Vaikne virvendus...

uskumatu, aga rohud mõjuvad! Ma tunnen end üsna reipalt, või õigem oleks öelda, et tavapärane ülereageerimine on asendunud ebatavalise rahulikkusega. Muidugi olen ma jätkuvalt unine, katsun päeval magada, kui vähegi võimalust on. Samas kui arvestada aastaid magamatust, siis unisus on normaalne nähtus. Aeg-ajalt ja üsna harva sealjuures tunnen ka kurbust ja üksindust, ega seegi kohe kuhugi kao. Põhimõtteliselt olin niisugusteks mõteteks juba ammu valmis, et kooli lõppemisega kaob sotsiaalne suhtlemine sootuks ja jäävad väga üksikud inimesed, kellega on mingigi kontakt. Nojah, see on vist vabalt valitud isolatsioon, ma arvan. Ja mul on õnneks perekond, kes mu aja ära sisustab ning et ma lõpuks suudan jälle raamatuid lugeda, siis on needki abiks. Aga vat käsitööd, kunsti ja aiatöid ma pole suutnud end veel tegema sundida. Asjad, mida olen armastanud, lihtsalt veel ootavad oma aega.

Kuid et mitte uppuda oma melankoliisse, siis tuleb keskenduda väljakutsetele nt kuidas kolmekümne euroga kuu lõpuni ära sööta hulk inimesi ja mõned kassid, ning samas toituda tervislikult ja maitsvalt. Või et kuidas endale selgeks teha, et üldse pole kahju saarele sõitmata jätta. Või kuidas tulla toime MM-iga, kellele üle kõige maailmas meeldib viriseda. Või hoopis Inglikesega, kes suudab teha jooksu pealt nii palju pahandusi, kui vähegi võimalik. Või leppida asjaoluga, et tehnilistel põhjustel ei saa paar päeva randa minna. Jaa, elu on kahtlemata väga põnev!

Kudzu

Külma Laine...

eile öösel oli õues külm nagu sügisel. Pistsin enne magamaminekut nina ukse vahelt välja ja leidsin, et soojas toas paksu suleteki all on ikka palju parem. Peale jaaniööd on minu unerütm totaalselt sassis ja und ei tule enne kolme öösel, mis muudab mind veelgi öökullimaks kui ma ennegi olin. Ja üldse on liiga valge, linnud laulavad kah kole valjusti, no ei saagi ju magada.

Kirsid hakkavad valmima. Puud on marjade all lookas ning kui me kiiresti midagi ette ei võta, siis needsamad valjuhäälsed linnukesed, kes mul magada ei lase, pistavad kirsid ise nahka. Mul pole muidugi kahju natuke kirsse ära anda, kuid samas tahaksin ikkagi suurema osa ise ära süüa. Ma olen lapsest saadik kirsihull. Meil ei kasvanud maal rohkem kirsse, kui kaks marja ühel hädisel puukesel ja seega ei saanud ma lapsena kirssidest iialgi isu täis. Käisime küll õega mahajäetud taluaedadest neid korjamas, kui õnnestus enne külalapsi jaole saada, aga ega needki puud palju kandnud ja marjad kasvasid nii kõrgel ka, et olid enamasti kättesaamatud. Mäletan, et aeg-ajalt vedasime endaga üht vana taburetti kaasas, siis oli lootust suuremale marjasaagile. Tänapäeval muidugi enam niisugust nalja teha ei saa, sest kõik maad on kellegi omad. Siin lähedal on koguni järve kaldale pandud kuri erajärve silt, kuigi minu meelest ei saa EW-s veekogusid osta ega müüa. Aga võib-olla ma eksin. Võib-olla saavad rikkad endale ka järvi lubada.

Täna paistab olevat päev, kus paistab päike. Saame ehk lastega mänguväljakule lonkida ja võib-olla ka teha pisikese tripi kuhugi marjametsa. Metsmaasikad on head, eriti kõrre otsa aetuna! Seda oskab hinnata MM ja ta tahab ise marju kõrre otsa ajada, aga meie aia mõnest maasikast ühe korraliku kõrre jaoks ei piisa.

Kudzu

Jaani jalast, meest ...?

millest iganes. Likvideerin oma võla armsate lugejate ees ja postitan ühe jaanilaubase lookese. Jah, jaaniaeg on ilus aeg - sääsed on külma tõttu peitu pugenud, joped, teksased ja paksud kampsunid suvekorterist välja otsitud. Grillmasina ääres saab ilusti vihmavarju all istuda ja nautida lõkketule soojust. Suure palavaga poleks see ju üldse nii meeltülendav, kui praeguse ilmaga. Ja üleüldse oleks kõige parem teki all lesida, lugeda midagi muhedat ja juua kuuma teed, sest alkoholi mina paraku endale hetkel lubada ei saa - mis ei ole üldse probleem õnneks. Õhtul veame enda vanad kondid õe poole jaanikut pidama, enne veel istume natuke oma perega ja tšekime, kas minu enda väikeste käekeste poolt kokkumätsitud kuivmarinaadis liha üldse süüa sünnib. Mul oli miskine retsept ka, aga noh, lähenesin loovalt ja lisasin mõnda asja natuke ka oma maitse järgi. (ja maitse järgi sool, nagu laulis Melkerson:).

Eile käisime kukeseeni otsimas. Neid ei olnud kodus. See-eest leidsime metsmaasikaid ja korjasime lastele pisikese kopsikutäie. Ma kahtlustan, et nad eelistasidki maasikaid seentele. Metsas leidus küll mõningane kogus essuseeni, mis annab lootust, et küll need kukekad ka oma nina välja pistavad. Peaasi, et liiga külmaks või liiga kuivaks ei lähe.

