läbi lukuaugu. Siin, minu juures on sünge, piinav ja väsitav. Ei ole energiat, ei ole tahtmist, ei ole vähimatki jõudu. On vaid kohustuste koorem, tohutu vastutus, mida ei jaksa kanda, on igapäevane õudus, millest ei vabane mitte mingilgi moel. Sea, teises maailmas, on asjad teistsugused. Seal on inimesed, kes on rõõmsad ja saavad hakkama. Nad toetavad üksteist, kui on raske, nad jagavad omavahel oma rõõme, nad jagavad üksteisega vastutust. Nad ei oota, et see, kes on kaugel, tuleks ja lahendaks ka nende probleemid. Seal lastakse väsinud inimesel puhata ja olla niisama. See maailm peab kusagil olemas olema, ma ju vahel liigun ringi ja näen, et nii on.
Ainult siin, minu maailmas, lastakse asjadel üle pea kasvada. Ainult siin on võimalik, et see, kes käib teises linnas koolis, tuleb ja koristab ära kuude kaupa tekkida lastud sodil. Ainult selles maailmas õpivad lapsed, et enda järelt ei tule koristada, et oma riided võib kokku kägrutada, et kui miski kuhugi pudeneb, siis sinna see ka jääb. Ainult minu maailmas võivad mustad ja puhtad pesud nädalaid vedeleda hunnikutes, sest kooliskäival inimesel ei ole teisest linnast võimalik asju teha. Las nad siis jäädagi tegemata, las mina tulen ja tunnen ikka ja jälle, kuidas mu perekond mulle mõista annab, et mina olen üksinda vastutav selle eest, mis siin toimub. Ülejäänud perekonnal vastutust ei ole, nemad lasevad liugu minu olematu energia seljas. Ja ma kulun, kulun, kulun, muutun üha armetumaks, üha enam väsinuks, üha enam selleks, kes ma ei taha olla.
Ma tunnen süükoormat oma seljas. Ma tunnen, et olen halb inimene, et ma lasen niisgustel asjadel juhtuda. Et ma olen teinud ainult valesid valikuid. Et ma olen ilmaaegu sündinud. Et ma ei ole osanud leida inimest, kes tahaks minuga vastutust jagada. Et see, mis ma teen, et on mõttetu. Et see kõik on mulle valus, vastik ja ma tahaksin ära põgeneda.
Ma ei tea, kas on midagi, mis aitab. Ei ole mul selles mingit usku. Jah, eelmisel aastal suutis mu perekond kodus ka korda hoida, aga mida lühemate vahedega ja lühemat aega ma ära olen, seda enam on tekkinud mõte, et las loll vastutab. Las tuleb sealt neetud koolist ja las vaatab kaost ja mustust ja prahti ja kaklevaid lapsi ja igapäevast õudust. Sest kõik ju teavad, et ma ei suuda seda välja kannatada ja alustan ikka koristamist, panen pesud masinasse, teen tolmulapi märjaks. Et ma ei jaksa olla mulla, tolmu, koera- ja kassikarvade sees rohkem, kui kuu. Kui hea kindel tunne võib siin maailmas olla minu lähedastel - nad ei pea mitte millegi eest vastutama, sest nad saavad ka niimoodi suurepäraselt hakkama.
Kui ollakse kellegagi koos, siis ikka ju usutakse, et teisele lähevad ka sinu tunded korda. Aga iga minut ühisest elust karjub näkku, et nii ei ole. Sinu tunded on sinu asi, sinu vajadused on sinu asi, sina oled ainuüksi iseenda asi.
Kas see lõpeb ära? Kas see saab ometi otsa?
Kudzu
8 kommentaari:
Igipõline jant. Olen näinud perekondi, kes on saanud pika maadlemisega lõpuks süsteemi tööle, nii et kõik ellu jäävad, aga kahjuks ka palju vastupidiseid variante. Igal juhul on kõvasti kasu enesekehtestamisoskusest. Samas, mida väsinum ja kulunum sa oled, seda vähem sa suudad enda eest seista... Ja kui sa oled juba kunagi ise võtnud (olgu kasvõi sunduslikult) vastutuse selle eest, mis toimub, ei saa teised enam kuidagi aru, et nad võiksid vastutust jagada. Nii on lihtsalt mugav. Ja sina rabeled ja rabeled ning teised ei saa aru, mida sa hädaldad - siiani on ju kõik kuidagi sujunud?
Kõik lõpeb kunagi otsa. Aga sinna on loodetavasti küllalt aega. Aega elada, aega armastada ja küllap ka aega vastutust jagada.
Ainus nipp on jätta ka ise vastutus võtmata, aga mingist piirist on see tervisele ohtlik. Solgisurma võib-olla ei surda, aga haigeks võib küll jääda.
Huvitaval kombel siis, kui mu abikaasa töötas välismaal, sujus minul kõik. Elamine oli korras, söök tehtud, lapsega mängitud ja tööl sain ka veel käia. Aga kui mind ei ole, on ainult üks jant.
Ikka ja jälle mõtisklen sõna "abielu" üle. Teoreetiliselt peaks abielu olema elu, kus teineteisest on abi. Kuidas see aga tegelikult on, teab igaüks oma abielu sees ise.
Ma ei kahtle selles, et minu mees on ilmselt ainus inimene, keda ma usaldan isiklikes asjades. Või kellega ma julgen oma tundeid ja mõtteid jagada. Nii et kui olmeküsimused välja arvata, siis poleks nagu kurta millegi üle. Kahjuks koosneb elu peaasjalikult olmest, eriti peres, kus on väikesed lapsed.
Jah.
(järgneb synge sygavamõtteline pikk paus)
Aga no ei ole hullu! Kuidagi me siin üheskoos edasi pusime, sest mina lootusetu optimistina ei viska püssi põõsasse. Unistus on kunagi mehega oma vanaduspõlv koos veeta, siis on koristus-puhastusteemad ka ilmselt hoopis muud ja jääb aega lihtsalt koos olla!
Jah...
Oh, seda juhtub mujalgi, sa pole ainuke. Mõni ema on lihtsalt teinekord nii bitsh, et ajab lapsegi koristama, aga vat, kuidas ma seda teeksin siis, kui potentsiaalseid koristajaid peale minu oleks rohkem kui 1, seda ma ette ei kujuta. Siis läheks ilmselt õigluse temadel vaidlemiseks. "Miiks minaaa???" on mulle juba lapsepõlvest ja enda suust tuttav fraas.
Postita kommentaar