kahjuks mõnevõrra närtsinud. Või mis lill, pigem ikka tüütu umbrohi. Midagi võilillelaadset, mis kõigist jõupingutustest hoolimata ei hävine, kuigi jah, on iseenesest ju ilus, isegi söödav ja tervislik (kui juhtud olema väga öko).
Mina olen sõnastanud oma elu mõtte niiviisi: mis ka ei juhtuks, suren ma ühel päeval kindlasti ära ja kõik, absoluutselt kõik, saab läbi! Tuleb päev, mil ma enam ei näe hommikut ja päikesetõusu ja sinist ega halli taevast, ei pilvi ega udu, vihmapiisku ja langevate lehtede värve sügisel. Ei kuule naeru ja nuttu, ei muusikat ega tuule sahinat, linnulaulu ja hundiulgu. Ma ei pea enam kellelegi hea olema, ei pea kellelegi halb olema, ei pea üldse olema. Ei vastuta kellelegi eest, ei kantselda kedagi, ei ole kellelegi toeks, ei ole enam õlg, mille najal nutta. Ei kannata enam valu, ei tunne ahastust ja kurbust, ei pea enam nutma ega naerma, ei pea enam hingama. Ei tantsi enam kunagi, ei laula kunagi, ei räägi ühtki lugu, ei mingit luuletustki enam, ei sõnagi. Ei vaevle öösiti unetuse käes, ei pea hommikul varakult ärkama, ei pea kuhugi tormama, ei pea võõras linnas autotee ääres nukrutsema, ei pea rongi kolistamise saatel tukkuma. Ei pea, ei pea, ei pea, mitte midagi ei pea. See on alles elutus!
Ja ometigi õitsevad minu aias krookused. Kollased krookused, ning neile ei lähe see korda, mida mina siis mõni meeter kaugemal tunnen. Nii nagu elule ei lähe korda, kuidas ma teda elan.
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar