Külma Laine...

eile öösel oli õues külm nagu sügisel. Pistsin enne magamaminekut nina ukse vahelt välja ja leidsin, et soojas toas paksu suleteki all on ikka palju parem. Peale jaaniööd on minu unerütm totaalselt sassis ja und ei tule enne kolme öösel, mis muudab mind veelgi öökullimaks kui ma ennegi olin. Ja üldse on liiga valge, linnud laulavad kah kole valjusti, no ei saagi ju magada.

Kirsid hakkavad valmima. Puud on marjade all lookas ning kui me kiiresti midagi ette ei võta, siis needsamad valjuhäälsed linnukesed, kes mul magada ei lase, pistavad kirsid ise nahka. Mul pole muidugi kahju natuke kirsse ära anda, kuid samas tahaksin ikkagi suurema osa ise ära süüa. Ma olen lapsest saadik kirsihull. Meil ei kasvanud maal rohkem kirsse, kui kaks marja ühel hädisel puukesel ja seega ei saanud ma lapsena kirssidest iialgi isu täis. Käisime küll õega mahajäetud taluaedadest neid korjamas, kui õnnestus enne külalapsi jaole saada, aga ega needki puud palju kandnud ja marjad kasvasid nii kõrgel ka, et olid enamasti kättesaamatud. Mäletan, et aeg-ajalt vedasime endaga üht vana taburetti kaasas, siis oli lootust suuremale marjasaagile. Tänapäeval muidugi enam niisugust nalja teha ei saa, sest kõik maad on kellegi omad. Siin lähedal on koguni järve kaldale pandud kuri erajärve silt, kuigi minu meelest ei saa EW-s veekogusid osta ega müüa. Aga võib-olla ma eksin. Võib-olla saavad rikkad endale ka järvi lubada.

Täna paistab olevat päev, kus paistab päike. Saame ehk lastega mänguväljakule lonkida ja võib-olla ka teha pisikese tripi kuhugi marjametsa. Metsmaasikad on head, eriti kõrre otsa aetuna! Seda oskab hinnata MM ja ta tahab ise marju kõrre otsa ajada, aga meie aia mõnest maasikast ühe korraliku kõrre jaoks ei piisa.

Kudzu