on välja uuritud, miks varase lapsepõlve traumadel on pikaajalised tagajärjed. Kas mul nüüd kergem hakkas, ei tea, aga vähemalt on leidunud selgitus, mis tundub täiesti adekvaatne.
Meenutuseks: minu vanemad lahutasid ametlikult märtsi alguses, 1971. a. Mina sain aastaseks aprilli alguses, umbes kuu aega hiljem. Ei taha isegi kujutleda, mis meie kodus toimuda võis sel perioodil.
Äkki ma võin nüüd emotsionaalne edasi olla, ilma et see kedagi häiriks.
Kudzu
7 kommentaari:
Kindlasti sa võid olla selline, nagu sa tahad olla. Aga siin kõrvaltvaatajana ja lugejana saan aru, et ega su ämmal ka kerge pole, rääkimata abikaasast.
Loomulikult leiab palju õigustusi, leiad sina endale ja ämm leiab ja ... kõigil võibki olla õigus.
Aga kuidagi peaks vanadest mustritest välja astuma, lahti laskma.
Elu on keeruline. Soovin kõigile hingerahu ja suuremeelsust. Äkki on siiski veel võimalik.
Kindlasti ei ole kerge minu abikaasal minuga ja ka vastupidi. Ja kahtlemata oleks üldse igati parem, kui ma oleksin jätnud lähisuhted loomata. Aga inimene on juba kord sotsiaalne loom ja tahab tunda lähedust teistega, mistõttu oli peaaegu võimatu suhet mitte luua.Ning kui mu abikaasalt küsida, kas ta tahab minuga koos elada, ta vastab päris kindlasti "jah". Keegi teda millekski ei sunni ega kohusta, kõik puha vaba tahe.
Aga mis ämma puutub, siis mina ei keela tal lapselastega suhelda, mis võiks olla tema eesmärk. Minu andestus pole siinkohal üleüldse vajalik.
ah, emotsionaalne olemine, olgu selle põhjus teada või mitte, on alati selline olemine, mis KEDAGI ikka mingil moel häirib. mis teha.
täiesti emotsioonitu olemine võib ka vabalt kedagi häirida.
elamine on üleüldse üks häiriv tegevus, ole sa kasvõi buddha ise. kellegi kinga sees hõõruvaks kivikeseks võib alati juhuslikult osutuda.
üks mu tark tuttav ütleb selle kohta: me ei sünni siia ilma selleks, et KÕIGILE meeldida. :D
aga vähemalt jah peaks selle artikli lugemine aitaba vähendada vähemalt süütunnet sellepärast et "ma olen nii emotsionaalne, miks ma ei ole normaane, kõik teised ju suudavad"
st peaks ümber lükkama laialt levinud eelarvamuse, nagu inimese meelolu oleks vaid hetkeotsustuse ja vaba tahte küsimus ja nagu üle pea keevaid emotsioone viljeldaks teiste inimeste kiusamiseks meelega...
Just - tavaliselt esitatakse süüdistusi:miks sa solvud kergesti, miks sa nutad liiga palju, miks sul pole paksu nahka jne. Ma olen suure hirmuga õppinud olema meeldiv ja kena inimene, surudes kõik emotsioonid sügavale enda sisse. Aga nii ei ole õige tegelikult.
Kui ma ei peksa inimesi, ei sõima oma lapsi ja muid kodanikke, ei tee reaalselt haiget inimestele, siis blogis räuskamine võiks olla OK.
Jah, kaua sa kogud? Matad ja matad, aga lahti sa ju oma emotsioonidest nii ei saa. Ja siis täiesti ebasobival hetkel ja kohas lähed katki või lihtsalt plahvatad. Blogi on suht hea koht, kus ennast välja elada, sest sinul endal on siin otsustusõigus. Lased teemat kommenteerida või mitte, keda lubad lugema, ise saad valida.
head uudised, seltsinaised tundlejad:
http://naistekas.delfi.ee/suhted/suhted/tusatunded-on-tahtsad-abimehed-teel-endasse.d?id=26868399
Ma ütlen, tunne oma nõrkusi ja oska neid kasutada
Postita kommentaar