ütleb laulusalm. Ja mis minulgi muud, kui nõustuda. Seega arutleksin täna minu ja ämma olematute suhete üle, et saaksin ise ja saaksite ka teie paremini aru, kust king pigistab. Tegelikult teen ma samal ajal arvutiõpetuse kodutööd, aga kuna GoogleDocs kiilub iga sekundi tagant kinni, siis ma üritan teha mitut asja korraga, sest aeg ei tohi raisku minna...
Minu ämm on väga meeldiv inimene, hariduselt arst, hingelt kunstnik. Jumal on andnud talle suurepärase välimuse, väga hea mehe, andekad lapsed ja ühe andeka lapselapse, toreda ameti, positsiooni ühiskonnas, kõrgelt haritud vanemad jne jne jne. Mina olen oma ämma kõrval luuser. Luuser kuubis, kui nii võiks öelda. Ma olen inetu, kehvast perekonnast, segase minevikuga (lahutatud, lastega), mu amet ei ole ühiskonnas prestiižne, kunstnikuna ei ole ma endale nime teinud, pidevalt on mul mõni õping pooleli, ma suitsetan, olen üksjagu alkoholi tarbinud, ei ole mul kodu korras ega lapsed klanitud, pojad on samasugused luuserid nagu ma ise. Minu väärtus ämma maailma väärtusteskaalal on pehmelt öeldes null.
Ämma jaoks võis tunduda kummaline, et nii suurepäraste vanemate laps nagu minu armas mees on, valis ta enda kõrvale vääritu naise. Ma olen kuulnud ka teooriatest, et mina ei lubavat oma meest seltskonda, ei lubavat tal suhelda sõpradega jne. Ei jaksa siinkohal tõestada, et alati on olnud vastupidi, ja et ma olen igati toetanud oma mehe suhteid teiste inimestega,ja ka tema karjääri, jäädes korduvalt üksi väikeste lastega Estisse, samal ajal kui mees välismaal end teostas.
Ja küllap ajas ämma vihale ka tõik, et igas seltskonnas, kus me koos olime, kujunes minust välja seltskonna kese. Minu lugusid kuulati, minu naljade üle naerdi, ma sain kõigiga väga hästi läbi ja see võis ikka vihale ajada küll. Kuni selle hetkeni oli primadonna olnud ju ämm, eksole. Ja siis tuleb mingi kööbakas, äpardunud tegelane ja võtab ämma sünnipärase õigusega saadud koha endale. Ja pojakese ka, koos naha ja karvadega! Karm värk, kas pole!
Viimasel aastal enne suhete lõplikku katkestamist ei suutnud me oma vastumeelsust üksteise suhtes enam varjata. Ämm püüdis igal võimalusel vältida meie külastamist ja mina püüdsin vältida temaga kohtumist. Me saime mõlemad suurepäraselt aru, et ei talu üksteise varjugi, kuni mina lõpuks murdusin (MM-i pärast) ja küsisin, kas ma teen midagi valesti. Vastus oli:"Ei tee, sa ise oled vale". Noh, niimoodi kokkuvõttes. Ehk siis taaskord leidus keegi, kes ütles, et ei mina ega minu pojad vääri siin maailmas kohta, et meil ei ole õigust üritada sopast välja roomata, et minusuguse kõntsa koht ei ole väärikate inimeste perekonnas.
Nüüd ma siis peaksin kõik andestama. Aga mille, ma küsin? Kõik on ju puhas objektiivne tõde. Fakt jääb faktiks, et ma olen luuser ja suure tõenäosusega ka jään selleks. Fakt on, et ma ei saa oma minevikku mitte mingilgi moel muuta, asjad on nagu nad on. Ämm ei teinud mulle ju tegelikult mitte midagi, ta lihtsalt ütles välja selle tõe nagu tema maailm seda näeb. Mul pole talle mitte midagi andestada.
Aga ma jätan endale õiguse mitte suhelda. Ma ei pea nägema inimest, kelles ei olnud niipaljukest halastust, et oleks aru saanud lihtsast tõest: mitte kõik inimesed ei sünni kuldsesse kätki, haritud kõrge positsiooniga vanemate loodud turvalisse keskkonda. Ja et võiks hinnata iga liigutust, mida vähemkindlustatud (mitte materiaalselt, vaid emotsionaalselt-vaimselt) inimesed teevad, et oma õudusest välja punnitada. Isegi kui ma jään luuseriks, siis vähemalt ma olen üritanud, seda fakti ei saa nüüd küll kahe silma vahele jätta.
Ma võin oma ämma tänada selle eest, et ta on sünnitanud imetoreda poja. Muud midagi mul öelda ei ole.
