sain kätte uue semestri ajakava. Meil on siis alates veebruari algusest kuni 14. maini kool üle nädala! Ma tõesti enam ei saa aru, mis toimub. Me oleme püüdnud igatepidi selgitada, et me kõik käime tööl ja paljudel on ka pere ning me tahaksime, et õppetöö korraldus vastaks ka meie vajadustele. Sest kui pole üliõpilasi, kes maksavad, siis pole ka õppejõududel ülikoolis midagi teha. Kõik tundus väga lootusrikas, sest me panime kirja oma soovid ja vajadused ning need edastati juhtkonnale. Tulemus - suur ümargune null!
Mina ei jaksa niisuguse tempoga koolis käia. Kui praegu oli meil septembri lõpust kuni novembri alguseni kool üle nädala, siis puudus vähe, et ma ülekoormusest hullumajja sattunuks. Ja haigus ju näitas ka, et ma ei jaksa enam. Selle peale üllatatakse meid ülenädalase õppetööga, mis minu puhul paneb kaaluma akadeemilist puhkust või siis teise variandina minimaalse koormusega õppimist, sest kolm päeva nädalas ma ilmselt suudaksin üle nädala koolis olla. Teate, millagi peaks ju õppima nagu ka, aga esmaspäeviti peale koolinädala lõppemist vähemalt mina küll ei ole suuteline tuupima inglise keelt või maalima midagi, millel ka väärtust oleks.
Kas pole kurb, et kui ma olen leidnud endale valdkonna, mis mulle väga meeldib ja ka sobib, siis ma pean loobuma nn tehnilistel põhjustel. Miks meile lubati alguses, et tegu on tsükliõppega, kus õppetöö toimub 5 päeva kuus? 5 päevast on sujuvalt saanud 10 ja teisest linnast koolis käies ei ole neid päevi võimalik ühendada nt töölkäimisega, kuna edasi-tagasi sõit võtab 5 tundi ja iga päev ei anna nagu ka sõita. Rahast ma siinkohal parem ei räägigi.
Kui ma varem püüdsin meile õppima innustada oma sõpru, siis nüüd on minu sõnum: parem mitte. Parem oodake, kuni lapsed kasvavad ja õppige kusagil välismaal, kus õppekava on paika loksunud ja teile ei valmistata igal semestril ette mingit haiget üllatust.
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar