jaa, meie vanemal pojal on ka nüüd sõbranna! Juba tükk aega on ta suhelnud kahe tütarlapsega, kellest üks õpib minu ema ametiti ja teine minu oma st seda, mille kohta mul kaks diplomit on. Ma muidugi pidin pikali kukkuma, kui ta sellest kunagi rääkis ... nojah, ühesõnaga, käbid ja kännud, käbid ja kännud, ja kuidas see ikka siis niimoodi läinud on! Eile õhtul oli mul au ühega neist neiudest tutvuda. Olin saabunud koolist ja lamasin telekatoas teki all, mängukaru Albert kaisus, kui tütarlaps tuli mind teretama. Ma kujutan ette, kui kena vaatepilt avanes potsentsiaalsest "ämmast", kes nagu lastud vares kusagil teki all konutab ja karukest al la mr Beani mõmmik kaisus hoiab! Muidu see neiu on väga armas, kohe erakordselt armas ja mul on oma poja pärast väga hea meel. Sest minu armas poig on üks ütlemata kena inimene ja ma südamest loodan, et tal läheb elus hästi ja et ta leiab oma koha siin koduvanavallatus maailmas ning kaaslase, kes on samasugune kena inimene. Mulle tundub, et vanem poiss on pärinud kõik minu ja oma isa head omadused, samas kui noorem poeg vaevleb minult päritud halbade omaduste tõttu nagu koleeriline temperament ja mõningane depressiivsus. Ja et noorema poja tütarlaps on ka selline tõsine, isegi morn ja ei suhtle minuga üldse, kui vähegi võimalik (ega ma ise ka pole ema, kes tormaks kohe kallistama, lobisema ja oma nina laste asjadesse toppima).
Koolis läksid sedakorda asjad suhteliselt rahulikult. Sain kõik kodutööd tehtud, millega oldi ka rahul, lisaks pakuti mulle kahte tööd - üks on kindel otsake juba detsembris ja teine oleks potsentsiaalne töökoht alates sügisest. Osaajaga töö ja loomulikult pealinnas, kus siis veel. Mis eeldaks, et ma iga nädal kaks päeva veedaksin kodust eemal! Lubasin selle pakkumise üle järele mõelda ja perega arutada, kuna see puudutab meid kõiki. Ja päälinna kolida - noh, hetkel tekitab igasugune mõte kolimisest minus õudust ja vappekülma, sest see nõuaks niisugust energiat, mida mul pole küll kusagilt võtta. Õnneks on mul paar nädalat aega otsustamiseks. Ja kui mõelda, et siin minu teeneid ei vaja keegi (noh, ega ma pole tegelikult ennast eriti ka pakkumas käinud, pole aega selleks), siis muidugi tuleks öelda jah-sõna.
Olen rahul sellega, et grupp on koos, nüüd siis tuleb veel kontrollgrupp moodustada ja loota, et nad on nõus testi täitma. Täna ma sellega ei tegele, täna on mul kirjanduse lugemise päev. Naasesin päälinnast kohvritäie materjalidega, mis kõik peaksid aitama uurimust kirjutada ja läbi viia. Kohtumine juhendajaga oli väga produktiivne, ta andis mulle palju ideid ja häid nõuandeid ja on üldse üks väga kena ja väga tubli inimene. Lisaks on ta nõus mind jooksvalt superviseerima, mille üle on mul ka hea meel, sest päris üksi jääda grupijuhina on üsna karm. Ikka on ju vaja, et keegi vahel natuke õlale patsutaks ja üksiti ka neutraalse pilguga vaadates aitaks rasketest kohtadest edasi.
Nii et nüüd pole muud kui tööle asuda!
