Küll on ikka hea olla niisama inimene! Elad nagu lilleke väljal, võid alati esitada oma arvamuse ja vajadusel sellest ka taganeda, võid suhteid luua ja katkestada ning mõnikord ka teisi inimesi kiruda ja keegi ei saa öelda, et selles oleks midagi ebaeetilist. Kui raske aga on teraapilises suhetes eetiliseks jääda, see selgus mulle väga sügavalt alles täna.
Mida arvata olukorrast, kus tugiisik ei ole klienti ette valmistanud selleks, et nendevaheline suhe on lõppemas? Kas on eetiline anda inimesele lootust, et paari kuu pärast kõik jätkub vanaviisi ning klient ei suuda seetõttu ka uue inimesega tööd alustada? Kas on eetiline laskuda väga isiklikesse suhetesse oma kliendiga, asendades alkoholisõltuvuse sõltuvusega tugiisikust? Kas on eetiline kliendile rääkida oma elust isiklikke detaile? Kas on eetiline rääkida kliendile teiste tugiisikute tööst ja teistest klientidest stiilis "teised ei saa üldse nii hästi hakkama kui sina ja nendega on selliseid ja selliseid probleeme"?
Minu vastus siinkohal on "ei, see on vägagi ebaeetiline". Antud juhtumi puhul on minu meelest tegu klienti kahjustava suhtega, kus tugiisik ei ole suutnud hoida piire oma professionaalsest rollist lähtuvalt. Ja kui tugiisikul on olemas kõrgharidus nõustamist puudutavas valdkonnas, siis suhete lõpetamine ja piiride teema peaksid olema ikka väga tuttavad. Ning seda ebaeetilisem kogu lugu tundub.
Milline on niisuguse aitaja Vari? Mis on see, mis on pannud inimese end mässima suhtesse, kust ei paista väljapääsu. Kas klient jääbki nüüd tugiga sõbrustama? Kui see on nende mõlema valik, siis on OK, aga sel juhul ei ole tegemist tugiisikutööga. Ja vaevalt, et tugiisikul ka päris sõbrustamisse soovi on, miks ta muidu poetas lause, et kui on uus tugiisik, siis klient enam ei helista pidevalt.
Ma saan aru, et inimesed pühenduvad oma tööle. Ja nii uskumatu, kui see mõne kodaniku jaoks ka ei tundu, siis mina olen alati sügavalt pühendunud tegevusele, mis parasjagu käsil on. Aga - pühendumine ei tähenda, et inimene peaks võtma enda hooleks teiste inimeste elu elamise või et hägustuvad piirid, kust jookseb kliendi- ja kust sõbrasuhe. Professionaalsus minu jaoks tähendabki seda, et neil asjadel suudetakse vahet teha, kuna siis on kõige suurem võimalus klienti ka reaalselt aidata.
Oskus suhteid lõpetada on eriline oskus. See kehtib ka muude kui teraapiliste suhete puhul. Tuleb olla aus, põhjendada oma otsust ja sellele ka kindlaks jääda, sest mõnigi kord ei taha teine osapool loobuda suhtlemisega kaasnevast võimust teise üle ja alustab manipuleerimist.
Ja kui Jumal pole endale andnud võimet suhteid adekvaatselt lõpetada, siis soovitan soojalt õppida.
Kudzu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar