Une nägu

on vahel nii ahvatlevalt ilus, et ei tahagi ärgata. Ainult vaataks ja vaataks. Tegelikult kipub nii olema, et kui hakkad nägema väga selgeid, erksaid ja mitmekihilisi lugusid, siis on oodata haigust. Nii ka minuga. Viimasel nädalal on mind kostitatud eriliselt hõrkude lugudega, mida ma sündsuse huvides ei hakka kirjeldamagi. Täna varahommikul ei näinud küll mingit und, see-eest ei kuulnud ka äratuskella ja oleksin peaaegu sisse maganud, et kooli sõita. Kasu ärkamisest siiski ei olnud, sest bussid olid tuubil täis, mida ma oleksin pidanud ette teadma, kuna hullunud rahvamassid sõitsid neljapäeval linnast maale pühi pidama ja täna siis tagasi (neljapäeval tegin oma kompsudega tiiru kesklinnast bussijaama ja siis bussijaamast rongijaama. Bussiga kojusõiduks oleksin pidanud mingi 3 tundi bussijaamas lihtsalt passima, kuna pileteid müüdi kella poole viie paiku alles kaheksastele bussidele). Aga kui tänasest edasi pajatada, siis bussi peale ma ei mahtunudki, sõitsime mehega koju, saatsin õppejõule vabanduskirja ja mõtlesin, et võtan päeva vabaks. Ärgata oli täiesti võimatu, no ei saa üles, ja unenäod ka nii huvitavad, et ainult vaataks. Kui lõpuks end voodist välja vinnasin, tundsin kerget peavalu ja väsimus oli ikka endiselt suur. Et sellele lisandusid ka külmavärinad, siis panin kraadiklaasi ja oh seda õnne - palavik 37,4. Tähendab - ma ei jäänud asjata bussi ukse taha konutama, oligi vaja koju jääda. Et kolmapäeval on tlnas üks püha üritus, kuhu on kindlasti vaja minna, siis on kaht päeva tarvis , et mingilgi määral terveneda. Ma ei tea, kas tegu on kevadise külmetusega või hakkab kusagilt keha sügavustest lõpuks endast märku andma see Keegi, kes minu pekke hävitab, ei oska öelda (muuseas, minu praegused mõõdud: puus 90, vöö 73, rind 86 ja kapp riietest jummala tühi, tulge palun kõik valima endale sobivaid asju, ma pean endale jälle kõik uued ostma). Kui haigus kestab pikemalt, eks ma siis lähen ka arsti manu. Hetkel ei näe veel mõtet sinna halama minna. See-eest külastan 05. mail psihhiaatrit, näis, kas saan endale ka mõne kepsaka diagnoosi.

Ja nii ma siis nüüd lähen ja laman voodis ning olen haige. Sest kui inimeseloom ise aru ei saa, et vahel on vaja ka lihtsalt niisama olla (minu jaoks tähendab niisama olemine tavaliselt koristamist, pesupesemist ja aiatöid, samas pole raske aru saada, et needki on tööd), siis keha hoolitseb ise selle eest, et mõistus pähe tuleks.

Hea uudis on ka see, et ma jätan pr USA aine tegemata ja mulle öeldi, et sellest ei juhtu mitte kui midagi. Jehhuuu!

Kudzu

PS Aed on korras. Pühade ajal roopisime nagu jaksasime, aga ära tegime. Nüüd on veel tänava äärest vaja hunnikud kotti ajada, siis on tõesti kõik. Aga umbrohi juba kasvab mühinal, ehk siis ootavad järgmised tööd.