Muidu kulgen vaikselt ja väga uniselt. Kui päeval ikka kolm tundi lõunauinakut ei tee, siis magan järgmisel hommikul poole päevani. Eks see väsimus tuleb lihtsalt välja magada, ilmselgelt on rumal loota, et mitme aasta pikkune magamatus kaob nagu võluväel mõne nädalaga. Õnneks on mehel puhkus ja ma saan endale neid päevaseid uinumisi lubada. Einoh, kui ikka und jätkub, siis on elu päris hea, sest on olnud aegu, kus ma pole saanudki sõba silmale, mis on palju hullem kui ülemagamine. Mäletan, et isegi unerohud ei mõiganud, sain ikkagi ainult paar tundi magada ja siis oli uni kadunud nagu mutiauku. Jaa, olid ajad!

Soovin kõigile mõnusat jaani ja ilusat suve ning ärge siis üle lõkke hüppamist unustage! Ööseks aga pange padja alla üheksat sorti lilli või siis hunnik põhku, on peaalune kõrgem ja unenäod pidid ka värvikamad tulema.

Kudzu

1-minuti sai...

on sai, mis süüakse ära 1 minuti jooksul. Käib üleüldine kiire matsutamine ja ongi otsas, justkui oleks meie pere puhul tegu Musta Mandri näljahädalistega, kes pole peale leige vee ja kopitanud hirsi kunagi midagi muud süüa saanud. Vähemalt nii juhtus eile saiaga, mille õhtul küpsetasin, et täna homikul oleks midagi hamba alla pista. Hommikuni saiakesele eluiga kahjuks ei jätkunud ja et pärm sai ka otsa, siis peab järgmist saia ootama vähemalt õhtuni. Tundub, et pean küpsetama kergeks lõunaooteks hoopis pannkooke.

Seti on muutunud väga osavaks ja avab ise välisukse ning tuleb tuppa ja pärast ei nõustu ei välja ega üles minema. Muidugi on väljas üksinda igav olla, eriti tänase jaheda ilmaga. Niisiis lamab meie suur koer pulksohval ja tukub. Seti on tegelikult väga mõnus koer, kuigi algul tundus, et ta on lootusetu ja õppimisvõmetu ning pakatab niisugusest energiast, millest meie jõud lihtsalt üle ei käi. Tõsi ta on, et iiri setterid saavad arunatukese pähe aeglasemalt kui teised koeratõud, aga kui see lõpuks käes on, siis on tegu väga sõbraliku, armsa ja rõõmsa loomaga.

Ja mida me siis teeme suvepuhkuse ajal? Molutame kodus loomulikult. Kodus on hea molutada tegelikult, eriti siis, kui ma saan asjadel silma peal hoida ja tagada, et siin väga suureks seapesaks ei muutuks. Siis on vaja teha natuke remonttöid, kui vähegi raha jätkub ja selle nimel pongestab abikaasa lisatöid teha. Ja kui aega üle jääb, saab kuulata linnulaulu, imetleda aias lilli ja süüa tervislikku suvist toitu kõikvõimalike ürtide, salatite ja köögiviljade näol. Esimesed värsked kartulid on ära proovitud, olid ikka head küll! Varsti saab minna seenele, seegi on üks suvistest rõõmudest, mille üle küll meie peres ainult mina headmeelt tunnen. Teised millegipärast ei armasta metsas lonkida ja vahetpidamata küürutada. Noh, mina ei lase end teiste norgus ninadest muidugi heidutada ja lasen end suvel üha uuesti seenemetsa sõidutada.

Eestimaa üürike suvi on imeilus, ei vahetaks seda millegi vastu (masendavad talvekuud annaksin kohe ära, kui keegi sooviks).

Ja nüüd pannkooke küpsetama!

Kudzu

Muudkui lõppeb...

igasuguseid asju. Täna on meie piigadel viimane päev hoidja juures - MM-il üldse viimane kord enne kooli ja Pisike Pai Paharet jätkab oma toimetusi juba tavalises lasteaias. Meie pesamuna on üks haruldane pahandusekott - näiteks lõikas ta kääridega katki ühe suure padja, põhjendades oma tegu sellega, et talve ju enam pole. Kääre ei maksa talle kätte anda igatahes. Eile valas ta MM-i pildile vett, millest tekkis tohutu tragöödia. Meie vanem piiga on niigi draamakuninganna ja et nad olid käinud matkamas, siis väsimuse tõttu tekkis igast asjast probleem. Näiteks oli justnimelt eile vaja selgeks õppida kingapaelte sidumine ja kui see siis kohe välja ei tulnud, voolas pisaraid ojadena, samas ei jätnud lapsuke ka oma missiooni pooleli. Ütleme nii, et minu kannatus sai kõvasti proovile pandud. Õnneks läksid neiud kiirelt magama ja ma sain Dexterit vaadata.

Minul on täna viimane päev enne lapsukeste suvepuhkust. Võtangi viimast - ei tee mitte midagi, vaid kavatsen lugeda ja molutada kohe täiel rinnal. Esmaspäevast algab igapäevane tants ja tagaajamine, õnneks teisipäevast koos abikaasaga, kelle kauaoodatud puhkus peaks sellest hetkest pihta hakkama. Eks siis näha ole, millega oma päevi sisustame, randa paistab et ei saa, kuid eks koduski ole ühtteist tegemist, nt puud vaja riita lappida. Jaanilaubal pidada vihma sadama, noh, eks siis tuleb lõket teha vihmavarju alla peitununa. Eriti romantiline, eksole!

Ja nüüd kibekiiresti molutama!

