tuleb sel aastal sõita Tallinna. Homme on mul seal üks väike tööotsake, millest ma isegi täpselt ei tea, mis ja kus see on. Korraldab meie armastatud draamaõppejõud ja meil lihtsalt pole olnud mahti täpsemalt rääkida või siis olen mina tema jutu lihtsalt unustanud või kõrvust mööda lasknud, mis minu ülimat hajameelsust arvesse võttes on normaalne ja tavapärane, eriti viimasel ajal. Nii palju ma tean, et sihtgrupp on lastega töötavad inimesed ja nagu ma aru sain, tuleks neile pakkuda tehnikaid, mida nad ise saaksid lastega läbi viia. Seega saavad vahendid olema minimaalsed, et anda kogemus, kuidas on töötada mitte millegagi ja teha seda nii, et oleks fun. Mingit tõsist teemakäsitlust alateadvusest ja sügavatest tunnetest ei tule, kuna nii ehk naa ei ole selleks aega, vahendeid ja ressurse - ma pean ju asjad ise kaasa võtma siit, ei hakka küll värve ja pintsleid endaga kaasa pakkima.
Niisiis töötab osa minu ajust homse ürituse ettevalmistamisega, osa ajust koostab vahendite nimekirja ja osa ajust mõtleb, mida ma pean enne jõudma veel kodus ära teha. Siin on tõeline segadus hetkel, kuna eilne päev ei olnud just parimate hulgas. Jõulutaat käis kingikotti täitmas, see võttis hulga aega pluss muidugi see, et hommikul sai minu väsimus tervest mõistusest jagu ja ma korraldasin siin pisikese draama. Ma väga loodan, et sellest oli ka kasu, sest kui mu perekond ka ei hooma, et ma olen otsas omadega, siis nad ka ei toeta mind ja ootavad ikka kõik suu ammuli, et mina keelaks-käseks-pooks ja laseks. Ütleme siis nii, et minu toimetulekuvõime on saanud kõvasti kannatada pideva kohanemise tõttu ülikiiresti muutuvate asjaoluga seoses koolis ja ümbritsevas maailmas toimuvaga. Ellujäämiskursused on nö meile õppetöösse tasuta sisse programmeritud ja ma vist ei ole just parim ellujääja.
Ja kui ma tagasi tulen, siis saan lõpuks ometi hakata jõuluettevalmistustega tegelema. Et mida süüa ja mida kinkida ja mida iganes. Eriti just seda viimast!
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar