mäletate ehk, et ma pidin uuest aastast jälle tugiisikuks hakkama. MTÜ, mis seda teenust pakub, oli suures hädas ja projektijuht sõna otseses mõttes lunis mind tagasi tulema. Meil oli kokkulepe, et aasta lõpus kohtume ja vaatame, millise kliendi ma endale võiksin uuest aastast saada. Eelmisel nädalal saatsin meili küsimusega, kas võiksime 23. dets kohtuda. Vastust ei tulnud ja ma eeldasin, et ju siis pühadesaginas pole projektijuhil olnud aega minu kirjale vastata. Aga et läheneb aastalõpp ja tahaks kõik otsad kokku tõmmata, otsustasin täna ise helistada. Tütarlaps vastas mulle mitte eriti rõõmsal häälel, et ta ei saa hetkel rääkida ja helistab mulle tagasi. Kõne sai tehtud kell veerand viis. Tagasi helistatud pole.
Küllap tuleb järeldada, et projekti järgmisel aastal ei rahastata (masu ikkagi), aga miks ei võiks nii öeldagi, mina ei tea. Nagunii pole mul eriti jaksu millegi muu kui kooliasjadega tegeleda, nii et igaüks, kes mind mõnest kasvõi potentsiaalsest ülesandest vabastab, on teretulnud! Kummaline aga on, et inimene, kes projekti juhib, ei ole võimeline oma ülesandeid täitma ja vähemalt teavitama, et nad minu teeneid uuel aastal ei vaja.
Lisaks selgus, et vanem poeg töötab minimaalse tööajaga alates järgmisest kuust, nii et raha hulk meie peres aina kahaneb ja kahaneb. Samas tuleb maksukoormust ikka jälle juurde. Ilus lause ajakirjandusest:"Eesti Vabariigil läheb hästi, elanikel halvasti!" peab igatahes paika. Aga kes siis on riik, kui mitte tema rahvas?
Kusagil ajusopis küpseb järjest enam majamüügi plaan. Tahaks elada natukene muretumat elu.
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar