Ma ei läinudki....

ei läinud jah kooli. Ingel ütles, et tal kõht valutab ja ma lohutasin teda, siis oli kell juba liiga palju, et rongile jõuda, rääkimata sellest, et ma ei tahtnud minna. Ma hakkasin lihtsalt mõtlema, et mis tähtsust sellel kõigel on. Mis mõttega olen mina see, kes end kahe linna vahel sõites hulluks ajab (tegelikult ma sõidan ju kolme linna vahel), ülejäänud ei käi kusagil ja nendega ei juhtu mitte midagi. Mulle jõudis kohale, et ma ei ole suuteline nagunii suhtlema, kaasa töötama ja peale totaalselt magamata ööd inglise keele tunnis olla on ka suht mõttetu. Pigem õpin järgmisel nädalal omaette. Ma sain aru, et ma ei suuda naeratades taluda olukorda, kus minu vajadused on jälle ebaolulised, kus ma pean kuulma, et mis sul viga, vaat, kus mul jne! Kus ma pean olema keegi teine - nii nagu härrased soovivad. Mina olen mina! Ja hetkel olen otsustanud kodus olla!

Mul on veel kolm koolinädalat. Aga ma ei taha, ei suuda, ei jaksa neid ära käia.

Ma ei jäta asju naljalt pooleli. Seda kinnitavad minu TÜ diplomid. Ma olen terve TÜ aja ainult kord esitanud koduse töö päev hiljem, ma käisin enamasti ka loengutes, kui ei olnud just selline loeng, kus osalemine ei andnud midagi (sai ka raamatust lugeda). Aga nüüd on hetkel minu vastupanu kooli suhtes muutunud väga-väga suureks. Ma tunnen end halvasti Jõehobu tõttu, seetõttu, et ma ei saa oma praktikaaasju operatiivselt kellegagi arutada ja pean mitmeid päevi üritama toime tulla enda jaoks ülejõukäivates olukordades. Olukorrad, mis tavalises elus mind ei häiriks, aga kurnatuse ja vaimse väsimuse juures häirivad.

Minu jaoks on see nüüd välja öeldud: ma arvan, et selle kooli lõpudiplomit ma oma taskus tunda ei saa. Arvata võib, et minu tagasihoitud raev väljub kontrolli alt ja siis ma enam ei vastuta selle eest, kelle poole ma pöördun. On see siis ajakirjandus, hr Raud, haridusministeerium, kohtumaja või pr Kaarna poolt pakutud idee tarbijakaitse kohta. Ja on ka selge, et pärast niisugust sammu mul enam selles organisatsioonis õppida võimalik ei ole.
Mina ei tunne üksi nii. Nagu ütlesin, meie grupp ignoreerib nagunii kõike ja kõiki ehk siis osutab oma vastupanu sellea, et lihtsalt ei tule kohale, lihtsalt ei reageeri, lihtsalt ei tunne huvi. Lisaks olen ma rääkinud inimestega ka eraldi. Paar tükki on öelnud, et nad käivad edasi, sest ei taha vanemaid kurvastada. Mul seda probleemi pole. Ma ei kurvasta kedagi, kui lahkun, pigem ikka rõõmustan - mu lapsed ja abikaasa tahaksin kindlasti mind rohkem kodus näha ja ma ise oleksin õnnelik, kui meie elamine meenutaks taas kodu, aga mitte sealauta. Muuseas, üks minu tuttav, kes on lõetanud meie osakonna juures ühe kolemaastase täienduse, naeris kahjurõõmsalt, kui kuulis minult olukorra kirjeldust. Neil oli sama seis, aga ta ütles, et ei tahtnud eelmisel aastal minu armsat siniseilmselt entusiasmi kärpida. Tema jaoks tekkis kogu tööl lõpuks mõte siis, kui kool hakkas lõppema. A ma ei suuda küll nii kaua oodata.
Ja ega ma ei pea seal ju käima tegelt. Stippi makstakse eelmise semestri eest, punkte on mul kõvasti, kui tulevadki mitteilmunud, siis vahet pole. Järgmisel aastal ma nii ehk naa ei lõpeta, sest järgmist aastat üle nädala koolis käia, samal ajal teha mingeid megasuuruses praktikaid ja hakata kirjutama oma tööd .... minul selleks võimeid ei ole.
Palun tehtagu nii nagu enne, et üle korra on kaks nädalat pausi, vaat siis mul on aega ka midagi õppida ja millessegi süveneda. Aga elu on näidanud, et meie ettepanekud ei ole arvestatavad ja kui meie ette selgitusi andma lükatakse õppetöö koordinaator (tädi sekretär), mitte õppekava juht, siis juba ainuüksi see näitab, kui roosa, kui suur ja kui mahlane on Jõehobu, kes end meie koolis on sisse seadnud.
Kudzu