Loomaaia teenindav personal...

vaat kes me siin oleme. Tarvitseb ainult kuhugi maha istuda, kui kohal on mõni meie loomakestest, kes tahab: a) süüa; b) sügamist; c) õue; d) mängida; e) no ei saa aru, mida - see puudutab meie psüühikahäirega N.Össut (ehk Nikolai Össut). Kui ma tahan voodis lugeda ja sinna kõrvale õuna näksida, ilmub välja Seti, kes üritab ka õunast ampsu saada. Peale väsitavat keskustelu mõistmatu loomaga annan tavaliselt järgi ning ta saab oma õunajupi kätte. Igasugune muu näks voodis ei tule kõne allagi, kuna Seti on suur ja jõuline, ei mina jaksa temaga maid jagada. Õunast saan ikka paar ampsu ise ka.

Kui istun arvuti taha, et tööd teha, on kohe N.Össu platsis, istub mulle ekraani ette ja teeb koledat häält. Kingo seevastu arvab, et kudumise töö on just tema lõbustamiseks välja mõeldud, saab lõngakera püüda ja täiel rinnal lõbutseda. Hea ajaviide on ka tekiservade alt varvaste püüdmine ja neil küünte sisselöömine, parem kui hiiri püüda, sest varvaste omanikel on kombeks valjusti röögatada, mida hiired kunagi ei tee (vähemalt ei kõla nende röögatus nii ägedalt). Tullulullu lõbustab end sellega, et käib mul mööda maja järgi. Lähen WC-sse, trügib loomake ka koridori, lähen üles, koer kaasas, tulen tagasi, ikka koos koerakesega. Daam koerakesega, mõistate! Vahel jääb koer kogemata kuhugi ukse taha, siis ta nügib ise ukse lahti, näiteks nii, et jäine õhk koridorist värskendab ka tube. Või siis kaabib kusagil meeleheitlikult ja a olen sunnitud oma tegevused kõrvale panema ning teda päästma minema. Ainus soliidne loom siin majas on Simbo, kes lihtsalt on. Mõtleb, ma arvan, mõtleb suuri ja tähtsaid mõtteid. Ja kui ei ole midagi mõelda hetkel, universumi saladused on avastatud, siis ajab N.Össut taga ja näitab, kes siin majas ikkagi Peremees on. Simbo maailmas oleme meie siin lihtsalt seetõttu, et ta seda lubab. Ja et keegi peab ka söögi ette ulatama ning selga sügama. Kui leiduks mingi muu võimalus mugavalt ära elada, viskaks ta meid silmagi pilgutamata välja.

Tsirkus alati jääb!

Kudzu

PS Pr Lendav näitas mulle eile vöökudumist. Jummel, on see vast imeline asi. Kui ma õpiksin vööd kuduma, oleksin hulka targem, osavam ja ilusam. Ma ei suuda ikka veel ära imestada, kuidas need meie esiemad niisuguseid asju lõid - peeruvalgel, oma pimedates süngetes onnides.