uskumatu, aga rohud mõjuvad! Ma tunnen end üsna reipalt, või õigem oleks öelda, et tavapärane ülereageerimine on asendunud ebatavalise rahulikkusega. Muidugi olen ma jätkuvalt unine, katsun päeval magada, kui vähegi võimalust on. Samas kui arvestada aastaid magamatust, siis unisus on normaalne nähtus. Aeg-ajalt ja üsna harva sealjuures tunnen ka kurbust ja üksindust, ega seegi kohe kuhugi kao. Põhimõtteliselt olin niisugusteks mõteteks juba ammu valmis, et kooli lõppemisega kaob sotsiaalne suhtlemine sootuks ja jäävad väga üksikud inimesed, kellega on mingigi kontakt. Nojah, see on vist vabalt valitud isolatsioon, ma arvan. Ja mul on õnneks perekond, kes mu aja ära sisustab ning et ma lõpuks suudan jälle raamatuid lugeda, siis on needki abiks. Aga vat käsitööd, kunsti ja aiatöid ma pole suutnud end veel tegema sundida. Asjad, mida olen armastanud, lihtsalt veel ootavad oma aega.
Kuid et mitte uppuda oma melankoliisse, siis tuleb keskenduda väljakutsetele nt kuidas kolmekümne euroga kuu lõpuni ära sööta hulk inimesi ja mõned kassid, ning samas toituda tervislikult ja maitsvalt. Või et kuidas endale selgeks teha, et üldse pole kahju saarele sõitmata jätta. Või kuidas tulla toime MM-iga, kellele üle kõige maailmas meeldib viriseda. Või hoopis Inglikesega, kes suudab teha jooksu pealt nii palju pahandusi, kui vähegi võimalik. Või leppida asjaoluga, et tehnilistel põhjustel ei saa paar päeva randa minna. Jaa, elu on kahtlemata väga põnev!
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar