Päikeseratas, päikeseratas...

päikest novembris paistis vaid tundide jagu. Mis siis imestada, et deprekas inimestele ligi hiilib ja neisse endale mugava ning mõnusa pesa teeb. Pimeduse vastu aitab teatavasti valgus ja eks minulgi tule endale valgusallikaid juurde tekitada. Kahjuks selle maja ehitaja eriti ei mõelnud elektriprojekti koostades valguse olemasolu peale. Kui ta üldse millegi peale mõtles või mõttetööks võimeline oli! Mistõttu on keeruline majapidamisse lampe lisada, kui just ei taha pikki väänduvaid elektrijuhtmeid põrandale lesima.

Eile oli abikaasa nimepäev ja üksiti ka minu ema sünnipäev. Emaga rääkisin kaks minutit, ta oli kusagil kellegiga koos ning ei saanud rääkida (mida ta ei öelnud otse loomulikult, ma sain ise aru). Ütlesin vaid, et me saatsime paki omalt poolt. Ema teatas kiirustades, et ta peab kõne lõpetama, sest lapselapsega (ehk siis minu pojaga) on tal kohe ees kohtumine ja ta peab koju kiirustama. Poiss oli hetke pärast peale kõne lõppemist msn-is ja väitis, et nemad kohtusid juba pühapäeval. Miks mu ema valetab, mina ei tea. Tean vaid, et valed lipsavad tal suust täiesti vabalt ja täiesti mõttetutes olukordades. Eks patoloogiliste valetajate puhul ongi raske mingeid põhjuseid leida. Mäletan, et lapsena oli mul kombeks tema luiskelugudele vahele segada ja öelda, et see pole nii, aga nüüd on tiba imelik sekkuda. Ühesõnaga - emaga rääkides pean olema üliettevaatlik, kuna ta võib vabalt edastada moonutatud infot või suisa ise lugusid välja mõelda ja tekitada niimoodi suurt kahju minule ja inimestele, kellega ma seotud olen. Pärast vaatab suurte silmadega otsa ja ütleb, et tema pole rääkinud! Ja see, millest ma saaksin rääkida - koolist ja sellest, mida ma õpin, tema ei taha rääkida. Ilmselt ei tea ta siiani, mis on minu uus eriala. Aga noh, vahet pole! Mul on teisigi, kellega rääkida.

Helistasid ka ämm ja äi, et pojale nimepäevaks õnne soovida. Ämm oli kiitnud, et küll oli meil tore kohtumine kohvikus! Ja äi pakkus, et tuleb meile siia töid tegema, kuigi olgem ausad, seda juttu oleme viimased 10 aastat kuulnud ning kokkuvõttes aitavad meid lapsed ja laste sõbrad või siis inimesed, kes oma töö eest raha saavad. Äia eikusagil!

Vahel tundub, et meie vanemad on nagu tulnukad, kes on saabunud kosmosest. Nad ei saa päris täpselt aru, mis ümberringi toimub ja ega nad ei muretse ka. Sest võõras liik on huvitav ja põnev jälgida, milleks veel nende hingeellu pugeda. Nii nad siis elavad oma kosmikuelu ja meie elame siin oma pisikest elu, üritades kuidagimoodi ellu jääda ja kosmikutega suhtlemiseks kasvõi mingeidki viise leida. Nende poolt initsiatiivi loota ei ole.

Nii jah, elu kulgeb vaikselt. Katsun mitte alla anda ja edasi tegutseda, kohustusi tuleb aina juurde ja juurde...

Kudzu