Mööduvad aastad...

pea on juba hakanud vaikselt halliks minema ja kortsud on näkku roninud, rääkimata lõualotist ja vuntsidest. Kuid ega see kõik mind ei kurvasta, sest elu on õnneks üürike ja lõppeb ükskord sama kindlalt kui praegune aasta. Ja siis pole nagunii vahet, mitu halli karva või kortsu mul täpselt on.

Aasta lõpus on kombeks teha kokkuvõtteid, mis ja kuidas oli. Eks teen siis minagi:

• Oli taaskord õudne aasta. Kindlustunnet annab muidugi teadmine, et järgmine aasta on veelgi hullem, seda kinnitab senine elukogemus. Vähemalt midagigi turvalist siin koduvanavallatus maailmas!
• Kaotasin viimase aastaga julgelt 20 kilo, kannan nii pisikesi riideid, et ise ka ei usu, kui neid enne selgaproovimist vaatan. Olen laiali jaganud hunniku rõivaid, mis mulle suureks jäid ja saanud oma sõpradelt vastu asju, mis neile väikesed või muidu kasutamata jäänud. Elagu taaskasutus!
• Esimest korda elus võtan antidepressante. Terveks pole saanud, ja nüüd aastalõpu eel sammub deprekas pikkade sammudega tagasi, kuid ega siis peale pooleaastast topeltannuses ravimite manustamist ei saagi oodata, et kõik kaob jälgi jätmata. Ja nendesamuste jälgedega pole ma üldse tegelenud, kuigi peaksin.
• Lõpetasin esimest korda elus ülikooli cum laude , kuigi ma ei tea, kas see nüüd on üldse asi, mille üle rõõmustada. Hind oli nimelt väga-väga kõrge!
• Esmakordselt elus ei ole mul ravikindlustust. Ei põe kah selle pärast, nagunii pole ma eriline arstilkäija. Kaalusin igasugu variante nt fiendust ja erakindlustust, kuid summad on natuke liiga suured, et seda endale lubada. Ja oma psihhiaatrivisiite saan ma kolme kuu fie raha eest 10 korda ehk läbi terve aasta, nii et ses mõttes on kõik OK.
• Esimest korda elus ei kuulu ma ühtegi kollektiivi. Ainus grupp minu elus on minu perekond, kuid olgem ausad, sellest jätkub ja jääb ülegi veel. Kuna olen sotsiaalfoobik, siis mulle inimestga suhtlemine on nagunii hirmus katsumus, seega ongi mõnus mitte kuhugi kuuluda. Turvalisem igal juhul!
• Käisin esimest korda elus Itaalias. Imeline maa, kuhu tahaks tagasi minna. Puhkus Roomas oleks minu unistus.
• Esimest korda elus haigestus lähedane sõber vähki, kuid õnneks sekkuti vähi vohamisse kiirelt ja kõik sai täielikult korda.
• Käisin esimest korda Kumus, st ma olen seal käinud varem ka, aga ainult all saalis, nüüd siis kondasin terve maja läbi.
• Kuna mul on ajataju täiesti pees, siis on positiivne, et kõik sündmused kaovad väga kiiresti kuhugi minevikku ja mul on pidevalt tunne, et juhtunu ei toimunud mitte kaks kuud, vaid kakssada aastat tagasi. Üldiselt on see väga meeldiv, sest mida ei mäleta, seda pole olnud, ja mis on ammu juhtunud, ei saa enam haiget teha.
• Esimest korda elus tegelesin krokiiga. Täitsa tore on see, ja nüüd tänu pr Lendavale sain eilegi mõned visandikesed paberile. Kasvuruumi muidugi on, aga kui arvestada, et ma pole joonistamist õppinud, siis võib endaga rahule jääda.
• Esimest korda elus lugesin läbi paksu ingliskeelse raamatu ja seda täiesti vabatahtlikult. Olen üle läinudki ingliskeelsele kirjandusele ning tänu Jõuluvanale, kes tõi mulle e-lugeri, naudin piirideta kirjandust ja ei pea enam ootama, millal üks või teine raamat eesti keelde tõlgitakse.
• Minu nälg isikliku aja ja ruumi järele on võtnud sellised mõõtmed, et ma ei mahu enam oma pisikesse kehasse ära. Ja vat see on küll kurb.

Ja kui ma lõpuks olen poputanud ja sopsutanud kõiki, kes seda vajavad, siis ehk järgmisel aastal saan rahus lugeda, joonistada ja teha käsitööd. Õnneks pole tegelikult üldse palju vaja.

Head uut siis kõigile ja ootan nagu ikka 31. detsembril kõiki meie majakesse, et uut aastat tervitada. Seekord on ootamas lisaks pidulauale loterii-allegrii, ennustamine, tinapanemine - oi, vabandust, valamine ikka, ja muidugi meeldiv seltskond.

Ikka Teie

Kudzu