sest äsja kadus arvutijuppide rägastikku minu kahe tunni töö. Ma ei tea, kas ma isegi nutta tahan, tahaks kedagi peksta pigem. Mille kuradi pärast see punane äpardus siin minu laual ei salvesta automaatselt? Kuidas saab nii olla, et muidu intelligentne arvuti, kes alailma ise pakub, mida ta teha võiks, ei suuda nii lihtsat asja? Kuidas saab olla, et programm läheb lolliks ja kaotab pea pooled andmed ühe hoobiga? Ja kuidas ma peaksin olema võimeline niimoodi töötama?
Ma ütlen veelkord - sellest ajast, kui inimene leiutas arvuti, on maailma asjad allakäigu teel. Inimene on arvutiga võrreldes nagu täiuslikkuse etalon, kes väga harva lõplikult kaotab mälust vajaliku info, kes suudab tunda ja mõelda ka etteantud raamidest väljapoole, kes on pehme ja soe ning lõhnab mõnusalt (või siis rõvedalt, eksole, aga ikkagi lõhnab).
Mina ei saa aru neist persoonidest, kes naudivad nuppude näppimist. Ma näpiksin sada korda ennem omaenese nina kui et hoiaks sõrme hiireklahvil ja ootaksin virtuaalimet, mida teatavasti kunagi ei saabu. Sest kuigi inimeseloom suudab end neti vahendusel muuta eitea kui kauniks uinuvaks printsessiks või konnaks muutunud printsiks, siis reaalis on konn ikkagi vaid konn, õli on ikkagi vaid õli - pugegu mistahes intellektuaali maski taha, tropp on tropp ja imekaunis printsess osutub vaid fantaasiaks, kelle asemel istub ekraani taga ülekaaluline koduperenaine, vinnid ninal ja krunn kuklal.
Elagu reaalsus, maha virtuaalia!
Kudzu
2 kommentaari:
oli mingi murphy seadus selle kohta, et iga uus tehniline lahendus, mis mõeldud inimeste töö kergemaks tegemiseks, annab tegelikult tööd juurde. hip-huraa, meil on tööd!
Ma ei taha tööd juurde!!!!! Tahan puhata ja mängida (kes ei tahaks?). Nii nõme on alustada tööturuteenuste ja toetuste seaduse mitmendat järjestikust lugemist arvutijama pärast.
Postita kommentaar