reede, 30. aprill 2010

Selline ilm!

Uskumatult ilus ja uskumatult soe! Siinkohal tahaks pessimist minus pakkuda välja järgnevate kuude ilmaprognoosi: praegu on veel paar päeva soe nagu igal aastal samal ajal, edasi läheb muidugi külmaks kuni jaanipäevani, jaanipäeval tõenäoliselt sajab, siis on mõned päevad kena ilm ja juulis võib isegi paar nädalat kuum olla. Seejärel läheb külmaks, et augusti lõpus ja septembri alguses jälle soojeneda. Kui suvalised Kuuse-taadid võivad ilmaennustamisega ämbrisse astuda, miks siis mitte ka mina. Kuigi, olgem ausad, elukogemus kinnitab, et just niimoodi see kõik kulgebki.
Eile laekusin koolist, täis positiivseid emotsioone. Mis ei ole ka just väga tavaline viimasel semestril. Tuju läks mul heaks aga seeõttu, et esiteks on meil suurepärane "klassijuhataja" draamaõppejõu näol, kes annab väärt ideid ja tuge praktika tegemisel ja on ka muidu kihvt inimene. Mina olen tema veendunud jünger, no ja kui arvestada, et meil on samal päeval sünnipäev, siis ka sugulashing. Ja õhtupoolikul nautisin saviga mätserdamist, no see oli ikka niisugune rõõm, et paneb siiani keelt limpsama (mitte et ma nüüd savi söönud oleks, lihtsalt savi puudutamine mulle meeldib). Sain endale pool pakki savi ja siis silmad kinni sellega tegeleda. Kokku tuli üks väga huvitav susa, millest mul hetkel kahjuks pole fotot, aga kui ma ta kätte saan järgmisel korral, küll siis panen üles ka. Mulle meeldib, et savi on väga elus materjal. Ta tõesti siugleb ja mõnuleb käte vahel, samas jääb iseendaks, ei voola minema, ei vaju laiali. Savitööd tehes meenusid kõik helged ja ilusad tegelased minu elus, eelkõige perekond. Ja see, kui tähtis on puudutada ja saada puudutatud. Varem ma ei mõistnud, miks MM tahab maailma tunnetada käte kaudu, aga nüüd äkki plahvatas, et ma olen ise samasugune. Ma suudan kätega "näha" nii hästi, et õppejõud küsis üle, kas ma ikka tõesti ei vaadanud vahepeal oma tööd. Vaatasin küll, aga mitte silmadega. Ja et vajadus kontakti järele läbi käte on mulle tegelikult väga omane, kes ma aiatöödel ei kanna kindaid, kes ma armastan käelisi tegevusi ja kindlasti lapsena tajusin maailma ka läbi oma pisikeste sõrmede.
MM lõikas ära enda ja Ingli juuksed! Endal ainult tuka, vist seetõttu, et issi saabus õuest liiga kiiresti tagasi, aga Ingli lokikesed on nüüd igatahes ära nuditud. Ma ei hakanud pahandama ka, tegin eile õhtul mõlemale uue soengu ja pakkusin, et äkki edaspidi võiksingi mina juukseid lõigata. Ja kui MM oli mures, et nüüd ta äkki tädi Tiinale ei meeldi, siis ma kinnitasin, et kõigile polegi vaja meeldida ja et minule meeldib ta iga soenguga! Sain oma lapse näole naeratuse tagasi.
Aga nüüd ma lähen küll õue! Tänaseks on kõik töö- ja muud kohustused täidetud ja kavatsen täiel rinnal puhata (loe: õues nokitseda, raamatut lugeda ja aias mõnuleda).
Kudzu

teisipäev, 27. aprill 2010

Ma olen täiesti terve mees....

noh, teglikult ikka pigem naine. Arstil käisin, kõik on suurepärane, niivõrd suurepärane, et teist nii tervet inimest maailmas pole üldse olemaski. Arvan, et peaksin end pakkuma Morgie töökohta eksponaadiks, kinnitamaks, et ebaterved eluviisid (vähene magamine, ülekoormus koolis ja kodus ning suitsetamine ja vähene toitumine) muudavad inimesed üha tervemaks. Kui jätta välja fakt, et ma olen väga väsinud, ei jaksa midagi teha, iga liigutuse peale voolab higi ojadena ja aeg-ajalt pilt virvendab, eriti siis, kui ma ei ole paar tundi midagi söönud ning mu kehakaal tõuseb hoolimata füüsilisest koormusest ja vähesest söömisest (aga kindlasti 1000 kalorit päevas ma söön, nii et varusid poleks kehal justkui vaja koguda), on kõik tõesti suurepärane. Ja üleüldse - meditsiinisüsteemi sisenen ma edaspidi ainult surnuna! Nagu ma juba varem olen öelnud, ma ei näe mõtet arsti juurde kaeblema minna, sealt naastes on tunne nagu hüpohondrikul, kes oma vaba aja sisustab arsti kabinette mööda kolistades (ma käisin eelmisel aastal perearstil 1 korra ja sel aastal olen käinud ühe korra, aga see on piisav, et sinna edaspidi rohkem mitte oma nägu näidata - kuigi olgem ausad, ei saa just öelda, et ma oma arsti pidevalt tüütaksin).
Eino ju siis mul peabki olema raske, ju siis selline haiglane väsimus ongi minu viis olemiseks. Ja eks see vananemine toimu ka või nagu arst ütles : "Kas ta arvasite, et jäätegi selliseks nagu noorena?", justkui ta oleks mind noorena kohanud (kui oleks, siis ta teaks, et kuni 34 eluaastani kaalusin ma 56 kg ja ülekaal tekkis peale MM-i sündi ja minu praegust kehakaalu ei saa kindlasti normaalseks pidada!). Ehk siis meie meditsiinisüsteemi jaoks olen ma juba vanur, alleaa!
Ühesõnaga - ela edasi koos oma väsimusega, ja kui ei jaksa, siis poo end üles! Või lase maha! Või näri veenid läbi!
Kudzu
PS Aga ma olen ikka rõõmus, sest terve on tore olla, esteks, ja teiseks - ma ütlesin kohe, et arsti juurde minekust ei ole abi! Vaat kui tark ma olen. Ja ma võin rahulikul meelel süüa, mida tahan ja millal tahan, vahel paar sigaretti tõmmata ja nautida oma tervist nii et vähe pole!

esmaspäev, 19. aprill 2010

Ellu jäin!







Alates eelmisest reedest oli mul ainult üks mõte - elada järgnev nädal kuidagimoodi üle, mitte minna hulluks, mitte jääda hajameelsusest kuhugi alla või vahele, mitte sattuda raevu, mitte kokku kukkuda. Tundub, et ma sain selle ülesandega hakkama. Kuigi jah, olgem ausad, kerge raevupuhang (no umbes sama nagu see vulkaanipurse, mis viimasel ajal kirgi on kütnud) ikka pääses valla, aga eks oli ka kaua kannatatud. See-eest tabas mind karm loomepalavik, mille ma valasin kooli seinale nii otseses kui kaudses mõttes. Esimesega on muidugi nii, et selle eest saan ma majandustädilt raudselt pähe, aga mis seal siis ikka.



Aga üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, niisiis teile minu kired ja raev visuaalsel kujul. Servade osas palun mõistmist, kuna mul ei ole õigust kogu koolimaja värviga üle valada ja seetõttu pidin ma jälgima, et värv jääks siiski paberile.

Ja ma ise olen ka juhuslikult maalile sattunud: loen vaikselt nurgas raamatut, pea kumaras. Vt esimest fotot ehk siis lammas all paremas nurgas!

Kudzu



PS Ma võin kinnitada, et foto ei anna pooltki edasi, mis tegelikult välja tuli, aga noh, ikka parem kui mitte midagi.



teisipäev, 13. aprill 2010

Võitlusväljal on ka üks sõdur

laias laastus on kolme tüüpi kodanikke. Esimesed on need, kes on valmis välja ütlema, kui miski on halvasti ja on valmis ka selleks, et lisaks seisukohtade kaitsmise protsessile tuleb neil taluda teatud kodanike hukkamõistu või suisa vastutegutsemist, gruppidest väljaheitmist ja leppimist sellega, et oled autsaider. Siinkohal on hea märksõna konstruktiivne kriitika ehk siis ideed, mis aitaksid olukorda parandada. Siis on väike lootus, et mõnel kuulajal on terve mõistus ja ka tahe asju sujuma panna.
Teine osa inimesi ei ole ka asjadega rahul, aga nad ei ole valmis vastutama, nad eelistavad pigem kuluaarides siristamist ja vingumist, samas lahendust nõudvas situatsioonis, kus tulebki olla poolt või vastu, nad hakkavad mulli ajama või panevad plehku. See pole muidugi iseenesest halb variant, eriti nende enda seisukohalt (oma mugavustsoonis istumine võib aeg-ajalt kasuks tulla)- aga samas, ärgu siis vingugu ka , eksju. Ja kui see on pidev ja väga omane käitumine, siis neid inimesi võib nimetada selgrootuteks.
Kolmas grupp inimesi vaatab asju kõrvalt, nad on leidnud endale oma sisemise tasakaalu, mis aitab neil toime tulla ka ebanormaalsetes olukordades ja nende ees müts maha. Samas võib neid mõnes mõttes pidada piduriteks olukorras, kus on selge, et muutus tuleks ka neile kasuks.
No ja tegelikult on neljas grupp ka, kes ei saa üldse aru, milles asi, päris tõsiselt ei saa. Ja seega neil puudub ka seisukoht või nad valivad selle, mis on ametliku liidri oma. Nt õpperühmas siis õppejõu oma.
Umbes niimoodi kirjeldaksin ma eilset sõjaretke "palun olge head, ja lõpetage üliõpilastega eksperimenteerimine". Minu punktid olid niisugused: kuidas ja keda toetab pidevalt muutuv tunniplaan? Kas see on üliõpilaste huvides ja kas on ka küsitud meie käest, et see meid kuidagi toetaks? Või aitab see õppejõududel oma väärt aega sättida (üliõpilaste aeg selles kontekstis ei ole justkui väärtuslik). Kuidas on ikkagi praktikaga, kas see peab või see ei pea olema lõpetatud 15. maiks, mis on ebanormaalselt lühike tähtaeg. Kas ma võin kindel olla, et sügisel ei teatata mulle järsku: meil siin saab olema päevaõpe või ööõpe või ainult nädalavahetustel olev õpe? Kuidas selline järjekindlusetus toetab meie õpinguid? Tõin ka välja, et meie kursus on lastud laguneda (algul vaidles õppejõud mulle vastu, et meil pole olnudki gruppi ja siin ei saa grupidünaamikat üldse jälgida, aga ma veensin ta teiste kaasabil ümber, et meil eelmisel aastal siiski oli grupp). Ja et kuidas selline asi toetab meie õppetööd.
Üldiselt jagunesidki arvamused kolmeks nii nagu ma eelpool kirjeldasin. Aga ega asjad ei läinudki kokkuvõttes halvasti: meile kutsuti rääkima praktika koordinaator, kõik said esitada oma küsimused ja info on olemas. Teiseks jõudis õppejõule kohale, et meie tudengitele ei ole tõesti õpetatud elementaarseid gruppamist ja ka üksikklienditöö aluseid, mistõttu osad räägivad aiast ja osad aiaagust, samas peaksime me kõik olema võimelised neis valdkondades juba praegu oma praktikat tegema. Sai maha öeldud, et süsteem on meie rühma puhul olnud algusest peale vale, mida ma teadsin ka enne, aga olgu. Ja et küsimused, mis tekivad, tuleb saada vastatud asjaomaste indiviidide poolt.
Sain nõu oma isiklikes praktikaasjades ja sain kinnitust kaastudengitelt, et mitte mina ei ole lolliks läinud, vaid et olukord ongi ebanormaalne.
Mis edasi saab, mina ei tea. Minu jaoks ei ole meie kursus maailma naba, vabandust. Mitte see ei ole minu eesmärk olnud kursusetunni tekitamiseks ja kureeriva õppejõu leidmiseks (Pr Elavhõbe, minu koolikaaslane, kes on oma olemusest nagu vihmauss nii otseses kui kaudses mõttes, on sellest just niimoodi aru saanud - aga ma kardan, et ta pole üldse suuteline mõistma, et peale tema ümarguse enese naba imetleva universumi on veel midagi olemas). Minu eesmärk on koondada inimesed ja anda märku, et ka meie oleme olulised. Ja et ka meie sõnal on osakonnas tähtsus. Tundub, et see hakkas ka hr õppejõule lõpuks kohale jõudma.
Tervitades
Kudzu

esmaspäev, 12. aprill 2010

Ma ei läinudki....