Kudzu

Kodu, kallis kodu...

siin ma nüüd olen, rännuteed lõppenud. Maailm muutub tibatillukeseks, aga see-eest armsaks. Mingil hetkel tuleb jälle teha valikuid ja kuhugi suunduda, kuid praegu naudin just seda paika maamunal ja neid inimesi, kes siin minu ümber on.

Ma tahan tänada kõiki, kes sellele teekonnale kaasa elasid ja kaasa aitasid! Kes pakkusid öömaja ja seltskonda, kes toetasid raskel hetkel ja elasid kaasa rõõmsatel momentidel. Kes lugesid ja andsid tagasisidet. Kes julgustasid jätkama.

Ja siin ma nüüd olen - kuigi veel väsinud, samas valmis vastu astuma suvele ja kunagi ehk ka uutele väljakutsetele.

Kudzu

Eks ta ole...

täna sõidan päälinna, viimane ööbimine ja viimane püha üritus. Siis keskendun kõigele muule, mis on üleüldise molutamise tõttu tegemata jäänud. Päike tuli ka välja, mis muidugi bussis loksudes ei ole just suur pluss. Samas vaikselt loodan, et kes see ikka keset teisipäeva pealinna sõidab ja ma saan akna alla istuda ning paar tundi tukkuda, kardin bussiakna ette tõmmatud. Suvel tuleb ju maal olla ja aktiivselt puhata, pealinna tolmu sisse ei taha keegi vabatahtlikult minna. Samas on elu näidanud, et bussid on pidevalt täis mobiiliga vestlevaid inimesi, katsu sa seal magada. No näis!

Aias askeldavad lehetäid. Igavesed tüütused - püüdsin neist leebete meetoditega lahti saada, st veejugadega eemaldada, aga ei, olid teised jälle kohal. Lisaks on lehetäid roninud ühele toakannikesele. Võtsin siis täitõrje appi ja lasin kõik üle. See peaks olema looduslik tõrjevahend ehk rohelise seebi segu ja ma väga loodan, et roosid selle peale ei vihasta. Aias on üldse huvitav liikuda - kuna ma ei mäleta üldiselt, kuhu ma mida kasvama olen toppinud, siis üllatusi tekib pidevalt. Mul on hea meel selle üle, et kunagi Kambja metsast leitud kollased päevaliiliad on mõlemad kenasti juurdunud ja õitsevad just praegu. Ilmselt olid nad kellegi aias liigselt ruumi võtnud ja metsa ära pagendatud, kaevasin osa neist kaasa ja istutasin enda peenrasse. Siis on mul veel üks väga võimas murtudsüda (roosade õitega), mis on ühe raksu juba õitsenud ja nüüd on endale uued lehed ja uued õied kasvatanud. Ilmselt sai see lilleke õigele kohale, sest teine roosa suures peenras ei taha eriti lopsakaks kasvada.

Nüüd ma peaksin välja mõtlema, mida selga panna. Põhjas on vist külmem kui meil siin. Pole eriti pidulik minna kursakaaslastega kohtuma teksapükstes ja T-särgis, samas külmetada ka nagu ei tahaks. Oi dilemmad, dilemmad! Riietumine on nii keeruline ja tüütu tegevus. Juuksurisse ka ei jõudnud - ei jaksanud orgunnida end kuhugi, raha ka eriti pole. Noh, küll ma midagi välja mõtlen, panen kuidagi kinni või puhvin justnimelt üles. Eks see näha ole...

Kudzu

Midagi hingele

igatepidi ilus, võimas, kõnekas. Kunst.

Sm unetud...

olen täiesti uues olukorras - praktiliselt igal öösel kella viie paiku läheb uni ära! Kohutavalt tüütu, sest ma tüüpilise öökullina ronin magama poole öö ajal ja seega pole mingit jaksu jäädagi kell viis varahommikul üles. Täna ärkasin muidugi sügelemise peale - olen üleni sääsepunnidega kaetud ja kenasti lapiline. Mina ei tea, kuidas sääskedega võidelda, koguaeg ei taha ju olla kaetud Off´i või mõne muu mürgise ollusega. Ja muidugi ajab eriti vihale, et lõpuaktusele lähen ma nagu mingit kahtlast tõbe põdev Lapi-Liisu, sest mul on ilma varrukateta must kleit ja kõik sääsepunnid saavad uhkelt eksponeeritud.

Nädalavahetuse kuumalaine veetsime üpriski mõnusalt. Olen käinud ujumas, ujumas ja veelkord ujumas, Pangodi järves ja Pulli järves. Viimane neist on eriti mõnus seetõttu, et seal on imeliselt vaikne ja rahulik olla, kohalikel on mingi teine koht ilmselt, ja seetõttu saime uhkes üksinduses viibida ning viimase hilisõhtuse ujumise ajal ei pidanud isegi ujumisriideid selga toppima. Abikaasa ei saanud oma liimendavate sääsepunnide tõttu ujuma tulla, pidi vaeseke kaldal passima. Teisalt ei armasta ta külma vett ja ujumist sellist kirega nagu mina, õnneks!

Lauba viisime lapsed äia hoida, kes sünnitalus talgutel osales. Meie saime siis oma maal muru niita ja veeta aega kahekesi, mis teatavasti on sama haruldane nähtus kui kuuvarjutus (st vahel ikka juhtub, kuid siiski mitte iga päev). Pärast läksime põnnidele järele ja vestlesime natuke mehe isapoolse suguvõsa esindajatega, kes olid ka talgutele kogunenud. Äi uuris, millal saarele tuleme ja kui vastasin, et ilmselt ei tule üldse, karjatas dramaatiliselt:"Kelle jaoks ma seda kõike siis teen!". Esimese hooga ei osanud ma reageerida muuga kui vaikimisega, hiljem järgi mõeldes on mul küsimusele vastus olemas - muidugi oma armsa naise sõpradele. Meile öeldi juba ammu ära, et juulis meil sinna asja ei ole, eksju, nüüd selgus, et ka jaanipäeval on seal mingid teised inimesed. Pidevalt on maja broneeritud mandrisuvitajatele, meie ei saa end sinna kuidagi vahele pressida. Keegi ju ei küsi, millal meile sobiks - mu mehe puhkus on tavaliselt juulis, sel aastal erandkorras juuni keskelt juuli keskele. Ja et juunis raha netu (tuletan meelde meie autosaagat), siis jääbki sõit ära. Meie ei ole vastutavad selle eest, et ämma sõbrad on tähtsamad kui oma lihased lapselapsed, eksju!

Üldse tundsin ma end nagu friik seal kokkusaamisel. Nagu üks eriti valge vares, suisa albiino. Eriti muidugi vihjete tõttu suunas, et ma ei teeni üldse raha, vaid muudkui õpin ja kulutan, eksole. Koduteel valasin natuke pisaraid, sest mul tekkis kohutav süütunne selle pärast, et olen siukene nagu olen, et normaalsete korralike inimeste maailmas pole minusuguste jaoks kohta, et minu haridus ja haritus ei lähe kellelegi korda, et meie toimiv suhe abikaasaga ei ole justkui kiiduväärt, mis siis, et niisugused suhted on tänapäeval üsna haruldased. Ma sain väga selgelt aru, et suhetes ämma ja äiaga ei toimu iialgi mingit muutust, nende jaoks ma jään ebameeldivaks persooniks, mida ma ka ei teeks. Õigemini küll mõnda asja, mida ma teen, nad aktsepteerivad, samas see, kes ma olen, on neile vastuvõetamatu. Seepeale võib dramaatiliselt karjatada, et kõigile ei peagi meeldima! Minu jaoks pole tegu siiski meeldimise küsimustega. Pigem on probleem selles, et ma pean leidma endas jõudu leppida sellega, et mingite inimeste jaoks olen ma friik ning seda muuta ei saa. Ja et mingites kategooriates mõeldes on neil õigus, siis tuleb mul enda puhul leppida tõsiasjaga, et ma olengi rõvedik. Mis ongi asja juures kõige raskem - aktsepteerida endas osa, mille puhul ma ei saa päris hästi aru, miks see seal eksisteerib. Aga õnneks võtan ma rohtu ja minu pisarad lõppesid siiski otsa ning hetkel ei aja see mind enam masendusse. Eks ma ikka pikapeale lepin oma paaria rolliga. Igas suguvõsas peab ju must lammas olema, miks siis mitte mina?

Nüüd ma lähen ja sügan natuke sääsepunne ja siis sügan natuke veel ning vaatan, mis aias huvitavat on. Palavus kadus nagu mutiauku, taimed saavad ka lõpuks kergemalt hingata. Pojengid õitsevad, ebajasmiin õitseb, esimene roos õitseb. Suvi on ikka nii ilus ja päike paistab ühtmoodi nii minu kui väärikate inimeste peale!

Kudzu

Satikate hooaeg...

on ikka palju sääski sel suvel! Ja siis veel lehetäisid - lademetes, kõik minu roosidele laotunud! Avastasin ka õielõikureid (ma ei tea, mis nende nimi tegelikult on, igal juhul on need mingid vastikud putukad) ja et päästa roosikesed enne kui hilja, veetsin pooltunnikese õhtuses aias, et roose voolikust üle lasta (lehetäide eemaldamiseks). Samal ajal ründasid mind sääskede hordid, tulemuseks uued värsked sääsepunnid, mis õnneks enam väga hullusti paiste ei lähe. Kuid hea uudis on see, et kuuma tõttu on tigusid hulga vähem, nii et ma siiski loodan mõningast õieilu oma aias näha.

Minu armas mees sügas oma sääsepunne liigse innukusega ja on nakatunud nahapõletikku, millega kunagi MM hädas oli. Tekivad suured liimendavad laigud, mis aina kasvavad ja kasvavad, ainuke ravi on antibiots. Iseasi muidugi, kas õnnestub perearstilt see välja nuruda, tavaliselt lastakse asi enne korralikult käest ära. Mäletan, et vanema poja lõpuaktusel oli MM üleni briljantrohelisega kaetud, mis muutis tema välimuse eriti metsikuks ja mis lisaks ka ei aidanud. Kokku kestis see haigus oma kolm nädalat ning paranes välgukiirusel juba peale esimest tabletti.

Eilne arstilkäik kinnitas, et ma olen üliterve välja arvatud arunatuke. Viskasin nalja, et hakkan õige doonoriks, mille peale arst karjatas, et kindlasti mitte! Esiteks ravimite pärast, ja teiseks on mul nii madal vererõhk, et mult ei saa verd võtta, kuna siis läheb rõhk veelgi alla. Üldse on väga naljakas, kuidas kõik hoolitsevalt küsivad, ega mul pea ringi ei käi jne. Ma olen ju kohanenud rõhuta elama! Kusjuures ma siiani ei saa aru, miks alarõhku ei peeta haiguseks. See tekitab väga vastikut väsimust, uimasust ja töövõime kadu eriti just meie sagedaste madalrõhkkondadega kliimas. Üsna tüütu on poolkoomasena ringi kõmpida. Arvan, et kui keegi leiutaks toimiva erguti, mis ei oleks üksiti tervisele kahjulik nagu ergutid kipuvad olema (nt kohvi, sigaretid jne), siis see tegelane saaks miljonäriks ja kõik madalarõhulised austaksid teda nagu pühakut, kindel värk!

