ehk küll on hea, et sai juba eelmisel talvel lastega koos viltima asutud. Jõulukinkidega pole seetõttu suurt muret, kuna vildist saab nikerdada igasugu imeasju, millega ma olen vaikselt alustanud (viimane hetk, kas pole?). Osa kingitusi saavad olema lõhnavad, osa ilma lõhnata, oleneb, mida, miks ja kuidas. Praegu rohkem ei pajataks. Ja et minu idee sõpradele arhailise tikandiga lõhnakotikesi kinkida on realiseeritud st ma ei suutnud jõuludeni oodata, siis tuli midagi muud välja mõelda.
Laupäeval sai valmis mätsitud esimene kogus piparkoogitainast, millest vanem poiss traditsiooniliselt poole niisama ära sõi. Ülejäänud poolest saime vormida kolm pannitäis piparkooke, millest kaunistamiseks paraku eriti miskit järele ei jäänud. Tuleb järgmiseks nädalavahetuseks uus laar teha, siis ehk jõuame ka kaunistamiseni. Mingeid erilisi fantaasiaküllaseid kooke me ilmselt ei tee, sest lapsed rabavad nagunii kõik glasuuri enda pihku ja meie, vanad, vaatame pealt ja juhendame. MM tahab pidevalt aidata igas asjas, ja eks me siis lubame ka. Nt laupäeval aitas ta kooreklopsi jaoks liha vasardada ja all põrandad pesta. Viimast tehti Ingliga kordamööda ja niisuguse lustiga, et põrand suisa läikis hiljem. Siit moraal - las lapsed teevad kodutöid vabatahtlikult kaasa, siis hiljem pole vaja neid sundida. Mida on kergem öelda, kui realiseerida!
Ma olen alati lastekasvatust puudutava diskussioonide osas tagasihoidlik ja hoian oma arvamuse pigem endale. Lapsed on väga erinevad ja paraku ei anna neile laiendada mingeid ühiseid põhimõtteid. Nt meie vanem poeg vajab eluks suht vähe ja iialgi pole olnud võimalik teda rahaga ära osta stiilis, et kui sa hästi õpid, siis saad ..... Seevastu noorem poeg on alati reageerinud rahale ja asjadele, et kui sa hästi õpid, siis saad.... Ometigi on tegu ühe pere lastega, kes on ühtmoodi kasvatust saanud ja ühes peres elanud. Tüdrukute kasvatamise osas hoian üldse suu kinni. Nad on nii väikesed alles, et ma pole mingi ekspert. Kusjuures jah, sageli on kõige targemad ju need, kel endal pole üldse lapsi või kel puudub nt pubeka kasvatamise kogemus. Aga et mina ei pea end eksperdiks ühelgi alal, siis targutan ma siin oma blogi sabas iseenda rõõmuks oma targutused ära, aga ei saa kellelegi öelda, et tee nii nagu mina teen.
Üks teema mind jah natuke painab. Osa lapsi kutsub oma vanemaid nimepidi. Minu jaoks on see kummaline, sest vanemad asetatakse nimepidi kutsudes samale pulgale kõigi teiste inimestega, aga minu jaoks on ema-isa rollid erilised ja olulisemad. Samas ei pane kätt ette, kui nii on ega sunni kedagi oma lapsi ümber kasvatama. Lihtsalt mina arvan, et vanem ei ole ega peagi olema lapse sõber, vaid ikka suurem ja targem, kelle osaks on hoolitseda ja toetada. Las kõik ülejäänud olla Mikud-Mannid, kellega võib tulevikus koos õltsi libistada ja kahemõttelist nalja teha. Aga nagu öeldud, igaüks kasvatab oma lapsi nii nagu tema õigeks peab.
Kudzu
6 kommentaari:
Lisan veel, et nimede teemaks inspireeris mind viimane Pere ja Kodu.
Azuu, ma mõtlesin et mina.
Vada, mu vanem poeg kutsub mind ja oma isa ka nimepidi ja hakkas seda tegema juba kuskil 3-4 aastasena - ISE. Mina teda niimoodi ei kasvatanud. Ümber kasvatada ka ei õnnestunud. Vahel olen öelnud, et kuule, sa võid mind emaks ka kutsuda, saades vastuseks iroonilise kulmukergituse.
Noorem poeg seevastu kipub mind teietama ja kui ma ütlen, et laps, sa võid mind sinatada ka, siis ei tee väljagi.
Ei ole oma kasvatada noh.
Ja sundima hakata selles osas... ei näe erilist mõtet.
hmh. 4-aastaselt pesi mu vanem poeg ka suure lustiga põrandat. Praegu sama lugu nooremaga. Hmmm... ei saa sellest mingeid järeldusi teha. :P
Seda ma tahangi öelda, et kui laps ise otsustab, siis pole ju midagi teha, eksju. Aga on vanemaid, kes õpetavad oma last neid nimepidi kutsuma, ja see pole minu arust õige.
Meie omad hakkasid ka eesnimesid kasutama. Eks emme-issi on ka kasutusel, aga võõrastega rääkides nimetavad nad meid üldiselt nimepidi... Vanavanema jahmatuseks... Aga emme nimi on ju KAI! teatas Rass, kui talt mõne aasta eest selle kohta päriti:)
Postita kommentaar