nagu mainitud, siis vihtus abikaasa teha lisatööd. Tegi seda öösiti ja päeviti ja õhtuti ja hommikuti. Tegi seda päevade ja ööde kaupa just siis, kui mul ema külas oli ja noorem poiss kodus viibis, st ajal, kus mul oleks olnud vaja kellegi abi, et jaksaks kõigiga suhelda, kõigile süüa teha ja kõigi eest hoolitseda. Töötas mis ta töötas, tulemus on see, et raha ta pole oma töö eest saanud, sest ta ei jõudnud tööd õigeks ajaks valmis. Nüüd ei tea üldse, kas ja millal see rahakene laekub. Me olime muidugi arvestanud selle summa pere eelarvesse, mistõttu on tekkinud eelarve AUK. Oleme juba sõbralt laenanud, eile küsis mees avanssi, mis ei ole lubadustest hoolimata ka laekunud. Ja mina lihtsalt ulun nutta ja peksan pead vastu seina, kui piltlikult öelda. Ma saan selgelt aru, et ma pean minema tööle vihatud s-töö erialale ja loobuma oma unistustest elatuda kunstist ja käsitööst. Sest mina vajan töötegemiseks aega ja privaatsust, mida mul pole hetkel kuskilt võtta. Ja seega ma ei tee hetkel muud, kui nühin pereliikmete pesu pesta, nende tube koristada, aeda harida ja süüa keeta. Selleks on kindlasti ju vaja mitut kõrgharidust, onju.
Milles siis dilemma seisneb? Oleks võimalik kandideerida kinnipidamisasutusse s-töötajaks. Töö on rõve, aga raha on hea. Saaksin kodust minema ja oma mehele lõpuks selgeks teha, et tema peab ka natuke kodutöödesse panustama, eriti kuna ta töötab kodus. Samas kaotaksin võimaluse teha neid asju, mida ma armastan. Aga armastusega ju arveid ei maksa. Nii rasked valikud, et lihtsam oleks lihtsalt ää surra. Surma eelis ongi ju elu ees see, et vastutust pole ja valikuid ka mitte. Rääkimata sellest, et surm tuleb vääramatult. Minule on terve elu andnud jõudu teadmine,et ükskord saab see jama kindlasti otsa.
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar