vaja on suurtes kogustes käsitööd valmis nikerdada, kaarte maalida jne jne jne. Võiks ka koristada nii vahelduse mõttes. Rääkimata sellest, et aed on vaja talveks valmis sättida. Aga kuna on ükstakama kõigest, siis on raske end kätte võtta.

Hoolimata eelnevast vingumisest tuletan meelde, et 26. novembril ootan kõiki Padjaklubisse meie majakesse. Pidu algab siis, kui kohale tullakse - pakun, et millalgi pärastlõunal nii umbes kellu viie paiku. Kaasa: no näputööd, ennustamisvahendeid, hea tuju ja rõõmus meel. Trummid, kitarred. Soovijad võivad saada paeltepunumise tunde. Kõik teiepoolsed ideed on samuti teretulnud!

Ühesõnaga - ootan!

Tervitades

Kudzu

Mina ja teised...

ehk kuidas lõpetada olukord, kus teised teavad, mis mulle hea on. Või siis isegi nii, et nad teavad, mis neile hea on ja igasugused minupoolsed katsed üritada ka enda eest seista lõppevad fiaskoga. Lühike ülevaade minu nädalast:

1) äi tuleb külla, et viia meid nädalavahetusel maale. Äia eesmärk: teha meile selgeks, et meil on nii tore maakoht, mida ei tohi maha müüa.

2) sõber tahab, et me läheksime laupäeval tema juurde tegema õunamahla, enne kui päris külmaks läheb. Eesmärk: et minu mees aitaks tassida ja muid rakeid füüsilisi töid teha (meil endal on õunad siiani korjamata, kahjuks).

3) mul on järgmisel nädalal kolm tööpäeva, neist kaks minu oma grupiga ja üks grupiga, kus ma olen kaasliider. Selleks tuleb teha ettevalmistusi kas siis selle nädala sees või nädalavahetusel.

4) meie majapidamine on niivõrd räpane, et see käib üle mõistuse. Kuna kahe korruse koristamine võtab mitu päeva, tahaksin ma teha seda koos abikaasaga, sest ma füüsiliselt ei jaksa üksi. Sobiv aeg - nädalavahetus.

5) mul on vaja välja otsida talvemütsid, kindad jne, mille ma olen osavalt kuhugi pannud. Teate, päris külm on väljas, lapsed vajaksid sooje mütse ja salle. Kapid on sassis, vaja koristada ja sättida, mis nõuab aega.

6) Järgmisel reedel sõidan ma Tallinna ja seejärel edasi Itaaliasse. Olen ära üheksa

päeva ja sorry, mul elamine peaks olema selleks hetkeks korras ja laste talveriided välja otsitud. Ma ei räägi siinkohal sellest, et mul puudub igasugune mõte asjadest,mida tuleks reisile kaasa võtta.

7) reedel peediti mind koolist, et ma saadaksin oma töö kuidagi ikka konkursile. Lahkusin täna kodust kell üheksa ja laekusin kell veerand viis. Selle aja sees polnud mul aega ei helistamiseks ega asja uurimiseks, rääkimata töö Tallinna organiseerimisest. Siinkohal tuleb meenutada, et koolist ei tundnud minu vastu siiani keegi huvi, ma meenusin neile siis, kui neil midagi vaja oli.

Ja nüüd ma küsin, armsad inimesed, kuidas saab üks Kudzu vastata kõigile neile nõudmistele olukorras, kus mul pole aega isegi lõunat süüa. Rääkimata sellest, et ma midagi koristaksin või teeksin. Kuidas teha kõigile minu meeldiva isiku ihalejatele selgeks, et ma pole esiteks meeldiv, ja teiseks, mul on perekond ja kodu, mis on mulle palju tähtsamad kui maad ja marjaaiad ja au ja kuulsus. Ja ma arvan, et eelnev jutt on hea indikaator mõistmaks,miks ma ei tegele ei kunsti ega käsitööga - ma lihtsalt on nii ära peeditud, et mul pole jaksu varrast pihku võtta. Sest mu lapsed, abikaasa ja meie loomad vajavad mind ju nagunii iga päev.

