Uus roll...

minu elus on olla ise ämm. Kuna mul on eelnevalt kogemusi mõningate enda ämmadega, siis olen püüdnud igast võtta parima ja luua mingisugusegi kuvandi "normaalsest" ämmast. Minu jaoks on tegu inimesega, kes suhtub oma poja naisesse väga hästi, kes liigselt ei sekku, kuid on valmis alati aitama ja abi pakkuma, kes aktsepteerib oma poja valikut ja ei kritiseeri ega halvusta lapse elukaaslast. Tegelikult ei erine ämma roll ju tavalisesest inimeseks-olemisest. Lihtsalt tuleb olla mõistev, toetav ja hinnanguvaba. Oma minia kritiseerimine tähendaks ka seda, et ma kaudselt kritiseerin oma poega ja läbi selle siis ka iseennast, ainult et milleks? Sellised mõtted on minu peas idanemas, ja miks ma sellest siinkohal kirjutan, on eilne külaskäik poja juurde. Ta elab juba tükk aega koos oma tüdrukuga ning on meid ammu külla kutsunud. Praegu on ema siin ja me siis eile läksime kõik koos külla. Ütleme ausalt, see polnud nii nagu ma asja endale ette kujutasin, sest pr Ema haaras ohjad enda kätte ja kõik katsed miniaga s-tööst ja ülikooliõpingutest rääkida, lõppesid ema "ekspertarvamusega", mis on kujunenud välja telesaadete ja kauge nõuka-aegse kogemuse põhjal. Ühesõnaga, ma loobusin. Lõpuks toodi ema nõudmisel välja sõnamäng, mida ma pole kunagi varem mänginud ja et mulle ka keegi reegleid ei selgitanud, siis ma ei saanud aru, mida täpselt tegema peab ning esimese vea juures mõistsin, et oma emaga ma ühe mängulaua taga ei istu. See õudne lapsepõlvest tuttav kamandamine, vigadele osutamine ja MM-i mängulauast eemaldamise katsed jooksutasid mul juhtme lõplikult kokku. Ja mida ma siis tavaliselt teen, kui juhe koos? Nagu ikka, põgenesin, ehk siis läksime koos mehega poodi süüa ostma ja olime tunnikese kahekesi poes ning nautisime üksteise seltsi. Külla oma pojale ja tema elukaaslasele lähen kunagi edaspidi. Siis, kui ma saan seal tõesti külas olla ja mitte kukkuda tavalisse lapsepõlvemaailma, mida ei tahaks enam niiväga kogeda.

Ma mõistsin väga selgelt, et mu ema ei suuda aktsepteerida, et ma oskan mingeid asju temast paremini, et mul on olemas hulk teadmisi ja oskusi, mida temal ei ole. Et ta ei suuda aru saada, et ma olen suur inimene, kes ei vaja kamandamist, vaid teeb oma otsused ise. Et mu ema ei lase mul ikka veel Suureks kasvada. Mina oma poegadel seevastu luban lahkesti omandada kõik kogemused, mida vaja, ma usun, et on asju, mida nad minust kordades paremini teavad ja oskavad, et ma usaldan nende võimet vastutada ja otsustada. Ma usun oma poegadesse, ma armastan neid tingimusteta. Ja kahju on, et minu ema minusse ei taha uskuda ja suhtuda nagu vastutusvõimelisse inimesse ilma ülikõrgete ootusteta ja tingimusteta, millele tuleb armastuse saamiseks vastata. Ja see teeb haiget. Ikka veel...

Sellised mõtlused siis.

Kudzu