Kudzu

Mehed-naised, üks-kaks-kolm...

lugesin üht blogi, kuhu oli postitatud väga kummaline kommentaar seoses koolivägivalla ja kiusamisega. Ma ei hakka siian linki panema ega ka seda kommentaari ära tooma, vaid lisan mõned isiklikud mõtted sugudega seoses. Tean ette, et tegu on tundliku teemaga ja mul pole midagi selle vastu, kui tekib elav diskussioon, nii et andkem tuld!

Inimesed on maailmas ringi kõmpinud pikka aega ja vaikselt arenenud niisugusteks nagu me oleme. Erinevalt loomadest suudame me luua enda ümber ilu, me mõtleme ja arutleme asjade üle, meil on keel, et omavahel suhelda. Pole enam nii, et kellel suurem rusikas, sellel rohkem õigust, vaid empaatiavõime ja altruism on osaks inimese loomusest ja muuseas toimib see justnimelt liigi säilitamise huvides. Kindlasti on meis kõigis olemas ürgseid instinkte ja ellujäämiseks vajalikke oskusi, kuid väita, et mehed on agressiivsed ja seetõttu selgitada näiteks koolivägivalda stiilis, et nõrgemad on liigi säilimise huvides vaja ää hävitada (isegi kui selline mõte on teadvustamata), on natukene rumal. Inimkond pole mitte selleks maamunal, et tegeleda ainuüksi liigi säilitamisega. Meie elame juba ammu nii, et tegeleme asjadega, millel pole liigi säilimise seisukohast mingit mõtet nt kunst. Inimesel on ikka muid mõtteid ka peas, kui korralik kõhutäis, kena kepp ja siis naabripoisse peksma! Nii nagu me tänapäeval ei räägi enam, et kõik käib ümber sugutungi ja surmahirmu (sest on nii palju muid lähenemisi, millele toetuda, ja ime küll, need ka töötavad), siis ei saa me rääkida inimese puhul ka ainult liigi säilimisest. Loomulikult on inimkond on kena segane loomaaed, kus osa testosteroonist pakatavaid isasinimesi igatseb tagasi kiviaega, kus saaks elada ilma igasuguse muu mõtteta, kui eelpool nimetatud kepp, keeks ja keretäis. Mulle paraku niisugune lähenemine ei sobi ja ma keeldun olemast loom (ausalt öeldes on see väide loomade solvamine, sest küllap osad neist mingeid mõtteid hauvad ja kuidagimoodi end väljendavad), kui sobib, ja mehed, kellega mina olen elus kokku puutunud, pole valdavalt olnud kepp-keeks-keretäis tüüpi isendid. Mind isegi nagu solvab, et meessugu peetakse agressiivseks ja peksuhimuliseks. Erandite vastu küll ei saa, kuid ärgem siiski üldistagem.

Ma olen siin ennegi öelnud, et mulle mehed meeldivad. Ausalt kohe! Olen kohanud muidugi igasugu isendeid, kuid suurem osa meesinimestest on olnud põnevad isiksused, kellega suhtlemine on pakkunud rõõmu ja rahuldust. Võimalik, et põhjus on minus: valin välja inimesed, kes on mulle kuidagi hingelähedased ja et ma pole eluski olnud tank, kes üle laipade sõidab, siis justnimelt sellised liigi säilimise mõttes nö nõmedad mehed on mulle väga meeldinud. Noh, ma mõtlen selliseid mehi, kellega on võimalik maailma asju arutada ja kes ei hau peamiselt mõtteid sellest, kuidas kellelegi taha keerata, seejärel õlut kaanida ja teleka taha vormelisõitu vahtima jääda. Tõe huvides tunnistan, et mingil eluperioodil puutusin kokku ka selliste meestega - nad olid sigaigavad, ütleks. Lugemus null, huvialad null, mõtlemisvõime kah null - mnjaa... Mismõttes nemad nagu liigi säilitamise huvides paremad on, kui näiteks mõtlemisvõimelised, empaatilised ja arukad mehed?

Mulle tundub, et kahe soo kooseksisteerimise alus on justnimelt mõistmine. Et mina saan aru sinust ja sina minust. Me ei taha üksteist muuta, me lihtsalt aktsepteerime erinevusi. Mina mõistan, miks minu abikaasa ei saa korraga nõusid masinasse panna ja minuga samal ajal rääkida, ja abikaasa saab aru, et mina võin lisaks nõudepesule ja temaga suhtlemisele ka kokata ning lastele muinasjuttu rääkida. Et meie individuaalsed plussid annavad kokku rohkem kui nende summa, ja meie individuaalsed miinused on lihtsalt meie eripärad. Mina usun harmoonilistesse suhetesse, usun meestesse ja naistesse ja las ma usungi! Keegi peab ju idealist kah olema:)

Kudzu

Sajandi kompliment...

eile helistas miskine raamatumüüja, kes minu häält kuuldes küsis, kas ma olen alaealine. Vastasin, et enda teada mitte. "Kui vana te olete?" küsis müüja nõudlikul ja isegi pahasel häälel. Kui olin talle vastanud, oli neiu tükk aega kohmetu ja kukkus vabandama, et oi, teil on nii noor hääl. See oli päris lõbus lugu, kuigi raamatut ma muidugi ei ostnud, hoolimata kaunitest komplimentidest. Vaat kui hea, et pole videotelefone, sest minu väljanägemine ei jäta kahtlustki, et tegu pole teps mitte alaealisega, vaid õitsvas keskeas provvaga. Ja ma ei saaks ühtki komplimenti aastas oma õrna hääle eest!

