üksteise peksmine on asi, millest mina aru ei saa. Juba lapsena oli seda raske ja keeruline taibata, et miks ikkagi rusikad räägivad ja küüned kisendavad. Nüüd siis kaklevad vahetpidamata mu oma pisikesed piigad, ja teevad seda täiesti mehiselt. Et kui keegi kellelegi midagi ütleb, siis tuleb tõu ära panna. Võite kindlad olla, et me oma probleeme siin majas rusikajõul ei lahenda, nii et ma ei teagi, kust nad seda õppinud on.
Ma mõistan, et põhjuseks on armukadedus ja omavaheline rivaalitsemine. Põhiobjekt, kelle pärast võistelda, olen muidugimõista mina. Isegi nii lihtsast asjast nagu vaarikate korjamine saab tekitada draama stiilis "Ähhähaa, emme andis mulle rohkem vaarikaid!". Ja see on nii väsitav, sest kuigi ma üritan kõike võrdselt jagada, tekib ikka olukordi, kus asju on üks nt võrkiik, mille sõbralik jagamine ei ole teps mitte võimalik. Poisid olid küll üksteisele kordi lojaalsemad ja ehki neile meeldis sõbralikult madistada (sellest on ka jube raske aru saada, ausalt, kuigi ma mõistan, et y-kromosoom tingib füüsiliste jõukatsumiste vajaduse), aga kaklemist ja peksmist mingite asjade või kellegi pärast mina nende lapsepõlvest ei mäleta. Ehk siis vastab tõele tõdemus, et õde pluss õde võrdub õelus ja vend pluss vend võrdub vendlus.
Suvi kulgeb kiiresti, päevad mööduvad midagi asjatades, kuigi eriti ei saa endale vastu rindu taguda, et miski ka tehtud saab. Ainus, mille üle ma rõõmustan, on uus heegeldatud kott. Sellest katsun pildi ka üles panna, kui mul öösel tekib vaba aega - hetkel pean ma minema lapsele süüa tegema, sest ta on juba niigi 5 minutit omaette toimetanud.
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar