Suveplaanid...

jah, nüüd siis võib mingeid plaane justkui tegema hakata. Ja nagu kiuste selgus, et meie autoke ei läbinud ülevaatust. Hetkel tohime me sõita parandusse ja ülevaatusele, ei kuhugi mujale. Meil tuleb hankida üks rahahunnik ja auto korda teha, sest muidu ei saa me eriti hästi toime. Noh, saab kah kuidagi, linnaliinibussid ju sõidavad, kuid teisest küljest - maal on vaja muru niitmas käia ja ujuma tahaks minna ja poest toitu vedada käe otsas pole ka suur õnn, eriti kui rahvast juhtub tiba rohkem olema. Küll me kuidagi selle olukorra lahendame, samas on selge, et saarele sel suvel me ei sõida, kuna raha põle. Mul on nii kahju, tahaks minna Harilaiule ja tahaks lebotada äia suvekodus, mis on meile avatud ainult juunis. Juulis ja augustis suvitavad seal teised inimesed. Aga vat just juunis oleme eriti totaalselt eelarvega hunnikus, sest auto parandamine tuleb ette võtta kiiremas korras. Mida sellest siis järeldada? Suvi tuleb veeta siin lõunas, koos põrgupalavuse ja muude mõnudega, ehkki peale pikka ja külma talve tundub 30 kraadi sooja täitsa hea.

Vedasin täna kaktused õue suvitama. Selle talve jamad on jätnud jälje ka minu taimekollektsioonile, nii et eriti peale kaktuste midagi välja viia polegi. Ainult öökuninganna jätsin tuppa, et ta saaks rahulikult oma õiepungad (teine tuleb veel!) suureks kasvatada ja avada üheks lõhnavaks imeliseks ööks. Lisaks on nii sidrunipuu kui kalamondiin kasvatanud endale hulgaliselt vilju külge, mis on esialgu pisikesed ja rohelised, aga ma loodan, et kuum suvi ja pidev hoolitsemine aitavad viljad suureks kasvatada. Paar aastat tagasi sõime me kalamondiini vilju siin küll hea isuga. Need olid kibehapud, samas ülimahlased ja lõhnavad, paremad igatahes, kui poest ostetud plastmassimaitselised sidrunid.

Juunis toimub veel ka lõpuaktus, kuhu ma siiski tahaksin minna. Peale sellist protsessi võiks küll piduriided selga panna ja olla koos teistega, kes sama tee läbi käinud. Meie aastakäigust lõpetas minuga kokku kolm inimest, nii et enamikega ei kohtu niipeagi veel. Loobusin ka konverentsile minekust, millest on südamest kahju, samas ma ei jaksa ja autojama paneb suured piirangud nii liikumise kui raha mõttes. Istun parem vaikselt kodus ja üritan kuskilt otsast hakata likvideerima kaost, mis endale siia pesa teinud on. Ja suveriided tuleb lahti pakkida ning kevadriided kokku pakkida. See on iseenesest mõnus tegevus, sest kindlasti leian ma hunniku asju, mis lähevad jagamisele sõprade vahel. Midagi pole teha, 20 kg kergem olla tähendab totaalselt uut garderoobi. Keegi hea sõber annetas mulle kolm paari teksaseid, vähemalt selles osas on nüüd tükk aega mureta, kuigi suvel teksadega ikka ka ainult käia ei saa.

Nüüd siis töödele ja näis, ehk õnnestub täna vähemalt midagi kasulikku korda saata.

Kudzu