Little Gem ja teised...

raha ei ole. On otsas ajutiselt. Kuigi ämm saatis mu meheraasule sünnipäevaks mõned tuhanded, liikusid need sujuvalt lapsehoidjale, et ma ikka saaksin sügisel koolis käima hakata ja et ikka oleks keegi, kes meie kullakestel silma peal hoiab. Aga ega ma ei taha siin oma rahakoti sisu avalikustada seepärast, et saada kaastunnet ja õlalepatsutust, vaid hoopiski kirjeldada sündroomi "raha pole nagunii, seega pole mõtet ka kokku hoida", mis tabab mind just eelkirjeldet olukorras. Praegusel hetkel muidugi soodustab sündroomi esilekerkimist teadmine, et homme viin ma läbi koolituse, mille eest makstakse pool s-abiosakonna kuupalgast, seega raha tuleb. Ja võibki oma aeda täiendada pisikese kuuse, elupuukese, hiibapuu- ja veel ühe ning teise ilusa taimekesega. Eks ma ootan rahalaeva ära ja siis toon Tartu Puukoolist koju ka "Luua Pärli" nimelise kuuse, mis mind pikisilmi juba paar viimast kuud ootab. Kavatsen maja ette rajada pisikese kollektsiooni kääbuspuudest, sest nad on nii armsad, enamik veel paksud ja mütakad ka, just täpselt nagu põõsaks muutunud päkapikk. Lastel on maja taga ja maja kõrval ka ruumi, kus mütata, ja maal terve õu, sest seal ma ei kavatse haljastusele energiat kulutada (vähemalt esialgu), nii ma siis võin eesaia sisustada okaspuude, rooside ja muu värgindusega. See kirg ei jahtu!

Muus osas oleme olnud jälle väga liikuvad. Eelmisel nädalal tegime abikaasaga kiirreisi Tallinna ja laupäeval seiklesime lastega maale, külastades ka teelejäävaid seenemetsi. Nüüd on minu sügavkülmas veel enam kukeseeni ja puravikke ja lambaseenikuid jne. Aga kitsemampleid veel ei olnud, nii et paari nädala pärast tuleb kindlasti uus maareis ette võtta. Maal olid vundamendipostid ja osa korstnajalga valatud, meie saunast on siis midagi juba käegakatsutavaks muutunud. Muki oli ka kohe kohal, kui me saabusime - temal on nüüd õnnepäevad, sest töömehed on seal igapäevaselt ja ta ei peagi üksi kurvalt kodus konutama. Kui see saun kunagi valmib (ma tõesti ei tea, millal, aga kunagi kindlasti), siis on Muki veel eriti õnnelik. Me ei pea oma koeri kaasa võtmagi, kuna koer on kohapeal juba olemas.

Eile õhtul hoidistasin hullunult paprikaid, tomateid ja keetsin õuna-pohlamoosi. Meie aed on õuntest paks ja kuna esimesed suveõunad on valminud, nii et saab moosi keeta ja niisama süüa ning teistelegi pakkuda. Et ei juhtuks nii nagu punaste sõstardega, mis lõpuks põõsa otsast alla varisesid.

Ämmast veel niipalju, et abikaasa sai sünnipäevaks ka vanaaegse hõbedast tordilabida, mille abikaasa õde koos fotode ja sünnipäevakaardiga meie postkasti toppis. Ma nägin küll, kui see aktsioon toimus, aga ei hakanud kedagi sisse kutsuma. Mu abikaasa õde marssis paar aastat tagasi ülbelt meist mööda, ei teretanud ega teinud teist nägugi. Mina leidsin, et see on kiiduväärt tegu ja otsustasin võtta eeskuju, mis tähendab, et abikaasa õega kohtudes kaob mu näolt naeratus ja ma ei räägi temaga põhimõtteliselt. See selleks - fotod olid "imetoredad", need tehti siis, kui abikaasa suvel oma emale meie lapsi näitas. Lapsed on fotodel ehmunud nägudega ja pinges, abikaasa näeb välja nagu troll peale päikesetõusu, aga ämm ja tema tütar koos tütretütrega õitsevad pildil nagu lilleõied. Olgu neil see rõõm siis edasi, aga fakt on see, et siia majja nad ei tule, see on minu kodu ja ma otsustan ise, kes siit lävest üle astub. Tegelt ei soovita kellelgi astuda, sest mu elamine on kohutavalt segamini, pole jälle olnud aega koristada ja ega väga ei taha ka. Ei viitsi, vat nii!

Olks, ma nüüd siis tgelen oma homse päeva ettevalmistamisega. Hea, kui on sõpru, kes tööd pakuvad!

Kudzu