Tegelikult ei tahaks ma ealeski olla uuesti noor inimene. Noor on kole raske olla, veel palju raskem kui keskealine, mured noortel on suured, teate küll, identiteet ja tulevik ja suhted - kõik teravad küsimused on pidevalt päevakorras. Keskea rõõmud on ka mõnevõrra tagasihoidlikumad, see on selge, kuid pigem väiksem ports rõõme kui tonn maailmavalu. Ja keskealisel on toeks hunnik elukogemust, mis muidugi ei taga, et vigu ei teki või valearvestusi, samas on neist võimalik justnimelt elukogemusele toetudes õppida. Siis ma mõtlen veel, et kui keskeas on olemas mingisugune stabiilsem suhe vastassooga, siis pole vaja pongestada ka välise atraktiivsuse pärast. Ma ei arva, et keskealine peaks kandma lottis pükse ja väljaveninud kampsunit, kuid samas on olulisem teiste arvamusest kindlasti see, kuidas end oma riietes tuntakse. Ei pea enam püüdma inimestele meeldida, tundub mulle. Võib vabalt ka mitte meeldida.

Siinkohal saab muidugi karjatada, et ärgu ma õigustagu siin vanaduse rõõme, sest noorus on ilus aeg ja minus räägib lihtsalt kadedus! Ei räägi kadedus, ausalt, ma olen noor ju olnud - fotosid vaadates tundub, et päris kena tütarlaps isegi (sel ajal ma vihkasin ennast, sest ma olin liiga kõhn ja liiga kole ja liiga teistmoodi, oijah), aga vaata noored pole kunagi keskealised olnud. Ja selle mätta otsast vaadates saan mina hinnata noorust küll, aga noored keskiga mitte. Näed siis, milline eelis!

Kudzu

Aeg maha!

Kõlkudes tavapärase apaatia ja mittetavapärase uimasuse vahel olen otsustanud aja maha võtta. Kõik asjad, mis vähegi ebameeldivamad tunduvad, lükkan lihtsalt edasi juuni teise poolde. Siis algab abikaasal lõpuks ometi ka puhkus ja veelgi enam - selleks hetkeks on ehk ravimi mõju ka ilmnenud. Pärast viimaseid pongestusi ja üleelamisi tahaksin natuke logeleda ja arvan, et olen selle kuhjaga ära teeninud.

Tsenseerin kiirelt teksti. Tundub, et oktoobris ootab mind reis Itaaliasse. Koos emaga. Käisin välisriigis viimati 2002. aastal, oijah. Ma muidugi ei tea veel hetkel, mis minust üldse sügisel saab. Kas õpin edasi või hakkan ettevõtjaks või jään koduperenaiseks, kes vabal ajal tegeleb kunstiga. Mitte midagi ei tea. Aga Itaaliasse tahaks küll. Äkki ootab mindki viinamarjaistandus ja minust saab hoopiski veinitööstur?

Avarda maailma...

pese aknad puhtaks! Ja kui see on tehtud, avaneb hoopis teine pilt! Isegi taolilled näevad palju värskemad välja, eriti muidugi peale varasuvist dušitamist. Niisiis olen ma alates reedest koristanud, koristanud ja veelkord koristanud. Nagu eelpool mainitud, kulgen ma tavalisest aeglasemas tempos, mis tähendab, et kui tavaliselt sain segadusest jagu päevaga, siis seekord kulus kolm korda rohkem aega ja see polnud üldsegi mitte suurpuhastus. Kui ikka jätta kuude kaupa kõik tegemata, siis muidugi on tööd rohkem ka, see on selge. MM ja Ingel lõid ka kaasa, tekitades jooksvalt uut segadust ja pestes puhtaks hulgaliselt aknaid sh vannitoa akna, mis on pisike ja just paras käeharjutamiseks. Kui lapsed olid kannatlikult oodanud, millal koristustööd lõppevad, käisime jõe ääres, veendusime, et seal on iga meetri peal kaks kalameest ja kui pole kalamehi, on veesuusatajad ning kaatritega kihutajad, ning kulgesime hoopiski lähedalasuva järvekese äärde. Järve äärde oli siginenud suur kiri, et tegemist on erajärvega (minuteada Eestis ei saa veekogusid endale osta, aga noh, keda need reeglid siis ikka huvitavad, kui pappi on), sellest hoolimata leidsime paiga, kus lapsed said esialgu varbad ja siis terve keha vette kasta. Vesi oli soe muuseas. Kavatsen täna endale ka mingisuguse ujumisvõimaluse välja võidelda, olen seda talv otsa oodanud. Loodetavasti ei kuku päevitusriided seljast ära - eelmisel aastal just ostsin uued!

MM väljastas Inglile ühe huvitava dokustaadi tekstiga: "Diplom. Ingel. Olid väka tubli! Tervitades Direktor". Võõrsõnade kirjutamisega paistab, et probleeme ei ole. Ja nii armas on see, et väga on kirjutatud k-ga. Muidugi see tekst iseenesest on väga naljakas ja peegeldab meie MM-i olemust üsna täpselt. Vahel ma mõtlen hirmuga, et mis temast saama. Ta on väga õrnuke, heitub kergesti ja kaldub virisema. Ilmselt on minu depressiivsus temasse tugevama jälje jätnud, kui ma tahaksin. Sellest mõttest saab oma süükoormale muidugi kenakese lisa, sest ega need süütunded ja kurvad mõtted pole mind maha jätnud, keerlevad lihtsalt väiksema intensiivusega. Samas loodan, et kui ma olen nüüd rohkem kodus ja mul on tema jaoks aega, siis ehk natukene saame seda kõike klapitada. MM-i sooviks on minuga koos kunsti teha, eriti kui ta aru sai, et ma käin mujal sellega leiba teenimas. See võib tunduda tõesti alatu, et emal on aega võhivõõraste jaoks, aga oma lastele ei jagu energiaraasugi. Nii ma siis loodan, et me saame suvel teha kunsti nii et vähe pole. Mul on üks lõuend ka veel järgi, meeles mõlgub lubatud maal heale sõbrale. Arvatavasti saan sellega suve jooksul maha, idee on olemas, natuke vaja veel värve juurde hankida.

