ei ole ta kuhugi kadunud. Istub teine minu pisikeses peakolus ja ajab vaikselt kombitsaid laiali. Arst leidis, et ma peaksin vähemalt kaks kuud veel võtma topeltannuse rohtu ja siis vaatame oktoobris, kuidas edasi. Et kas saab ühe tablaka peale minna või jätkame kahega. Nojah, muidu tore küll, kuid õige pea lõpeb minu ravikindlustus ja kui lapsed on kodus, siis minust ei ole asjaajajat. Ma ei kuule oma mõtteidki, rääkimata millegi tegemisest. Varsti olen töötu ja ravikindlustamata ja depressioonis ka veel takkapihta. Eriti lõbus!
Loobusime raske südamega vanema tütre iluvõimlemisest. Selgus,et nende trennid kolitakse siit meie lähedalt ära teise linnaosasse. Et kui meie elame äärelinnas ja meie laps hakkab käima koolis teises linnaotsas, siis peaksime veel viima kolm korda nädalas teda trenni veel ühte linnaosasse. MM-i trenn algab kolmveerand viis, mil minu abikaasal on tööaeg. Ja kui mina hakkaksin teda bussidega tooma ja viima, siis peaksin kodust umbes pool neli lahkuma, sest ühtki bussi sinnakanti meie juurest ei lähe, tuleks vahepeal ümber istuda. Ausalt öeldes on mul ka muid asju teha ja ühistranspordis istunud olen ma enda arvates viimase kolme aasta jooksul piisavalt, nii et tänan, aga me ei hakka isegi üritama.
Ma olen väsinud. Olen väsinud sellest, et koguaeg käib mingi tramburai. Olen väsinud kolm korda päevas sööki vaaritamast. Olen väsinud sellest, et pean oma elu elama öötundidel, mis keerab tuksi järgmise päeva, sest ma ei jaksa hommikul tõusta. Olen väsinud olemast meie kõigi ema.
Ma ei taha uuesti kukkuda auku, kust ma olen kuidagi end välja vinnanud. Samas ei ole pääsu, see on nagu aamen kirikus. Ilmselt on minu aju harjunud sügisel depresseeruma ja ma ei saa selle vastu, isegi tabletid ei aita. Aga noh, alati on võimalik passiivselt suitsiidne olla. Mis siin muud, kui kohv kurku ja sigaret hambu. Ükskord see lõppeb niikuinii!
Kudzu
3 kommentaari:
Deprekas, vana risu, ujub ikka aeg-ajalt külje alla ja meelitab magusa kurbusega - võta mind sõbraks, ma ei jäta sind iial! Aga mina ei taha enam.
Jubedalt võtab aega meeleolu stabiliseerimine. Aga pikemas perspektiivis vaadates on edusammud siiski märgatavad. Täiesti võrreldav lahutusprotsessiga - kujuta ette, et deprekas on untsuläinud abielu. Kohtuprotsessid, mangumised, ähvardused, vahepeal petlik vaikus...
mulle sügis just meeldib - tomatid! suvikõrvitsad! seened! jne.
Kuidas M-le kool meeldib?
MM-ile muidugi meeldib kool. Ja Inglile meeldib lasteaed. Loodetavasti nende kummagi entusiasm ei lahtu ning käib töö ja vile koos:)
Postita kommentaar