Võitlusväljal on ka üks sõdur

laias laastus on kolme tüüpi kodanikke. Esimesed on need, kes on valmis välja ütlema, kui miski on halvasti ja on valmis ka selleks, et lisaks seisukohtade kaitsmise protsessile tuleb neil taluda teatud kodanike hukkamõistu või suisa vastutegutsemist, gruppidest väljaheitmist ja leppimist sellega, et oled autsaider. Siinkohal on hea märksõna konstruktiivne kriitika ehk siis ideed, mis aitaksid olukorda parandada. Siis on väike lootus, et mõnel kuulajal on terve mõistus ja ka tahe asju sujuma panna.

Teine osa inimesi ei ole ka asjadega rahul, aga nad ei ole valmis vastutama, nad eelistavad pigem kuluaarides siristamist ja vingumist, samas lahendust nõudvas situatsioonis, kus tulebki olla poolt või vastu, nad hakkavad mulli ajama või panevad plehku. See pole muidugi iseenesest halb variant, eriti nende enda seisukohalt (oma mugavustsoonis istumine võib aeg-ajalt kasuks tulla)- aga samas, ärgu siis vingugu ka , eksju. Ja kui see on pidev ja väga omane käitumine, siis neid inimesi võib nimetada selgrootuteks.

Kolmas grupp inimesi vaatab asju kõrvalt, nad on leidnud endale oma sisemise tasakaalu, mis aitab neil toime tulla ka ebanormaalsetes olukordades ja nende ees müts maha. Samas võib neid mõnes mõttes pidada piduriteks olukorras, kus on selge, et muutus tuleks ka neile kasuks.

No ja tegelikult on neljas grupp ka, kes ei saa üldse aru, milles asi, päris tõsiselt ei saa. Ja seega neil puudub ka seisukoht või nad valivad selle, mis on ametliku liidri oma. Nt õpperühmas siis õppejõu oma.

Umbes niimoodi kirjeldaksin ma eilset sõjaretke "palun olge head, ja lõpetage üliõpilastega eksperimenteerimine". Minu punktid olid niisugused: kuidas ja keda toetab pidevalt muutuv tunniplaan? Kas see on üliõpilaste huvides ja kas on ka küsitud meie käest, et see meid kuidagi toetaks? Või aitab see õppejõududel oma väärt aega sättida (üliõpilaste aeg selles kontekstis ei ole justkui väärtuslik). Kuidas on ikkagi praktikaga, kas see peab või see ei pea olema lõpetatud 15. maiks, mis on ebanormaalselt lühike tähtaeg. Kas ma võin kindel olla, et sügisel ei teatata mulle järsku: meil siin saab olema päevaõpe või ööõpe või ainult nädalavahetustel olev õpe? Kuidas selline järjekindlusetus toetab meie õpinguid? Tõin ka välja, et meie kursus on lastud laguneda (algul vaidles õppejõud mulle vastu, et meil pole olnudki gruppi ja siin ei saa grupidünaamikat üldse jälgida, aga ma veensin ta teiste kaasabil ümber, et meil eelmisel aastal siiski oli grupp). Ja et kuidas selline asi toetab meie õppetööd.

Üldiselt jagunesidki arvamused kolmeks nii nagu ma eelpool kirjeldasin. Aga ega asjad ei läinudki kokkuvõttes halvasti: meile kutsuti rääkima praktika koordinaator, kõik said esitada oma küsimused ja info on olemas. Teiseks jõudis õppejõule kohale, et meie tudengitele ei ole tõesti õpetatud elementaarseid gruppamist ja ka üksikklienditöö aluseid, mistõttu osad räägivad aiast ja osad aiaagust, samas peaksime me kõik olema võimelised neis valdkondades juba praegu oma praktikat tegema. Sai maha öeldud, et süsteem on meie rühma puhul olnud algusest peale vale, mida ma teadsin ka enne, aga olgu. Ja et küsimused, mis tekivad, tuleb saada vastatud asjaomaste indiviidide poolt.

Sain nõu oma isiklikes praktikaasjades ja sain kinnitust kaastudengitelt, et mitte mina ei ole lolliks läinud, vaid et olukord ongi ebanormaalne.

Mis edasi saab, mina ei tea. Minu jaoks ei ole meie kursus maailma naba, vabandust. Mitte see ei ole minu eesmärk olnud kursusetunni tekitamiseks ja kureeriva õppejõu leidmiseks (Pr Elavhõbe, minu koolikaaslane, kes on oma olemusest nagu vihmauss nii otseses kui kaudses mõttes, on sellest just niimoodi aru saanud - aga ma kardan, et ta pole üldse suuteline mõistma, et peale tema ümarguse enese naba imetleva universumi on veel midagi olemas). Minu eesmärk on koondada inimesed ja anda märku, et ka meie oleme olulised. Ja et ka meie sõnal on osakonnas tähtsus. Tundub, et see hakkas ka hr õppejõule lõpuks kohale jõudma.

Tervitades

Kudzu