Kuid hoolimata kõigest loodan ma siiski, et minu sõbrad on valmis 14. okt kohtuma siin, meie majapidamises ja leppima sellega, et ma ei jõua tõenäoliselt koristada, kuid toad kütan soojaks ja süüa saab ka. Võetagu siis kaasa käsitööd ja hea tuju ning ma arvan, et alates kellu kuuest on uks valla.

Kudzu

Unistus paremast elust....

minul isiklikult puudub. Mina unistan igavesest unest, sest praegune kogemus kinnitab elamise mõttetust iga kandi pealt, kuidas ma ka ei püüaks ja pingutaks. Jah, on paremaid päevi, kus tekib lootusekiireke ja on halvemaid päevi, kus reaalsus annab jalaga näkku ja igasugune lootus kaob. Ütleme siis nii, et eneseotsingute tuhinas olen end kenasti nurka mänginud. Ja mis valikuid mul üldse on?

Esiteks minna täiskohaga tööle. Midagi ikka leiaks, ma arvan. Samas kuidas ma saan täisajaga töötada, kui ma olen nii väsinud, et ei suuda korraga rohkem kui 5 tundi üleval olla. Töö,millega ma reedel alustan, on osalise tööajaga töö ja lisaks annab korraliku palga, kuid selle saab kätte ühekorraga ja alles uuel aastal. Seniks pean ma elama ilma ravikindlustuseta, sest ma ei saa võtta end töötuna arvele, kui ma töötan, ma ei saa s-kindlustusest taotleda ravikindlustust (ma ei hakka siin seletama, miks, see pole lugejate jaoks oluline teada), ma ei saa end kindlustada ei fiena ega erakindlustuse kaudu, sest meie perel ei ole maksta ümmarguselt 300 euri kvartalis. Olen oma säästud juba mängu pannud, et maksta ära õppelaenu intressid, tagasihoidlik summa 294 euri, pluss organiseerinud lastele riideid ja kooliasju. Samas pean ma käima arsti juures, võtma ravimeid (30 euri eest kuus) ja ravima kroonilist deprekat,mis antud olukorras otse loomulikult ei saagi mööduda. Kuigi ravimid hoiavad ära hullema, tundub, et seisund on mul jälle läinud halvemaks. Ja kui seisund on halvem, on raske vastu võtta otsuseid ja astuda mingeid samme, sest ma ei jaksa, ma ei taha ja mind ei huvita. Lihtsam, oh kui palju lihtsam oleks see mõnus vegeteerimine lihtsalt lõpetada.

Aga noh, teiste inimeste unistuste nime tasub ju ikka elada. Näiteks äi on unistanud alati majakese ehitamisest, mida ta siis nüüd meie maale teeb. Just sai 1000 euri ehitajale üle antud põranda ehitamise eest. Me küll ei käi maal, sest meil pole selleks raha, kuid mis sellest. Peaasi, et äi on õnnelik. Ma olen püüdnud päris mitu kuud mehele selgeks teha, et müüme selle maakoha maha, me ei saa muidu toime oma eluga, kuid et äia unistused on tähtsamad kui minu tagasihoidlikud soovid lõpuks ometi pühenduda asjadele, mida ma armastan, siis loomulikult me maamaja ei müü. Autol ei tööta tagumised uksed, varsti laguneb see üldse tükkideks, kuid äia unistuste elushoidmise nimel on ju tühiasi käia jala või seigelda ühistranspordis. Äia unistuste nimel on OK, et ma võtan välja raha oma pensionifondist, et mul pole ravikindlustust, et auto laguneb.