Kudzu
PS Pärastlõunal saan analüüside vastused teada. Ma vist lasen abikaasal helistada, sest kui mulle jälle öeldakse, et ma olen täiesti terve mees, siis andke andeks, seda on rohkem, kui ma jaksan välja kannatada. Selle kuuga on kukkunud jälle kaks kilo, vean vaevu jalgu järel ja lihtsalt kohusetundest püüan elus püsida. Võimalik küll, et terve mina ongi selline hunnik õnnetust, aga et ma mäletan end ka natuke teistsugusena, siis justkui võiks oletada, et midagi on mäda.
7 kommentaari:
Ja olengi terve! Mis siis, et pidevas palavikus, mis siis, et higi voolab ojadena iga liigutuse peale, mis siis, kilod kukuvad ja kukuvad.
Kurat, mul olid tuberkuloosiga ka põletikunäitajad täiesti korras! Keegi ju ei usu seda!
Palun võtke minu juhtumit kui kinnitust selle kohta, et arsti juurde ei ole mõtet pöörduda. Surra tuleb ikka püstipäi ja abi saad sa siis, kui hakkad surema. Enne muidugi veel väike sõimurahe stiilis "miks te enne ei pöördunud!". Aga no vähemalt ma olen pöördunud, keegi ei saa enam vastupidist väita.
Tegelikult olid nad nõus mind veel edasi uurima, aga ma ei hakka nende aega kulutama. Nagunii midagi ei leita. Ju sis tuleb leppida sellega, minu enesetunne on 24/7 väga halb.
kle kui sa kolinal juurde võtsid, kas siis olid ka mingid tervisehäired ja arstide meelest olid sa simulant?
selline kaalukõikumine ei tundu pikema aja lõikes enam küll eriti normaalne.
aga diagnoose pannakse meil ikka hetkemoe järgi, hooajaliselt sobivate tunnuste alusel. minul nt ei tõuse kunagi palavik, põletikunäitajad saan ma endal aga alati ilma suurema vaevata üles, nii kui natuke midagi häda on. ja kui ollakse nõus edasi uurima, siis palun ole ikka nõus, see pole enam nali. palavik ja kiire kaalulangus... need annavad guugeldades ülearugi huvitavaid tulemusi. brr.
Kui ma ülikiiresti juurde võtsin, siis öeldi mulle, et ma olen juba vana inimene ja mu ainevahetus on eakohaselt aeglustunud. Võimalik, et nüüd ma olen juba selline vanur, et mul jällegi anevahetus on ülikiireks muutunud, eksole, enamik 100-aastaseid ju ka kuivab kokku! Seega olen umbes 60 eluaastat sujuvalt vahele jätnud ja sel kevadel olete kõik oodatud minu 101-le sünnipäevale.
http://www.advent.ee/tervis/?op=artikkel&id=18
Siin on valik haigusi, millega antud sümütomid klapivad. No aga kuna kilpnääre, veresuhkru ja hemoglobiin on korras, siis on kõik korras.
oot a nende puukide proove võeti?
need ju ei anna muid näitajaid, kui seljast võetav proov. Tean, kuna mu isal raviti ka ei tea mida, kuni nõudsime borrelioosi proovi ja siis leiti küll.
Igatahes, ei tasu alla vanduda, kui nad on nõus uurima, siis las aga teevad, ja üldvereproov loomulikult annab ka näite alles 2 min enne südame seiskumist.
Jõudu ja kui tahad sellest rääkida, siis olen nõus täitsa uurima siin oma majas väheke.
Puugivärki mul ei leitud. Midagi ei leitud, kõik verenäitajad väga head, hemoglobiin oli natuke langenud võrreldes kevadega, aga jäi normi piiridesse.
Võimalik, et mul on lihtsalt depressioon. Ei vaidleks ka sellele vastu, aga kuna tol päeval oli arstil kiire, siis ma ei saanud rääkida mitte midagi praktiliselt, noh, ja nüüd mul pole tõesti aega sinna tagasi minna.
On nagu on, katsun hakkama saada.
Otsustasin siiski arstiga veelkord rääkida. Kirjutagu kasvõi AD-d välja, ma ei jõua enam rohkem kannatada, ausalt!
Postita kommentaar