ei läinud jah kooli. Ingel ütles, et tal kõht valutab ja ma lohutasin teda, siis oli kell juba liiga palju, et rongile jõuda, rääkimata sellest, et ma ei tahtnud minna. Ma hakkasin lihtsalt mõtlema, et mis tähtsust sellel kõigel on. Mis mõttega olen mina see, kes end kahe linna vahel sõites hulluks ajab (tegelikult ma sõidan ju kolme linna vahel), ülejäänud ei käi kusagil ja nendega ei juhtu mitte midagi. Mulle jõudis kohale, et ma ei ole suuteline nagunii suhtlema, kaasa töötama ja peale totaalselt magamata ööd inglise keele tunnis olla on ka suht mõttetu. Pigem õpin järgmisel nädalal omaette. Ma sain aru, et ma ei suuda naeratades taluda olukorda, kus minu vajadused on jälle ebaolulised, kus ma pean kuulma, et mis sul viga, vaat, kus mul jne! Kus ma pean olema keegi teine - nii nagu härrased soovivad. Mina olen mina! Ja hetkel olen otsustanud kodus olla!
Mul on veel kolm koolinädalat. Aga ma ei taha, ei suuda, ei jaksa neid ära käia.
Ma ei jäta asju naljalt pooleli. Seda kinnitavad minu TÜ diplomid. Ma olen terve TÜ aja ainult kord esitanud koduse töö päev hiljem, ma käisin enamasti ka loengutes, kui ei olnud just selline loeng, kus osalemine ei andnud midagi (sai ka raamatust lugeda). Aga nüüd on hetkel minu vastupanu kooli suhtes muutunud väga-väga suureks. Ma tunnen end halvasti Jõehobu tõttu, seetõttu, et ma ei saa oma praktikaaasju operatiivselt kellegagi arutada ja pean mitmeid päevi üritama toime tulla enda jaoks ülejõukäivates olukordades. Olukorrad, mis tavalises elus mind ei häiriks, aga kurnatuse ja vaimse väsimuse juures häirivad.
Minu jaoks on see nüüd välja öeldud: ma arvan, et selle kooli lõpudiplomit ma oma taskus tunda ei saa. Arvata võib, et minu tagasihoitud raev väljub kontrolli alt ja siis ma enam ei vastuta selle eest, kelle poole ma pöördun. On see siis ajakirjandus, hr Raud, haridusministeerium, kohtumaja või pr Kaarna poolt pakutud idee tarbijakaitse kohta. Ja on ka selge, et pärast niisugust sammu mul enam selles organisatsioonis õppida võimalik ei ole.
Mina ei tunne üksi nii. Nagu ütlesin, meie grupp ignoreerib nagunii kõike ja kõiki ehk siis osutab oma vastupanu sellea, et lihtsalt ei tule kohale, lihtsalt ei reageeri, lihtsalt ei tunne huvi. Lisaks olen ma rääkinud inimestega ka eraldi. Paar tükki on öelnud, et nad käivad edasi, sest ei taha vanemaid kurvastada. Mul seda probleemi pole. Ma ei kurvasta kedagi, kui lahkun, pigem ikka rõõmustan - mu lapsed ja abikaasa tahaksin kindlasti mind rohkem kodus näha ja ma ise oleksin õnnelik, kui meie elamine meenutaks taas kodu, aga mitte sealauta. Muuseas, üks minu tuttav, kes on lõetanud meie osakonna juures ühe kolemaastase täienduse, naeris kahjurõõmsalt, kui kuulis minult olukorra kirjeldust. Neil oli sama seis, aga ta ütles, et ei tahtnud eelmisel aastal minu armsat siniseilmselt entusiasmi kärpida. Tema jaoks tekkis kogu tööl lõpuks mõte siis, kui kool hakkas lõppema. A ma ei suuda küll nii kaua oodata.
Ja ega ma ei pea seal ju käima tegelt. Stippi makstakse eelmise semestri eest, punkte on mul kõvasti, kui tulevadki mitteilmunud, siis vahet pole. Järgmisel aastal ma nii ehk naa ei lõpeta, sest järgmist aastat üle nädala koolis käia, samal ajal teha mingeid megasuuruses praktikaid ja hakata kirjutama oma tööd .... minul selleks võimeid ei ole.
Palun tehtagu nii nagu enne, et üle korra on kaks nädalat pausi, vaat siis mul on aega ka midagi õppida ja millessegi süveneda. Aga elu on näidanud, et meie ettepanekud ei ole arvestatavad ja kui meie ette selgitusi andma lükatakse õppetöö koordinaator (tädi sekretär), mitte õppekava juht, siis juba ainuüksi see näitab, kui roosa, kui suur ja kui mahlane on Jõehobu, kes end meie koolis on sisse seadnud.
Kudzu

pühapäev, 11. aprill 2010

Jõehobu ülikoolis...

ma olen alates sügisest tundnud end ülikoolis väga halvasti. Olen mõelnud ühte ja teist, ning täna lõpuks plahvatas. Meie osakonnas elab Jõehobu, mille nimi on tingimisi akrediteemine. See on see, miks asjad üleöö muutuvad, see on see, miks tehakse halva mängu juures hea nägu. Meile ju ei räägitud üldse, et oli TINGIMISI akrediteerimine, meile öeldi, et kõik on OK. Nüüd siis tilgub vaikselt siit ja sealt infot selle kohta, et oli hulk etteheiteid ja et vead saaksid parandatud, siis tallatakse jalge alla kõik, kes ette jäävad. Sh meie, II aasta üliõpilased. Poole aasta pealt on ümber muudetud õppekorraldust, mille eestmärkidest meile keegi ei ole tahtnud rääkida (paar nädalat tagasi ikka lõpuks leidus üks julge õppejõud). On kuluaarijutt, et ollakse mures selle pärast, et meile on liiga tehtud, aga seda meile ei ole keegi ütlemas käinud jne jne jne. Ja raha võetakse samas mõnuga.
Äkki suügisel ootavad meid uudised, et otsustati üle minna päevaõpesse. Või et meie 8 õppenädalat on kõik järjest, aga see-eest on talvepuhkust 6 kuud. Minule on konkreetselt valetatud sisseastumisel, et see on kaugõppe, et õppetöö toimub 3-4 päeva korra kuus, et on võimalik töö kõrvalt õppida. Tegelikkus on totaalselt teine.
Enam ei jaksa selle kõigega toime tulla. Enne koolinädala algust on stress nii suur, et nt täna ei ole ma öösel üldse maganud. Kuidas ma tänase päeva vastu pean, ei tea. Kuidas ma suudan taluda Jõehobu oma elus, ei tea. Ei tea, ei tea, ei tea.
Miks on ühe inimese isiklikud ambitsioonid midagi algatada võtnud hävitava mõõtme paljude teiste jaoks? Selge näide on meie kursus, kes süüdimatult ei käi koolis. Lihtsalt ei tule kohale, lihtsalt ei huvita. Ma arvan, et järgmisel kevadel meie hulgas lõpetajaid ei leidu. Kui see ka ei pane osakonda mõtlema, siis on asi lootusetu.
Jumala eest, mis mul ometi arus oli, kui ma Lollide Ülikooli õppima läksin?

reede, 9. aprill 2010

Elu on lill...

kahjuks mõnevõrra närtsinud. Või mis lill, pigem ikka tüütu umbrohi. Midagi võilillelaadset, mis kõigist jõupingutustest hoolimata ei hävine, kuigi jah, on iseenesest ju ilus, isegi söödav ja tervislik (kui juhtud olema väga öko).
Mina olen sõnastanud oma elu mõtte niiviisi: mis ka ei juhtuks, suren ma ühel päeval kindlasti ära ja kõik, absoluutselt kõik, saab läbi! Tuleb päev, mil ma enam ei näe hommikut ja päikesetõusu ja sinist ega halli taevast, ei pilvi ega udu, vihmapiisku ja langevate lehtede värve sügisel. Ei kuule naeru ja nuttu, ei muusikat ega tuule sahinat, linnulaulu ja hundiulgu. Ma ei pea enam kellelegi hea olema, ei pea kellelegi halb olema, ei pea üldse olema. Ei vastuta kellelegi eest, ei kantselda kedagi, ei ole kellelegi toeks, ei ole enam õlg, mille najal nutta. Ei kannata enam valu, ei tunne ahastust ja kurbust, ei pea enam nutma ega naerma, ei pea enam hingama. Ei tantsi enam kunagi, ei laula kunagi, ei räägi ühtki lugu, ei mingit luuletustki enam, ei sõnagi. Ei vaevle öösiti unetuse käes, ei pea hommikul varakult ärkama, ei pea kuhugi tormama, ei pea võõras linnas autotee ääres nukrutsema, ei pea rongi kolistamise saatel tukkuma. Ei pea, ei pea, ei pea, mitte midagi ei pea. See on alles elutus!
Ja ometigi õitsevad minu aias krookused. Kollased krookused, ning neile ei lähe see korda, mida mina siis mõni meeter kaugemal tunnen. Nii nagu elule ei lähe korda, kuidas ma teda elan.
Kudzu

Sportimine on ohtlik...

Eile sundisin ma oma meest koeraga jooksma minema. Eino ma läksin ikka ise ka kaasa, sest elu on näidanud, et lubadusi antakse siin majas väga kergekäeliselt, aga kui on nende täitmise aeg, tuleb kapist piits või präänik välja otsida (kujundlikult muidugi, piitsa põle, põle trehvand kusagil). Ajas siis abikaasa oma tavalise koera- ja kassikarvadega kaunistet musta värvi riiete (milles ta näeb välja nagu metsik mees, kes on põgenemas sõja eest ja tuleb otse Serbiast) asemel punase jopiku selga, pani Setile jalutusrihma kaela ja retk võis alata! Nemad kimasid muidugi ees, ega minust, vanainimesest, neile vastast pole. Noh ja koperdan siis vaikselt pea maas joosta, tõstan parasjagu pilgu, märkan madam Jörpat oma aia ees rehtitsemas, äkki hüüatb proua:"Oih!" ja ma näen oma abikaasat täies pikkuses asfaldil lamamas. Muidugi kargas ta kärmesti püsti, meie prouaga tervitasime ja itsistasime vastastikku ning sprortimine jätkus. Kui abikaasalt küsisin, kas kõik on korras, vastas ta:"Luud-kondid paistavad terved olevat!". Seti oli talle jalgu jooksnud ja kuna abikaasa mõttes olid vist pr Jörpa juures (nt tahtis sensuaalsele prouale endast sportlikku muljet jätta), siis ta ei märganud, et koer püha üritust niimoodi saboteerib.
Aga ei, ega me ei jätnud oma retke pooleli. Jooksime ringi ära ja andsime piduliku lubaduse, et hakkamegi nüüd koera jooksutama. Ja edaspidi soovitan abikaasal pilk maas hoida, olgu siis kasvõi sada pr Jörpat oma aeda roobitsemas. Õhtul tunnistas meie sportlik perepea, et "puus on ikka äris valus!". Vaat mis tähendab võõraid naisu vaadata!
Kena spordikevadet teilegi!
Kudzu

neljapäev, 8. aprill 2010

Rattahooaja avalöök

läks täiega allapoole vööd! Esiteks olid kummid tössid, mis tähendas, et ka mäest allasõit oli vaevarikas, rääkimata ülessõidust. Viimane tekitas minus tunde nagu oleksin ma muutunud burlakiks Volgal, kes viimse jõuga pargast vastuvoolu sikutab. Aga ma olin kangekaelne nagu ikka ja sõitsin Luunjasse välja ja tagasi kah. Ainult enne kodu, kus on suurem tõus, ronisin ratta seljast maha, sest minu eesmärk ei olnud enesetapu sooritamine, minu eesmärk oli lõõgastav rahvasport, mille hulka täiesti vabalt võib kuuluda ka kõndimine. Igatahes olen ma kindlalt otsustanud, et rattakummid tuleb üle vaadata ja enne ma uuesti sõitma ei lähe, kui neid on pumbatud. Teiseks tundus mulle, et minu kehakaal tõuseb sekunditega, kuigi ma närin kommide asemel topinamburit ja porgandit. Vaene rattake - ta on niigi roostes, vana ja väsinud ning igasuguste hoolimatute kodanike nagu nt minu vanem poeg ära rüüstatud. Ikka karm küll, kui peale rasket elu veel mingi tünnivabriku direktor sulle selga ronib!
Muidu oli tore sõita - metsas oli lund lademetes, samas kui mujal õilmitses kena kevade. Ja kuigi tuul tahtis pükse jalast puhuda ning silmad jooksid vett, jätkus mul silmi kõige kenaduse jaoks ümberringi, kui ma just pedaalide tallamisega liiga ametis ei olnud.
Ühesõnaga - tehkem sporti! Aga jäägem sealjuures ka eurooplasteks!
Kudzu

kolmapäev, 7. aprill 2010

Kuukulgur...