Eks ma siis nüüd lähen ja uimerdan edasi. Teha on nii, et vähe pole.

Kudzu

Uina-muina...

algul tundus, et rohi mingeid kõrvalmõjusid ei tekita. Ei olnud justkui üldse mingit tunnet, mis nüüdseks on asendunud eriti rämeda ajutegevust halvava uimasusega. Liigun aegluubis, suutlikkus on nii madal, et läbi häda õnnestus päeva jooksul korda saada kaks tuba ja sedagi mehe kaasabil. Lastele muinasjutu rääkimine oli tõeline katsumus, sõnad kippusid sassi minema ja üldse räägin ma tavapärasest poole aeglasemas tempos. Väga imelik on olla igatahes. Samas ütles arst, et algul võibki minna üldse hullemaks ja et kõrvalmõjud kaovad üldiselt nädalaga. Häda on muidugi veel ka selles, et mind on tabanud igakevadine sääseallergia. Osa sääsepunne muutuvad umbes 5-6cm läbimõõduga paistes larakateks, mis vastikult sügelevad ja alles paari päeva pärast moonduvad tavaliseks punasteks sääsekupladeks. Samas ei tohi ma tarvitada mingeid ravimeid ilma arstiga kooskõlastamata, nii et allergiarohtu võtta ei saa ja nädalavahetusel ei taha arsti ka tülitada. Loodetavasti kohaneb organism lõpuks sääskedega ära, muidu olen varsti üleni paistes nagu õhupall. Selline kena lapiline pallike, mis kahjuks ei suuda taeva poole lennata, vaid veereb kolinal mööda maad.

Rohkem ma kirjutada ei jaksa. Ma ei teadnudki, et see on nii kurnav tegevus!

Kudzu

Vägev värk!

Meie vaarikate all laius veel eilse õhtuni metsik naadipõld. Paksud, läikivate lehtedega naadid - ökoinimese unistuste hommiku-, lõuna- ja õhtusöök. Kuna mina ei ole kahjuks nii öko, et umbrohi supiks keeta, olin sunnitud veetma tunnikese sääskede seltsis ning vaarikad naadinuhtlusest vabastama. See oli minu eilse päeva töö! Ega ma rohkemaks suuteline polegi, vaikselt jupikaupa midagi nokitsen ja loodan, et ehk viitsib nädalavahetusel abikaasa mind aidata koristamisel. Tolmukiht on muutunud juba nii paksuks, et varsti võib alustada arheoloogiliste väljakaevamistega. Ja olgem ausad - ega mina siin ju üksi ei ela. Ikka peavad teised ka kaasa lööma, kuigi aed on jäänud küll ainuüksi minu pärusmaaks. Ja sellega ma olen täitsa nõus. Aias nokitsemine on teraapiline tegevus kasvõi ainuüksi seetõttu, et sellel on näha ka tulemust. Kohe samal päeval umbrohi kasvama ei hakka, pluss muidugi taimede tänu õite ja viljade näol. Koristamisel, vastupidi, langeb tolm vanale kohale minutitega ning juba samal õhtul tundub, et meie majas pole sajandeid midagi liigutatud.

Sääski on sama palju nagu eelmisel aastal. Panime sedakorda ka paar sääsevõrku üles, kuigi ma olen veendunud, et sääsed imbuvad tuppa isegi mikropragudest. Niitsin hetk tagasi tänava äärest muru ja juba on käed kaetud suurte kupladega - muruniitmise ajal ei saa ka sääski ära ajada ega maha lüüa, käed on ju mõlemad kinni. Samas igapäevaselt end mingi keemiaga üle lasta ka nagu ei tahaks, pigem sügan sääsepunne. Mõtlesin, et meie kliimasse sobiksid sellised võrgust kostüümid, mis on konstrueeritud krinoliini põhimõttel. Loivad nendes ringi, käte jaoks on tehtud kindakohad ka, et töö seisma ei jääks ja ei mingit sääsejama. Lapsena me muuseas küll võistlesime omavahel, kellel on rohkem sääsepunne ja kelle punnid on suuremad. Siis ei osanud nagu kurta, et sääski on palju või pidevalt sajab või on liiga palav. Asjad tundusid enesestmõistetavad, need lihtsalt olid ja igal asjal ning igal ilmal olid omad plussid, isegi sääsepunnidel.

Kudzu

Katus sõidab...

vot nii! Kaalulangus ja väsimus ei ole tingitud mingist kehalisest haigusest, sest ma olen totaalselt terve inimene. Vereproovi järgi võiksin minna kohe täna doonoriks. Mul pole viga mitte midagi muud, kui et aju ei taha teatud aineid toota ja seepärast istun ma selles augus, kus ma praegu istun. Oli kaks pisihäda, endokriinsüsteemis midagi logiseb ja süda teeb ka natuke nalja, kuid need on nii väikesed kõrvalekalded, et ei ole märkimist väärt. Ja nüüd ma siis hakkasin tänasest rohtu võtma. Eks nüüd näha ole, kas ja kuidas mõjub.