Andestust ei saa peale suruda ega osta. Andestus tuleb kas ise või ei tule kunagi. Eriti, kui polegi midagi andestada.
Kudzu
7 kommentaari:
Lisan veel, et mu ämmal on olnud olemas kõik see, mida minul kunagi ei ole olnud. Ja siis tahtis ta minult ära võtta veel ka viimast. Ning vaadates oma perekonda ja neid probleeme, mis meid siin igapäevaslelt hävitavad, on see tal peaaegu korda läinud. Aamen!
Sinu ämmal on meeldiv võimalus elada omaette ning nautida segamatult oma hiilgavat palet - aga ta ei saa panna teisi sedasama tegema. Võrreldes teie igakylgselt mitmekygsete võimetega peret, ei taha ma hästi aru saada, MIDA ta siis täpselt teilt nõuab? (Midagi, mida te tegelikult siiski ei pea tegema.)
Ehk mõlguvad mõne inimese peas idamaade kombed, mille kohaselt vanemad OSTAVAD lapsele abikaasa. Muuga ei oska ma selle tädi kestvat rahulolematust seletada.
PS. Ka minu ämm ei olnud algul minuga yldse rahul, väga erinevatel põhjustel, aga olude sunnil pole ta iial oma elus olnud väga kõrge lennuga, nii et pikka vingu ta meie, koledate, kõrgharimata jne jne maakate vastu ei pidanud. Yks tema sõbranna kyll iriseb ja ussitab minu kallal meie selja taga, et pole minu haridus piisavalt kõrge, minu auto piisavalt kallis jne jne aga see on juba köki-möki, hylge mula.
PS2. Sul on oma ämma ees 1 oluline eelis: noorus. Ning palju muudki, mida ta oma ilmselt steriilse paleuse hoidmise huvides iial ei teeks, aga kunstiinimesest Kudzu kyll. Mitte kõik need asjad ei saa mõttetud ja destruktiivsed olla, pigem on see pr. ämma kompleks.
Ämmadest võix veel pikalt kirjutada...
Küllap sul oleks, mida talle andestada, kasvõi kiuslikkust ja sallimatust. Aga tõesti - andestust ei saa osta ega peale suruda. Kui suhted on nii kivistunud, oleks naiivne arvata, et sa ühe lause peale andestama tormaks.
Mul tuli hoopis selline küsimus: milleks tal siis nüüd äkki seda andestust vaja on? Nüüd äkki hakkab kohale jõudma, et pojake on nii kaua seda naist armastanud, välja süüa teda pole õnnestunud, ju vist tuleb strateegiat muuta ja luua õnneliku suguvõsa kuvand? Nii tore on ju öelda, et näe, meil oli küll probleeme, aga ma lahendasin need ära! Nüüd me oleme õnnelik täiuslik perekond ja see on kõik minu tehtud! Prefektsionismi taotlus ülima enesetähtsusega.
Ma olen küll selle koha pealt küünik ja mitmeid niimoodi strateegiliselt mõtlevaid inimesi näinud.
Küllap tema usuline tegevus on ka kuidagimoodi mõjutanud kogu seda "andestamise" teemat. Ja talle on tõesti väga oluline mulje, mille ta väliselt jätab. Kui ikka juba varsti neli aastat pole suheldud, siis hakkavad ju ka teised mõtlema, et äkki ongi mingi tõsine probleem, mitte ainult minu halb iseloom meie suhete katkemise taga. Siis kukub tema kuvand ka seal auulis kolinal kokku, eks seega tuleb pingutada, et oma mainet ikka kõrgel hoida.
Teemast välja:
Kae nalja, soolise võrdõiguslikkuse teema on sootuks kõrgel tasemel üles võetud:
http://www.ekspress.ee/2009/11/13/eesti-uudised/45911-naine-noudis-meestega-vordset-palka-ja-koondati
aga ma ütleks, et su ämmal mingi areng ikka toimub...
vada, andestus saab tulla siis, kui enne oli süü.
Sinu ämm on oma süüd tunnistanud, see on täitsa kõva sõna. Sa ei pea talle andeks andma, kui sa ei suuda :D
aga tunnustagem ta arengut, halleluujah, amen
Artikkel oli väga "julgustav". Üldiselt tasub niisugust asja ette võtta peale töölt lahkumist, vastasel juhul tuleb sunnitud lahkumine.
Kuna me ei ole ämmaga kunagi millestki olulisest rääkinud, siis ma ka ei tea, milles ta end süüdlaseks peab. Väga üldsõnaline oli tema vabandus ja sobivalt keset tänavat, kus ei olnud võimalik ka asja arutada. Tal on kindlasti mingi tagamõte.
Postita kommentaar