mul on üks link, kust saab võtta Osho-teemalise päevakaardi. Mina nt saan pidevalt kaarte teemal stress ja ülekoormus jne, ideega, et ära aja end hauda, vaid hakka parem kulgema. See on hea mõte tegelikult: kuigi mul on neljapäeva õhtul loovtants, reedel praktika, laupäeval ja pühapäeval koolitus ning esmaspäeva hommikul koolitee ees, siis vahepealse aja saan ma ju vabalt kulgemisele pühendada. Nt magades. Magamise ajal on minu kulgemine suisa täiuslik, sest ka parima tahtmise juures ei õnnestu mul endale selleks ajaks mingeid kohustusi võtta! Tahaks ju küll võtta: lugeda tahaks, aed vajab koristamist, inglise keel kisendab kuklas - aga ei, ma kulgen, lihtsalt kulgen. Sest kui Osho loogikat jälgida, siis saab minu aed puhtaks ja inglise keele eksam sooritatud ka ilma minupoolse pingutuseta.
Hommikul helistas paanikas eksämm, kes oli raadiost kuulnud, et meil siin on üleujutus. Ta oli murest murtud, et kas me oleme äkki juba uppumas, on meil üldse kuiva kohta külje all ja kuhu me siis läheme, kui siin on liiklemiseks paati vaja. Rahustasin ta maha, et meie elame künka otsas, siin ei ole uputus eriti tõenäoline, ja mina ei tea midagi teede sulgemisest või muudest ohtudest, olen rahus ja vaikuses ning vaatan aknast esimesi lumikellukesi. Kulgen ühesõnaga. Ahjaa, ka ema helistas hommikul ja uuris, ega mul tervis korrast ära pole - kinnitasin, et peale madala vererõhu ei vaeva mind eriti miski, ja sellega olen ma ju harjunud. Paistab, et vanem põlvkond ei taha kah kuidagi kulgemist ära õppida, vaid paanitseb ilmaaegu.
Tänane plaan ongi kulgeda poodi, seejärel kulgeda koju ja natuke inkat tuupida ja siis tulevad lapsed, läheme koos aeda ja vaatame, kas saavad mullused lehed kompostihunnikusse, kui neid piisavalt kaua piisavalt armastaval pilgul vaadata.
Kena kevadet igatahes! Ja kulgemist!
Kudzu

reede, 2. aprill 2010

Tähelepanu! Teadaanne!

Homme st 03. aprillil toimub kellu viie-kuue-seitsme paiku Padjaklubi korraline koosolek minu pool. Auskoht sama, täpsustavad küsimused võib julgelt esitada siinsamas (nt mida selga panna? seljakotti igatahes ei ole vaja panna jne).
Kudzu

Ali-Baba ja 40 röövlit

niisiis on täna minu 40. sünnipäev. Kuidagi väga kõnekas on, et täna on suur reede, nii et minu tähtpäev langeb kokku Kristuse kannatustega. Noh, eks ole selle 40 aasta jooksul mindki risti löödud, kuid kahjuks pole leidunud Isa, kes mind enda paremale käele istuma võtaks ning kannatustest vabastaks. Ikka pean ise, ainult ise! Aga jah, paralleel kannatustega on täitsa olemas, ma tegin visuaalitunnis ühe niisuguse töö, mille kohta ka meie õppejõud ütles, et selles töös näeb ta väga palju kannatust (ma ei pea silmas kannatlikkust) ja samas väga palju elu.
Pidu ei tule, homme on praktikat vaja teha. Olen väga väsinud ka, see nädal oli raske kellakeeramise tõttu ja seetõttu, et pidin kaks korda rongile tormama. Aga samas ei saa kurta, et sünnipäev oleks paha päev: ei ole! Kenad inimesed õnnitlevad mind alates eilsest, abikaasa oli hankinud punase roosi ja ühe toreda raamatu (keskaegsetest nõiaprotsessidest!) ja täna hommikul küpsetanud koogi. Inimeste olemasolu on ühtäkki nii meeldival moel meenunud, et ma oma sünnipäevasoove jagaksin kõigiga: õnne, tervist ja inimesi, kellele vajadusel toetuda.
Kudzu