Alates eelmisest reedest oli mul ainult üks mõte - elada järgnev nädal kuidagimoodi üle, mitte minna hulluks, mitte jääda hajameelsusest kuhugi alla või vahele, mitte sattuda raevu, mitte kokku kukkuda. Tundub, et ma sain selle ülesandega hakkama. Kuigi jah, olgem ausad, kerge raevupuhang (no umbes sama nagu see vulkaanipurse, mis viimasel ajal kirgi on kütnud) ikka pääses valla, aga eks oli ka kaua kannatatud. See-eest tabas mind karm loomepalavik, mille ma valasin kooli seinale nii otseses kui kaudses mõttes. Esimesega on muidugi nii, et selle eest saan ma majandustädilt raudselt pähe, aga mis seal siis ikka.
Aga üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, niisiis teile minu kired ja raev visuaalsel kujul. Servade osas palun mõistmist, kuna mul ei ole õigust kogu koolimaja värviga üle valada ja seetõttu pidin ma jälgima, et värv jääks siiski paberile.
Ja ma ise olen ka juhuslikult maalile sattunud: loen vaikselt nurgas raamatut, pea kumaras. Vt esimest fotot ehk siis lammas all paremas nurgas!
Kudzu
PS Ma võin kinnitada, et foto ei anna pooltki edasi, mis tegelikult välja tuli, aga noh, ikka parem kui mitte midagi.
5 kommentaari:
servade osas...
lubasid ennast piirata? Uhh.
:D
Kapitaalremonti vajab see maja küll, aga ma ei tahaks eda oma kulu ja kirjadega teha!
Vau! Kui ekspressiivne.
Rooosa!
Ma tegin just eelmisel päeval töid teemal "Kes ma ei ole" ja röögatasin, et ma ei ole heleroosa lõhnav paradiis! Aga nagu näha, siiski olen - õnneks väikeste punaste, valgete, kollaste ja hõbedaste aktsentidega.
Postita kommentaar