Kui valust kinni haaran,
tunnen endas elu.
Kui miski minus kisendab ja karjub,
siis surmani veel aega on.
Hetk...
Ma vaatan tagasi,
et näha jälge,
mille on jätnud maailma palgele
see osa minust,
mis ei ole veel lõpuni katki.
Mis elab ja hingab valu rütmis
ja kinnitab, et ma olen elus,
et ma olen siin,
endaga koos.
Näen õudsate päevade lõputut rida,
katkist filmilinti,
mis kordab ja kordab ja kordab
sedasama vana kaadrit.
Kaadrit täis ahastust ja kurbust,
viha, süüd ja igatsust.
Igatsust selle järele,
et lõpp saabuks ilma õuduseta,
et õudus lõpeks.
Et enne lõppu,
enne viimset hingetõmmet,
enne viimset kokkutõmmet südames,
enne viimset verevoolu kehas,
mis on kurnatud elus ja valus olemisest,
saabuks hetk ilma valuta.
Klaasikillud taldade all kiljumas...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar