millega asjad muutuvad, on endiselt vinge. Eile helistati mulle MTÜ-st, kus ma tugina töötasin. Neil on kriisiolukord, inimesel abi vaja, aga tugiisikut pole kusagilt võtta. Mõtlesin kuni tänase lõunani ja andsin lõpuks nõusoleku. Eks näis, kas klient üldse minuga lepib. Eelmise tugiisik on temaga töötanud kaks aastat ja olgem ausad, uut suhet uue inimesega on kliendil kindlasti raske ja tülikas alustada. Paraku ei saa eelmine töötaja tervislikel põhjustel jätkata, nii et valikut ei ole.
Vanem poiss tuli koolist ära. Täna teatas. Rahaliselt paneb see meile pisikese põõna, aga eks ta ise ka kompenseerib tekkinud tühiku. Ma ei oskagi hetkel midagi arvata või öelda, liiga värske uudis. Kahju muidugi, et ta ei tea isegi, mida tahab, aga samas vaadates iseennast, ei saa nagu nuriseda ka. Lõppude lõpuks viib surve ainult vastupanuni ja las ta ise valib ja otsustab, mis talle parim on. Mina armastan teda hoolimata ametist või elukutsest.
Ühesõnaga on mul jälle tekkimas töökohustused. Kuidas ma vastu pean, see on iseküsimus, sest ega ma eriti üle 8h ööpäevas järjest üleval ei jaksa olla ja millalgi peaks ka oma pisikeste konnadega suhtlema. Aga eks ma pean vastu pidama.
K
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar