päike, maasikad, kirsid, esimesed kukeseened. Väsimus liiga suurest palavusest ja "Tee-too-anna-vii-otsi!" süsteemist. Aga kui väsimus välja jätta, siis on suvi imetore. Käime rannas, kuhu laekume nii umbes kella poole viie paiku õhtul ja siis oleme seitsmeni. Päike võtab nii et vähe pole, vesi on soe, aga rahvast meeldivalt vähevõitu. Täna siis sai peale randa käidud kukeseeni otsimas ja 200g seenekesi pannil nagu naksti!
Ma olen üritanud mitmeid kordi midagi kirjutada, kuid päeval ei jää aega ja õhtul ei jaksa. Suvine režiim on väga karm, peaksin ütlema. Võimalik, et ma olen ikka veel väga hullusti väsinud, võimalik, et ravimid mõjuvad roiutavalt või hoopiski suur palavus. Või olematu vererõhk. Ma ei tea vastust. Tean lihtsalt, et mingis mõttes pole ma ikka veel kohale jõudnud sellest kenast sügavast mustast august, kuhu mul õnnestus kukkuda. Ehk teisisõnu - kui meeleolul pole väga vigagi, siis teotahet netu. Sellega pidavatki kõige kauem aega minema, kinnitas tohter. Ja kuigi ma paranen hästi, tuleb ravi jätkata, tavaliselt vähemalt pool aastat. Kui uuringugrupist tervise paranemise tõttu välja langen, siis pean ise hakkama endale rohtu ostma. Ja varsti pole mul ka ravikindlustust, alleaa! Kuid ei maksa muretseda homse pärast, kui tänanegi pole veel otsa saanud. Küll aeg annab arutust (mitte et mul liigselt aru oleks, aga...)!
No vähemalt teate, et ma olen elus!
Kudzu
2 kommentaari:
Teotahe... Mida tigu ikka tahta võiks?
Mitte midagi ei taha. Käisin Vastseliinas puupäevadel, kus alati on suure vaimustusega kunsti tehtud ja trallitatud. Seekord sai ka kunsti tehtud ning trummigi löödud lõkke ääres, aga vaimustust, kirge polnud... Lihtsalt ebamäärane harjumus... Tahe nagu teol.
Kas vöökudumine võiks mingil hetkel olla motiveeriv?
Oo jaa! Vöökudumine on kindlasti motiveeriv! Millal provvale sobiks?
Postita kommentaar