Ma ei saa enam tõesti aru,mida ma tegema pean. Mu mees ei huvita lahenduste otsimisest tekkinud olukorrale, sest temal on töö ja ravikindlustus, soe tuba ja söök ning seks tagatud. Loomulikult on raske mõista minusuguse luuseri muret sellest, mis edasi saab. ma olen taibanud, et minu probleemid on ainuüksi nimu omad, ma pean need ise lahendama, ma olen ise ja ainult ise vastutav, mis iganes ka ei toimuks ja mul pole mitte kuradi kedagi, kellega oma muret jagada peale selle blogi siin. Ja ega see mind ka ei aita, lihtsalt et saan välja kirjutada valu, mis minu sees on hakanud muutuma täiesti talumatuks.

Õnn on elada me maal!

Kudzu

Aasta tropp...

see olen mina! Kusjuures mitte lihtsalt tropp, vaid korralik pedantne tropp. Suures töötoa kujundamise tuhinas panin ma väga korralikult ära kõik oma heegelnõelad. Olen neid jupp aega otsinud, aga mida pole, seda pole. Õnneks leidus üks heegelnõel, mis oli mul kahe silma vahele jäänud ja ma saan lapsele homseks mihklilaadaks mõne lillekese heegeldada, kuid kus on ülejäänud 7 tk, seda teab vaid Jumal taevas. Nüüd ma mõtlen õudusega, kas ma olen veel mingeid asju kuhugi väga korralikult pannud ja kus see koht siis ikkagi on.

Sügis saabus vihmahoogudega, mina samal ajal lobisesin rõõmsalt sõbraga. Kuna meie lauatelefon ei jaksa rohkem elus püsida, kui kümme minutit, siis kasutasin moblat. Lauakale uue aku ostmine on pidevalt edasi lükkunud seoses vajadusega maksta lõputuid arveid ja osta vidinaid, mida on tarvis küll kooli, küll lasteaeda. MM käib trennis ja kunstiringis, nüüd siis on tal idee, et tahab minna ka näiteringi. Ma ise olin laps, kes eelistas kodus omaette nokitseda või sõpradega mängida, igasugu ringid ei pakkunud mulle huvi. MM on täiesti teistsugune (loogiline, eksole!) ja kui inimene tunneb huvi toredate asjade vastu, tuleb seda soodustada.

Inglikene läks lasteaias muusikaringi ja uhab lisaks käia iluvõimlemises. Kuna ta on meil natuke päntajalg nagu tema isa ja vanaisagi, siis igasugune jalalabade treening kulub marjaks ära. Ja kuniks trennid on kodu lähedal või koolis või lasteaias, siis logistiliselt on võimalik seda kõike ka korraldada. Ning kui ma kosun, siis alustan MM-i treenimist meie linnakese suurepärase bussiliiklusega toimetulekuks.

Täna öösel ei tulnud mul üldse und. Lamasin voodis ja mõtlesin, siis üritasin magada, mis ei õnnestunud. Lõppes minu unelemine kujutlusega Gandalfist filmis "Sõrmuste isand", kelle pikad juuksed ja habe lehvivad tuules, mis puhul alati talle näkku. Aga mis siis, kui tuul puhuks tagant? Ja keerutaks tal juuksed üle näo? Või rebiks tema hõlsti tagant üles, nii et Gandalfi uhutud aluspesu ja toekad matkasaapad oleksid kaadris? Just siis, kui mulle naer eriti peale tükkis, kalpsas kohale väikene Ingel ja ajas üles abikaasa, kellele ma sain oma ideed tutvustada. Talle meeldis! Ingel pistis samal ajal oma külmad varbad mulle kõhu vastu ja arvas, et tahaks minu kaissu jääda kohe pikemaks ajaks. Varbad saime soojaks ning siis saabus hetk kooli ja lasteaeda minna. Nagu hiljem selgus, unustas abikaasa äratuskella helisema panna ning tänu Inglikesele ja minu jaburatele naljadele saime kõik õigel ajal üles.

Nojah, ma nüüd siis hakkan oma viimse heegelnõelaga tööle ja püüan seda hoida nagu silmatera.

Kudzu