et kallid naised, vaadake kindlasti hoolega järele, kellega te lapsi teete. Mina astusin kunagi aastaid tagasi väga sügavasse ämbrisse oma eksmehega, kellega meid ühendas vaid alkohol. Jah, alkohol ses mõttes, et tema jõi ja mina püüdsin teda kas ümber kasvatada või kannatasin kaassõltlasena kõike seda, mida võite lugeda miljoneist murefoorumitest. Et juuakse maha laste toiduraha, et sõpradega joomiseks ollakse valmis aknast välja hüppama, et palgapäeva järel on taskud tühjad, et kukutakse täispeaga kuhu juhtub, ja kord kuses hr Knuut mulle peale, sest ma ei olnud nõus talle maalt naabrimehelt suitsu laenama. Temaga ei olnud millestki rääkida, sest ta ei armastanud lugeda; seksida - noh, palju joodikul ikka seisab, vast kord kuus; ta oli lamenenud isiksus nagu paberileht, mida saab voltida ja kleepida, kuid mis iseenenest ei ole miski muu kui tühi lame paberileht. Ma olen kohanud palju alkohoolikuid (ma millegipärast meeldin neile!), aga ülejäänud on olnud vähemalt isiksustena põnevad. Aga vaat see minu eksmees, tema oli (ja on) kõige tühisem inimene, keda ma tean. Miks ma temaga koos elasin, lugege mõnest kaassõltuvuse raamatust (naised, kes armastavad liiga palju nt) ja see polegi tähtis. Sest lugu alles algab.
Nooremat poissi ähvardab väljaviskamise oht Gümnaasiumist, oleme nüüd siis üritanud õpetajatega kontakteeruda ja minu ema tuleb nädalavahetusel talle keemiat õpetama. Täna helistati vanema poisi koolist, kellel on veel hullem seis ja kes ilmselt ka lendab. Sest need lapsed on ju oma isa lapsed, keda miski ei huvita, kellel pole ka säravat mõistust antud, kes vaatavad, kus on lihtsam, mõnusam ja mugavam, ning mina olen emana täiega läbikukkunud. Suurepärane kunstiterapeudihakatis, kas pole? Ma võiksin ennast põlema panna või lihtsalt Plasku katuselt alla hüpata, kuigi negatiivsete uudiste tulv tapab omal vaiksel moel ju niigi.
Ma ei ole osanud oma lastest kasvatada inimesi, ma pole ise ka mingi erilist normaalne eksemplar.
Palun, ärge tehtke suvaliste idikatega lapsi, palun ärge katsuge suhte kaudu lahendada oma isiksuslikke probleeme, valides jobudest mehi - ja kui võimalik, ärge tehke üldse lapsi. Oma jamade eest on ikka palju kindlam ja palju mõnusam vastutada. Teistest inimestest siin maailmas pole muud kui häda ja õnnetust.
kudzu
5 kommentaari:
Usu ma tean mida sa tunned ja minul on need õudused veel kõik ees.
Noh. Minu lähikondlastest meesssoost teismelised on veel hullemad, nagu sa hästi tead.
Ja vähemalt meie Leon oma hariduslembese nohikust isa ning vaimsete huvidega ülihingelise ema geene pole saanud.
Kuidas neil 2 inimesel saab olla nii pragmaatiline, rullnoklik ellujääjaprusssakat meenutav poeg?
Tõepoolest, sinu pojad on tegelikult normaalsed noored mehed, kellel on... ütleme et kehvemaid hetki teinekord.
Seda enam, et 50% vähemalt peab neil olema sinu geene, kui need poisid just sünnitusmajas vahetusse pole läinud.
Tahaks öelda, aga... Kalli lihtsalt!
Neil ongi lisaks minu kehvadele geenidele ka oma isa kümme korda kehvemad. Oma geenide kiituseks tuleb öelda, et juba lapsena oli mul tohutu huvi raamatute vastu, joonistasin, kirjutasin jne jne. Pole olnud sellist "ah, ma ei tea..." bimboaega minu elus. Poiste isal pole jällegi muud aega olnudki, ja nagu näha tema netis rippuvatelt fotodelt, kestab see periood siiani. Sest ükski normaalne 43 aastane mees ei poseeri, ühes näpus 1-liitrine õllepudel ja teises suitsev sigaret.
Äh mis mul enam vaadata, köik on tehtud juba, nüüd tuleb kasvatada. Lapsevanemaks olemine ongi garantiideta töö.
Postita kommentaar