Iseenesest on psüühikaprobleemid asi, mida ma ei saa jagada eelmise põlvkonnaga ehk konkreetses situatsioonis ei oma emaga ega mehe vanematega. Kunagi oli see ju katastroof, kui psihhiaatrit külastasid, märk küljes terveks eluks; niisiis on psüühikahäire midagi, mille suhtes neil on tugevad eelarvamused (see pole mitte minu paranoia, vaid nad on verbaalselt neid seiuskohti ka väljendanud). Meie vanemate põlvkond on üldse väga elujõuline, nende lapsepõlves toimis looduslik valik ning nõrgemad lihtsalt surid ära. Tugevale inimesele ei saa kahjuks öelda, et näed, ma põen sellist haigust, nende jaoks on tegemist häbistava diagnoosiga, mis viitab üksiti asjaolule, et tegu pole teps mitte täisväärtusliku tubli tööinimesega. Et kui ma niigi olen paras äpardus ja kõigi sündsate inimeste hirm (no kes see normaalne tööinimene vahetab vanast peast eriala? sünnis on surra ühe ametiga, soovitavalt terve elu elada ja töötada ühes kohas, ja otse loomulikult ei abielluta mitu korda ja lapsi ei saa ka olla rohkem kui üks või kaks). Samas tunnen, et vahel oleks nii vaja jagada oma muresid endast vanemate ja kogenenumatega, kuid midagi ei ole teha, niisugust võimalust pole mulle kahjuks antud. Kahjuks olen mina tavaliselt see vanem ja elukogenum, kelle käest teised inimesed saavad nõu ja abi küsida, olenemata küsija bioloogilisest vanusest. Kah jälle paratamatus!

Ma tahaksin jälle olla vana hea mina ise. Tahasin jälle suuta teha asju. Tahaksin olla suuteline inimestega suhtlema. Tahasin liikuda normaalkiirusel ja mitte tunda end nagu mingi kallerdis või käkk või kärakas. Tahaksin rõõmustada selle üle, et ma sain kooliga ühele poole. Ma tahaksin jaksata jälle koristada, keeta ja küpsetada, koos lastega laulda ja tantsida. Nii palju asju, mida ma tahaksin. Sellised pisikesed lihtsad asjad. Kui saaks end uuesti vormi, siis muutuks igapäevane õudus tasapisi tavaliselt eluks koos tõusude ja mõõnadega, aga mitte selliseks ühtlaselt halliks mõttetuseks, mis ta praegu on. Aga rohtude toimimiseni on aega kaks pikka nädalat. See tundub küll praeguses situatsioonis päris hirmutav...

Kudzu

Suveplaanid...

jah, nüüd siis võib mingeid plaane justkui tegema hakata. Ja nagu kiuste selgus, et meie autoke ei läbinud ülevaatust. Hetkel tohime me sõita parandusse ja ülevaatusele, ei kuhugi mujale. Meil tuleb hankida üks rahahunnik ja auto korda teha, sest muidu ei saa me eriti hästi toime. Noh, saab kah kuidagi, linnaliinibussid ju sõidavad, kuid teisest küljest - maal on vaja muru niitmas käia ja ujuma tahaks minna ja poest toitu vedada käe otsas pole ka suur õnn, eriti kui rahvast juhtub tiba rohkem olema. Küll me kuidagi selle olukorra lahendame, samas on selge, et saarele sel suvel me ei sõida, kuna raha põle. Mul on nii kahju, tahaks minna Harilaiule ja tahaks lebotada äia suvekodus, mis on meile avatud ainult juunis. Juulis ja augustis suvitavad seal teised inimesed. Aga vat just juunis oleme eriti totaalselt eelarvega hunnikus, sest auto parandamine tuleb ette võtta kiiremas korras. Mida sellest siis järeldada? Suvi tuleb veeta siin lõunas, koos põrgupalavuse ja muude mõnudega, ehkki peale pikka ja külma talve tundub 30 kraadi sooja täitsa hea.

Vedasin täna kaktused õue suvitama. Selle talve jamad on jätnud jälje ka minu taimekollektsioonile, nii et eriti peale kaktuste midagi välja viia polegi. Ainult öökuninganna jätsin tuppa, et ta saaks rahulikult oma õiepungad (teine tuleb veel!) suureks kasvatada ja avada üheks lõhnavaks imeliseks ööks. Lisaks on nii sidrunipuu kui kalamondiin kasvatanud endale hulgaliselt vilju külge, mis on esialgu pisikesed ja rohelised, aga ma loodan, et kuum suvi ja pidev hoolitsemine aitavad viljad suureks kasvatada. Paar aastat tagasi sõime me kalamondiini vilju siin küll hea isuga. Need olid kibehapud, samas ülimahlased ja lõhnavad, paremad igatahes, kui poest ostetud plastmassimaitselised sidrunid.

Juunis toimub veel ka lõpuaktus, kuhu ma siiski tahaksin minna. Peale sellist protsessi võiks küll piduriided selga panna ja olla koos teistega, kes sama tee läbi käinud. Meie aastakäigust lõpetas minuga kokku kolm inimest, nii et enamikega ei kohtu niipeagi veel. Loobusin ka konverentsile minekust, millest on südamest kahju, samas ma ei jaksa ja autojama paneb suured piirangud nii liikumise kui raha mõttes. Istun parem vaikselt kodus ja üritan kuskilt otsast hakata likvideerima kaost, mis endale siia pesa teinud on. Ja suveriided tuleb lahti pakkida ning kevadriided kokku pakkida. See on iseenesest mõnus tegevus, sest kindlasti leian ma hunniku asju, mis lähevad jagamisele sõprade vahel. Midagi pole teha, 20 kg kergem olla tähendab totaalselt uut garderoobi. Keegi hea sõber annetas mulle kolm paari teksaseid, vähemalt selles osas on nüüd tükk aega mureta, kuigi suvel teksadega ikka ka ainult käia ei saa.

Nüüd siis töödele ja näis, ehk õnnestub täna vähemalt midagi kasulikku korda saata.

Kudzu